IVAN MAKAROV: KANAD TAJUVAD LIHAVÕTTE LÄHENEMIST

Ivan Makarovi kukk ja kana. Foto: Gerli Tali

Esimese lihavõttepüha hommikul ajasime juttu ajakirjaniku ja kolumnisti Ivan Makaroviga. Temale ja abikaasa Gerli Talile on kanad Lääne-Virumaal Lehtses asuvas maakodus nii maitsvate munade toidulauale kinkijad, kui ka lemmikloomad.

Ivan Makarov rääkis Külauudistele oma kanade igapäevaelust. Arvestades tema poliitika ja muusikahuvi sai kanade ja munadega seotud küsimused seostatud ka nende valdkondadega.

Otsisime vastust ka klassikalisele küsimusele, kas enne oli kana või muna?

Kas kanad tajuvad ka ise, mil lihavõttepühad kätte jõuavad ja siis kiiremini munema hakkavad?

Meil on teiste hulgas kaks valget kana ja nemad tunnevad küll enda peal meie nõudlikke pilke, kuna nende mune on ju kergem värvida. Aga tajuvad teisedki, kuna lihavõttepühad on ju kevadel ja pärast külma talve kasvab nende tootlikkus märgatavalt. Meil on 12 kana, enamasti üsna eakad, nii et talvel saime üks kuni kaks muna päevas, praegu tuleb aga viis kuni kuus. Ka vanainimesed armastavad soojust. Meie kanadki saavad lihavõttepühadel liha, põhiliselt pekikamara kuubikuid, kuid seda saavad nad ikka igal aastaajal. Praegu siis seaduslikult. Mingit paastu sellele ei eelnenud, sest söögiga ei ole võimalik hilineda – kohe hakkavad kostma äärmiselt rahulolematud hääled. Lemmikroogadeks on nendel rikotta kohupiim ja konserveeritud mais. Hommikul saavad nad esimestena süüa, mina alles teisena, sest mu naine on õiglane ja hindab igaühe panust kodumajandusse.

Valge kana Ivan Makarovi maakodus. Foto: Gerli Tali

Millised olid teie kanade suuremad üllatused tänavusteks lihavõttepühadeks?

See, et nad ei saa vabalt ringi joosta. Praegu on nende jaoks imeline aeg – esimesed ussikesed ja rohulibled, lume alt välja tulnud käbid, saab juua otse tiikidest vett ja hullata kuivas rohus mändide all – siis meenutavad nad metsiseid. Sel talvel ei tulnudki meie aeda tuttavat nurmkanade parve, see on juba teist talve järjest kadunud, nii et metsikud sugulased meie kanadele sedapuhku külla ei tulnud. Aga karantiin on karantiin: meie peidame end koroona eest, kanu tuleb peita linnugripi eest. Aga nad saavad minna kanalast otse kasvuhoonesse.

Möödunud aastal munes üks kana voodisse. Kas ka tänavu on mõni kana mõnda ebatavalisse paika munenud ?

Jah, kuidagimoodi imbus üks nendest garaaži ja jättis sinna toreda kingituse. Aga see oli enne linnugripi karantiini.

meil on maailma tibukollaseim koogelmoogel

Mis on teie peres lemmik munaroog ?

Hommikuti kaks kuumas vees kupatatud poolvedelat muna ja päeval lausa kuninglik omlett juustuga. Ja koogelmoogelist maitsvamat magustoitu lihtsalt ei ole olemas. Ja meil on maailma tibukollaseim koogelmoogel.

Ehk teate muusikatundjana, kas kanad, kuked ja munad on ka laulude loomiseks inspiratsiooni andnud?

Esimesena tuleb meelde ansambli Kontor „Kana protestilaul kuke vastu“, mida tänapäeva rikutuse tasemel võib tõlgendada kui kana uutmoodi eneseidentifitseerimist… Ka valgevenelaste Pesnjarõ esitas kunagi laulu „Kolmandate kukkedeni“. Venelaste „mõttehiiglaste“ Diskoteka Avarija ajuvaba laul „Munad“ oli omal ajal ka Eestis hitt, isegi Vinnie Puhhi lugu „Mehed tegid peegelpõrandale kükke“ oli vaimukam… Äkki on Eestis tehtud ka näiteks laul Munalaiust, äkki sealgi elab oma Munalaiu Virve. Munadest võin isegi iga kell laule luua, kakskeelse inimesena on mul silmapilk räpki valmis: „яйцо, ah soo – ara siin õpeta, Ruutsoo!“. Aga paraku peab tõdema, et ilus sõna „kukk“ on ära lörtsitud ja lihavõtte raadio munanaljad on magedad. Kuna meie kõnekultuur veereb allamäge ning ka mõni rahvavolinik väljendub vahel nagu „tsoonist“ tulnu ning käsib naiskolleegidel mitte kaagutada, on mõned täiesti toredad sõnad muutunud kahemõtteliseks ja lüürikas enam ei kasutata… Meie kanadel on kukega igatahes vedanud, ta on väärikas ja hooliv härrasmees. Vahepeal oli meil teinegi kukk ja nad eriti hästi läbi ei saanud, foobid niisugused. Aga kui väiksema tervis halvenes, ei nahutanud suur kukk teda enam kunagi. Nii mõnigi inimene võiks temalt õppida, mitte aga rebida väetimate käest vaktsiinisüstalt ja ennast ministeeriumi kohvimasina taga asuval eesliinil kaitsepookida…

Linnud erinevalt poliitikutest ei reeda, ei valeta ja ei korrumpeeru. Ja nende hääled on elektroonilise tuunimisetagi kaunid ning noodid õiged.

Kas mõni teie kodukarja kana meenutab ka tuntud inimesi, poliitikuid, loomeinimesi?

Vaadates neid kiidukukkesid ja epukanu, kes lausa elavad meie telesaadetes, ei tahaks rahvale vägisi tuntuks tehtud tegelasi võrreldagi reaalset kasu toovate töörügajatega. Linnud erinevalt poliitikutest ei reeda, ei valeta ja ei korrumpeeru. Ja nende hääled on elektroonilise tuunimisetagi kaunid ning noodid õiged. Nende jutt on konkreetne ja informatiivne, mitte nagu riigitelevisioonis esineval eakal pubekaintonatsioonidega proual: „Eks oleee… Täitsa pekis! Mine pekki!“. Kanad on sellega võrreldes lausa mõttehiiglased.

Ivan Makarovi kukk ja kana. Foto: Gerli Tali

Ja lõpetuseks klassikaline filosoofiline küsimus. Mis oli enne – muna või kana?

Kui maailma esimene kana munes maailma esimese muna, maailma esimene kukk vaatas ja küsis: aga kes on siis isa?

Usutles Jaan Lukas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga