TÕNU TAREMAA: MINDI PISARATES JA TULDI TAGASI RÕÕMSATENA

Eliisabeti koguduse õpetaja Tõnu Taremaa Pärnu Leinapargis toimuval juuniküüditamise ohvrite mälestuspäeval jumalasõna jagamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Täna koguneti põhjalikult uuendatud Pärnu Leinaparki, kus mälestati ja meenutati nõukogude punaterrori ohvreid Pärnumaal ning kogu Eestis – inimesi, kellest valdava enamiku moodustasid eestlased ja kelle vastu oli suunatud riiklikult korraldatud rahva hävitamine.

Mälestuskivi juures seisis Kaitseliidu rahuvalve. Leinalintidega sinimustvalgeid lippe hoidsid gaidid ja noorkotkad.

Memento Pärnumaa ühenduse juht Isabell Maripuu tõi näiteid vägivalla all kannatanute läbielamistest: noor naine, kes on sünnitanud äsja oma esiklapse ja see laps sureb loomavagunis tema kätel seetõttu, et emal kaob hirmust tingituna rinnapiim; Siberis, kolme väikelapse ema sureb nende kõrval naril nälga, sest ta on andnud oma viimase leivapalukese lastele; naabrid leiavad kõrval olevast zemljankast (maa sisse kaevatud onn) nälga surnud ema oma kahe lapsega kaenlas, kus tulel potis on veel soe esimestest kevadistest rohututtidest keedetud ilma soolata vedelik.

Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Tõnu Taremaa luges pühakirjast Laulu 126: „Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist, siis öeldi paganarahvaste seas: „Issand on neile suuri asju teinud!” Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad. Issand, too tagasi meie vangid, nagu veeojad Lõunamaal! Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.”

Taremaa suunas pilgud aastatuhandete tagusesse aega, kui küüditatud iisraeli rahvas sai pöörduda tagasi esiisade maale. „Mindi pisarates ja tuldi tagasi rõõmsatena. Meie rahva ajalugu on tihtipeale võrreldud Iisraeli käekäiguga. Tõepoolest leiame sealt palju ühisjooni. Maha jäid purustatud kodud ja lõhkikistud pered. Oli tagasi tulijaid, aga paljud jäid võõramaa mulda.”

Taremaa iseloomustas uuenenud Leinaparki eelkõige sõnaga väärikus, jättes tahaplaanile sõnad ilus või kaunis, sest leinas on raske midagi ilusat leida.

Palves palvetati, et eestlased võiksid rahvana püsida.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius: „Me peame mäletama! Peame mäletama, mis juhtus Eesti rahvaga 80 aastat tagasi. Mitte kunagi unustama, et meie rahva vastu pandi toime kuritegu Nõukogude Liidu poolt, rahva parima osa süstemaatiline hävitamine läbi selle, et nad saadeti Siberisse surema või hukkamisele.” Kosenkranius osundas, et juuni- ja märtsiküüditamised pandi toime eriti julmal viisil: lapsed, emad ja isad lahutati ning hukati tööga või püssikuuliga Nõukogude koonduslaagrites Siberis. „Täna avatud uus Papiniidu memoriaal-väljak peab meenutama seda kohta ja aega, kus sõit Siberisse Pärnumaal alguse sai. Me ei tohi unustada, peame mäletama, et sellised õudused kunagi ei korduks! Peame meenutama ja andma ajaloolise mälu edasi oma lastele ja lastelastele, et nad mõistaks ja oskaks hoida Eestit, meie vabadust ja iseseisvust. Hoida ka tulevikus meie rahvast ja Eesti vabana! Elagu Eesti!”

Maripuu väljendas rõõmu, et linnavalitsus on nende palveid kuulda võtnud ja Leinapargist kujuneb tõeline memoriaal – koht, kus võivad rahus mälestada need, kes kaotanud kogu Nõukogude okupatsiooni ajal ja tõttu oma lähedased, sõbrad, tuttavad.

Maripuu tegi väikese ülevaate Leinapargi kujunemise loost. Mälestuskivi paigaldati 1990. aasta 14.juunil. Kivi paigaldamist korraldasid taasiseseisvumisperioodil Pärnus valitud esimene linnavolikogu ja linnavalitsus. Kulutused kaeti Pärnumaa Memento vabatahtlikest annetustest laekunud rahadega. Kivi toodi kohale Kabriste küla endise Madisjaani talu perenaise Salme Nõmme kodupaigast. Kivi aitasid leida Jüri Kivirand ja Jaan Pirso. Pargi uuendusel selgus, et kivi kaalub ligemale seitse tonni. Mälestustahvli kavandi tegi kunstnik Endel Keller (surnud) Tallinnast, teksti raius tahvlisse Mihkel Põhako, augud puuris kivisse Arvo Ruut. Ettepanek nimetada rajatav park Leinapargiks tehti 11. mail 1990 Juhan Lumiste poolt.

„Nüüd on Leinapark saamas oma nimetusele väärilise väljanägemise,” lausus Maripuu. „Tänud kujundusprojekti autorile Kati Niibole maastikukujunduse firmast Hüüp, kelle nägemus pargi tulevikust on tehtud suure lugupidamisega siin toimunust. Projekt peegeldab selgelt kannatusi, annab võimaluse rahus leinata ning säilitab mälestusi toimunust, et selline olukord ei korduks enam iialgi.”

Töid teostab SKM Haljastus Kristo Songa juhatusel. „Mehed töötavad palehigis ka nädalavahetustel, sest materjalide tarned hilinevad pidevalt. Tööd jätkuvad taas kohe pärast meie üritust. Suur tänu neile! Suur tänu ka linnaaednik Anu Nurmesalule, kes kureerib pargi kujundust ning teistele linnavalitsuse liikmetele nagu Kaido Koppel ja Janno Poopuu, kes hoiavad silma peal, et kõik saaks just selline kui ootame.”

Erilised tänusõnad ja väike mälestusmeene anti rahastuse eest Pärnu linnale ning isiklikult tänati Romek Kosenkraniust, kes on Maripuu sõnul teinud võimalikuks, et mälestus kannatanutest ei kaoks ka siis, kui meid enam pole.

Laulis Pärnu Mihkel Lüdigi nim. meeskoor Evelin Mei juhatusel. Esimesena lauldi laulu „Üle Maarjamaa“, Triin Arak. Veel lauldi „Ta lendab mesipuu poole“ ja lõpetuseks kõlas „Laul Põhjamaast“.

Urmas Saard

Samal teemal:

PÄRNUS UUENDATUD LEINAPARGIS MÄLESTATAKSE JUUNIKÜÜDITAMISE OHVREID