Siim Umbleja, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu juhatuse liige
Nagu energeetikas üldisemalt, on ka kaugküttevaldkonnas tunnetada teatavat ärevust eelseisva sügistalve ja kütte-arvete ees. Tänavust kütteperioodi silmas pidades, mil tarbijatele võib varasemast sagedamini jõuda hinnamuudatuse teavitusi, selgitab EJKÜ juhatuse esimees Siim Umbleja, kuidas kujuneb kaugkütte hind, millest see sõltub ja mida on kaugkütte-ettevõtted tegemas hinna kontrolli all hoidmiseks.
Loe edasi: KAUGKÜTTE HIND
22. oktoobril leidis Mooste mõisa Folgikojas aset neljas Põlvamaa energeetikakonverents “Energeetiline isemajandamine – reaalsus või utoopia?”, kus muuhulgas tuli juttu Põlvamaale plaanitavast energiatõhusa ehituse ja looduslike kohalike ehitusmaterjalide tootearenduskeskusest.
“Rõõm on tõdeda, et Põlvamaal leidub inimesi, kellel on visioon muuta maakond energeetiliselt isemajandavaks ja olla selles valdkonnas eeskujuks kogu riigile”, sõnas maavanem Ulla Preeden konverentsi sisse juhatades ning tervitas kohale saabunud energeetikahuvilisi.
Konverentsi avaesinejaks oli endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, kes tõstatas oma ettekandes “Eesti Euroopas – täna ja homme” teemasid energeetikast kuni praeguse rändekriisini. “Energia teema pole enam nii kõrge profiiliga nagu eelmise kümnendi keskpaigas, kuna ainuüksi sõltuvus Venemaa gaasist on vähenenud”, viitas Kallas praegustele suundumustele Euroopa Liidus.
Loe edasi: Moostes toimus neljas Põlvamaa energeetikakonverents
Sandra Niinepuu
Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi teadur
Ärevad ajad Euroopas ja maailmas näitavad, et senisest energiapoliitilistest ja – majanduslikest lahendustest ei piisa, et tagada riikide energiajulgeolek, mis toimiks ka kriisiolukordades. Samas tõendavad konfliktipiirkondade ja sõjatööstuse probleemid ja senised lahendused, et taastuvenergia laialdasem kasutamine loob nii tugevama energiajulgeoleku kui ka annab eeliseid sõjaolukorras.
Veebruaris puhkes seni kestev ja väga traagiliste tagajärgedega relvastatud konflikt Eestile juba suhteliselt lähedalasuvas riigis – Ukrainas. Sõda seostub tsiviilelanikkonna jaoks esimese hooga plahvatavate pommide, püssitule, põgenemise ja esmatarbekaupade varumisega jne. Samas on kaasaegses elukorralduses üks hädavajalik ressurss, mida eriti varuda ei saa – energia.
Mobiiltelefoni ja sülearvuti aku saab ruttu tühjaks, samuti auto kütusepaak. Linnades ja ka paljudes maamajapidamistes tähendab elektri kadumine sedagi, et ei ole eluks vajalikku vett. Häired elektri- ja kütteainetega varustamises tekivad konflikti olukorras aga kiiresti. Näiteks Ukraina Donetski ja Luhanski regioonist, kus toimub põhiline lahingutegevus, on korduvalt tulnud teateid asulate elektrivarustuse katkemisest, mis omakorda tähendab häireid kõikide elutähtsate teenuste osutamises.
Loe edasi: Sõjalised konfliktid näitavad taastuvenergia möödapääsmatust
Arved Breidaks, ajakirjanik
Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.
Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.
Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.
Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.
Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?
Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?
Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.
On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.
Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!
Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.
Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.
Avasõnades ütles Põlva maavanem Priit Sibul, et Põlvamaal leidub mitmeid hea energiaga ettevõtmisi, mis otseselt või kaudsemalt seotud energeetika teemaga. Ühe näitena tõi ta MTÜ Rosma Haridusseltsi plaani rajada Põlvamaa Roheline Maja, mis võiks kujuneda Kagu-Eestis omalaadseks katseprojektiks avalikku kasutusse minevast energiatõhusast hoonest. Hetkel käib selle projekteerimine.
Ettekannete seas oli mitmeid huvitavaid teemakäsitlusi. Näiteks kõneles Ahto Oja osaühingust Mõnus Minek ideest rajada Ääsmäele bioenergia küla, mille puhul oleksid tasakaalus nii tehnoloogilised, sotsiaalsed, keskkonnaalased kui majanduslikud argumendid. Tegemist on tema nägemuses bioenergia regiooniga, mis võimaldab vähendada fossiilsete kütuste kasutust ja sellega seonduvat saastet.
Biogaasi tootmine, mille ressurss tuleb 30 km raadiuses, võimaldaks välja arendada mikrogaasivõrgud ja parandada kohalikku tööhõivet. Kogukonnast lähtuva idee teostumiseks on vaja julget investorit ja piisaval hulgal põllupidajaid, loomakasvatajaid ning olme- ja biojäätmeid. Eestis on tervikuna praegu ligi 300 000 ha kasutuseta põllumajandusmaad, mis muudab bioenergia külade rajamise ka mujale täiesti perspektiivseks. Loe edasi: Moostes kõneldi heast energiast
Põllumajandusdoktor Leo Saluste on mitu aastat töötanud selle nimel, et luua Vinni-Pajusti bioenergiaküla, kus elektrit ja sooja toodetakse kohapeal taastuvate energiakandjate baasil, kirjutab Virumaa Teataja.
Mittetulundusühing Vidriku, mille projektijuht on Leo Saluste, plaanib septembris korraldada Vinnis koolituse Vinni-Pajusti bioenergiaküla loomise teemal ja põhjendada selle vajalikkust. Teadlane selgitas, et bioenergiakülade loomise üks olulistest eesmärkidest on vähendada sõltuvust järjest kiirenevast üleilmsest energiahindade tõusust.
„Peamine põhjus, et selliseid külasid luua, on traditsiooniliste kütusevarude — nafta, maagaas, kivisüsi ja põlevkivi – vähenemine ja kallinemine,” ütles Leo Saluste. „Praegu on Vinnis ettevalmistamisel biogaasi tootmise ettevõtte rajamine, kus toorme tarnijateks saavad ümbruskonna farmerid ja mis töötab põllumajandusettevõtete biomassi — sõnnik, virts ja orgaanilised jäägid — baasil.”
