Eesti Metodisti Kiriku Pärnu Agape kogudusel on saanud tavaks kutsuda kolmekuningapäeva jumalateenistusele inimesi kõigist teistest linna kirikutest ja palvelatest, et jagada kristlikus usuelus ühist osa erinevate tõekspidamistega usklike vahel.
Lisaks üle linna paistvatele kõrgete tornidega kolmele kirikule on Pärnus veel päris suur hulk rohkem või vähem tuntud nimetustega pühakodasid. Tornideta Immaanueli, Saalemi ja teiste sarnaste kõrval on Agape kogudus üks linna tuntumaid, mis asutati 1921. aastal. Laiemale üldsusele sai ta paremini teatavaks üheksakümnendatel, pärast uue hoone valmimist Rääma männiku servas. Agape toetub ajaloolisele kristlikule traditsioonile ja kohtleb austusega oma naabreid teistes kirikutes.
„Pole teada, kui suursugune see tuleb, kui laiaulatuslikult teised kogudused saavad meie kutsele vastata. Teadaolevalt on vähemalt kahel suuremal Pärnu kogudusel ka oma tavajumalateenistus samal ajal,“ arutles pastor Tõnu Kuusemaa enne teenistuse toimumist. Külastasin taolist koguduste vahelist jumalateenistust esmakordselt. Polnud aimu, mida suursugune täpsemalt peaks antud juhul tähendama ja ei esitanud teadasaamiseks ka täiendavaid küsimusi. Lootsin seda ise näha ja paremal juhul ka kogeda.
Teenistuse alguses lugesin kokku umbes 30 hinge. Tervitussõnavõttudest võis aru saada, et esindatud oli Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Ülejõe ja linna teisedki piirkonnad. Lisaks Samaaria ja Shalomi kristlikud abikeskused. Musitseeris ansambel Valge vene, kus vanemad mehed on vaimulikku muusikat viljelenud väga pikalt, mõned päris varajasest noorusest. Veel musitseerisid ka palju nooremad: Külli Pilv ja Marika Luik. Aarne Heide mängis kitarri ja laulis. Piiblitekstid Vana Testamendi Jesaja raamatust, Psalmid, samuti Uue Testamendi sõnumite kuulamine vajab mõistmiseks muidugi mõningaid vaimulikke eelteadmisi. Aga päris nii see ka ei ole. Inimene võib pühakoja lävet ületades saada puudutatud isegi suurte eelarvamuste korral.
[pullquote]Sama mees on pidanud oluliseks, et Euroopa püsiks jätkuvalt kristliku kultuuri lättel.[/pullquote]Meelt teritas Peetruse kiri, milles Jeesuse jünger osundab mõistukõnes nurgakivi tähtsusele. Mõtlesin, kui hull lugu võiks olla nurgakivi kõrvale heitmisel hilisemal ajal või koguni ilma selleta ehitama asumisel. Kohe selle kõrvale visandus “Euroopa lõimumisprojekti arhitektiks” nimetatud Robert Schuman, kelle tagasihoidlikku büsti alles eelmisel kuul olin Brüsselis takseerinud. Sama mees on pidanud oluliseks, et Euroopa püsiks jätkuvalt kristliku kultuuri lättel. Aga millegipärast meenutab seda veel vaid mõni üksik Euroopa parlamendi saadik. Maailm muutub. Kas kõike muutust saab ka arenguks nimetada? Vist mitte. Aga kui kirik suudab jätkata nurgakivina võrreldaval kogemusel, siis on kahtlematult tegemist püsiväärtusega, mis ei loperda juhuslikkuse tuulte meelevallas.
Huvitav oli kuulata ka Tõnu Kuusemaa lühijutlust, millest sain teada, et tegelikult polegi täpselt teada, kui palju hommikumaa tarkasid Jeesust külastasid. Traditsiooniliselt räägitakse vaid kolmest. Kiirustasin minekule enne lõppu. Lahkudes põneva nüüdisarhitektuuriga sakraalhoonest, jäi saatma saalist kostuv üldlaul „Inglid taeva õndsusriigist“. Jäin ilma Meie Isa Palvest, lõpulaulust ja õnnistussõnadest, aga sellest hoolimata täitis õhtut seletamatu selgus ja rahu, millele lumine ja kargelt jahe talveilm lisas otsekui jõululaupäevase meeleolu.
Urmas Saard