ÜLISUUR PILDIGALERII: LAULUGA AASTA LÜHEMAL ÖÖL RUHJAS

Zenta Bobovica ja Piia Karro-Selg lätlaste liigol. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Nüüd siis suvise pööripäeva aegsed tähistamised tähistatud ja väsitavast lõõgastusest pühadejärgselt taas üle saadud. Suuri pidustusi ei korraldatud ja sedavõrd rohkem kasutati võimalust pere, sõprade ja lähemate tuttavate seltsis viibida. Mõnel lubas juhus osaleda aasta lühemal ööl ka lõunanaabrite juures ja võrrelda nähtut, kuuldut, kogetut eestlaste tavade ja harjumustega.

Möödunud jaaniõhtul koduses ringis võrdlevaid pildikesi jutustades selgus, et ega enamik eestlaseid eriti palju oma heade naabrite kommetest teagi. Mõnegi killu näiteks toomisel kergitati kulme ja küsiti selguse mõttes üle, et kas ikka tõesti. Tõesti jah. Seda võib kinnitada kümnene seltskond, kes külastas 21. õhtul vastu 22. juunit Ruhja linna lähedal toimunud veidi suurema sõpruskonna liigot.

Marina, Liina, Erna, Anne, Jaanus, Mikko, Piia, Kersti, Kaido ja Urmas on osa Pärnu Y klubi liikmetest. Liigo õhtule, ööle ja hommikule kutsujateks olid Pärnuga sarnase Riia klubi liikmed Zenta Bobovica ja Ramants Jansons, kes ühtlasi kuuluvad lätlaste iidseid tavasid tutvustavasse Silavoti gruppi.

Omal ajal oli Pärnul kitsarööpmelist raudteed pidi Läti kõige põhjapoolseima linnaga otseühendus. Praegu pole seda võimalust enam ammust aega ja kümnene seltskond sõitis tunniga Pärnust Ruhja mööda maanteed – vastu liigo ööle.

Liigo tähistamisele koguneti Ruhja linnast mõned kilomeetrid eemal asuva Ķoņu kalns’i mäele, millel kõrgust 93 meetrit. Siit üheksa kilomeetri kaugusele jääb Eesti poolel asuv Lilli küla. Laugjale mäenõlvale on hiljuti istutatud tillukesed puud: tammed, pärnad ja teised istikud. Alale sisenedes märkab esimese asjana tahvlit, millele märgitud puude asukohad ja nende istutajate nimed. Tegemist on eravaldusega, mida haldab ja arendab abielupaar Jurgis Krastins ja Sandra Krastina, abiks nende kaks poega ja tütar. See on perekondade park. Muidugi ei olnud meie ainsad kutsutud. Ligikaudse arvestuse järgi tuli kohale 80 inimese ringis nii kohapealt kui ka kaugemalt. Umbes pooled olid Riiast. Saabuti tuttavate seltskonnas, perekonniti ja suguseltsis, päris kontvõõraid osalemas polnud.

Lätlaste suvise pööripäeva peol polnud varem meie seltskonnast mitte keegi viibinud. Eelnevad teadmised põhinesid peamiselt eestikeelsest ajakirjandusest, vähesel määral ka tuttavate lätlaste jutustusel. Siiski võis näha ja kogeda rohkelt sedagi, millest enne Ķoņu kalns’i tulekut polnud õrna aimugi. Läti poolelt on kuuldunud ütlemist, et eestlased peavad jaanipäeva rohkem nagu barbeque-pidu, mis tähendab maakeelsemalt igasugust kodust grillipidu. Seegi kord grillisime endi seltsis suurel graniitkivil sealiha. Peakoka ülesannetes oli taas Mikko. Kuid lätlased võivad tõepoolest kiidelda oma rikkaliku rahvaviljepärandiga, mille kestvus kandub tänasesse päeva. Kuigi ka Lätis on juurdunud kristlik traditsioon, säilitab üks osa lõunanaabreid siiski teatud paganlikke tavasid, hoides alal pärimusi ja pühasid, mis olid tähtsad juba endistel aegadel.

Tähelepanu pööratakse pisematelegi asjadele, samas sai hommikuks selgeks, et mitmed asjad osutusid päris tähtsaks ja sellega mitte arvestamine võrduks lugupidamatusega naabrite vastu. Isegi riietumisel oodati rahvusliku joonega arvestamist. Tollel huvitaval sündmusel osalemiseks kutset saades öeldi kohe, et kindlasti mitte tulla teksapükstes.

„Ausalt öeldes ei osanud mina ja ka teised grupi liikmed midagi taolist ette kujutada. See oli palve ja austusavaldus Päikesele. Kogetut on raske sõnadesse panna,” imetles Piia. Pidutsemine ja palved polegi võibolla kõige kohasemad sõnad käesoleval juhul. Pigem oli tegemist mediteerimisega. Nende pärimuses leidub igal jumalusel oma tähis, mis kaitseb märgi kandjat, andes ka jõudu või ilu.

Mehed punuvad pähe läti rahvuspuu okstest ja lehtedest tammepärja, neiud ja naised kannavad jaanipäeval tänini lopsakaid rohttaimedest pärgi. Zenta õpetas eestlastele pärgade punumise õigeid võtteid. Lilli jäi väheseks ja meie naised läksid põllult juurde noppima. Meeste tammepärgade valmistamise eest kandis hoolt Marina, kes võttis suure kotitäie tammeoksi koduaiast kaasa.

Pärgadega ei kaunistata mitte üksnes päid. Suurele väljale saabudes köitis kohe pilku see kuidas isegi tuletegemise puud olid ümbritsetud ja kaetud mitmesuguste vanikutega. Tulele pöörati suurt tähelepanu ja paljudele tundidele jaotunud rituaal keskendus oluliselt just tulele. „Kogu siinne rituaal on püha toiming. Seepärast ei heideta tulle prahti ega asetata ka kasteses rohus märgunud jalanõusid lõket ümbritsevatele soojadele kividele kuivama,” sosistas Zenta vaikselt kõrva.

Loojuva päikese valguses alustati värava juurest rituaalset liikumist mäe kõrgemale osale. „Toiminguga kogutakse kosutavat energiat ja ümber viljapõllu minekuga kindlustatakse head saagikust. Rituaaliga kaitstakse headust, peret ja lähedasi, et neil oleks hea,” tegi üks osalejaist toimuva meie jaoks arusaadavamaks. Liigot tähistatakse ikka mäel ja mitte orus. Teekond kulges altpoolt kaarega päripäeva üles ühisel laulmisel. Esimeseks eeslauljaks oli Ramants Jansons, üks neist, kes möödunud aastal koos Zenta Bobovica oli külalisesinaja Pärnus Raküla linnaosa tänavafestivalil „Augustijäljed”. Laulude kordustes kõlas pidevalt sõna ’Līgo’. Need polnud hoogsad ja lõbusad meloodiad, pigem mõtlikud ja anuvad. Kahjuks jäid lätikeelsed sõnad oluliselt mõistmatuks, aga hiljem selgitati, et lauludes on palju armastust, headust ja helget lootust.

Üleval peatuti ringis ümber lõkete. Jah, lõkkeid oli koguni kümme. Üks suurem maapealne ja kaheksa seda ümbritsevat väiksemat püstakuti asetatud halgudega lõkkeaset. Lõkete süütamine oli meeste töö. Meresoola viskasid lõkkesse ka naised. Soola ohverdatakse tulele selleks, et soovida õnnistust näiteks Lätile. Öeldi, et veel mõned aastat tagasi selliseid rituaale eriti palju polnud. Aga viimase kümnekonna aastaga on rituaalid järjest uut hoogu kogunud.

Ringist kaugemal ja veel kõrgemal kõrgus kaunistatud vanikutega post, mille tippu oli asetatud suur tuld võttev tungal. Teine lõke tehakse sageli posti otsa päikese austamiseks. Kogu rituaali saatis pea katkematu laul. Kuuldavasti olevat Lätis üles kirjutatud 1115 jaanilaulude viisi, lisaks pidavat kõigil neil olema mitmeid tekstierisusi. Lätlaste tahe on lihtne, kuid auline: soovitakse päike kaunilt loojangule saata, kogu öö laulda ja tegutseda ning hommikul taas juba esimeste koidukiirte ilmudes päikest tervitada.

Posti otsas üritati tuli põlema saada leekivate vibunooltega. Paraku viiel katsel see ei õnnestunud, kuigi vibukütid tabasid hästi märki. Varuvariandina toodi kõrvalasuvast võsast teleskoopredel. Üks vibuküttidest noormees ronis üles ja süütas tungla.

Südaöötunnil heideti eelmisel aastal punutud pärjad tulle. Nende pärgade energia oli terve aasta olnud uskumise kohaselt kaitseks. Käesoleval korral punutud pärjad peavad avaldama kaitset järgneva tosina kuu kestel. See rituaal mõjuvat tervisele. Lubati ka paaride hüppamist üle tule, aga lõket ümbritsevate kivide tõttu jäeti see ohutust silmaspidavalt tegemata. Enne päikese tõusu mindi linadega kastemärga koguma, et pesta nägu ja nõnda päikest tervitada. Samuti võis püherdada niiskes rohus, mida mitmed tegidki. Rohus võis püherdada koguni päris alasti.

Meist erinevalt ei kuulu Lätis jaaniussi otsimine jaaniöiste seikluste hulka. Õllega tuleb muidugi ettevaatlik olla, sest koduõlu on ka Lätis väga kaval kraam, mida võõrustajad meilegi pakkusid. Kuid joogid polnud lätlaste juures üldsegi esikohal. Kõige peamisem oli laulmine, millega alustati õhtul üheksast ja lõpetati hommikul poole viie paiku. Päike tõusis astronoomilise kalendri järgi 04.16. Seega lauldi ühte jutti tublisti üle seitsme tunni.

Urmas Saard

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga