KES KORVAB ELEKTRITOOTMISE JA EHITISMÄLESTISE TEKITATUD KAHJU LOODUSELE JA ÜHISKONNALE?

Linnamäe hüdroelektrijaama paisul. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Jägala Kalateed MTÜ eeskõneleja Liivia Mahlapuu ütleb, et Jägala jõe Natura alal kahjustab elektritootmine ja Linnamäe hüdroelektrijaam looduskaitseliste eesmärkide täitmist tõestatult ning kaheldamatult.

Eestis puuduvad jõed, kus saaks toota hüdroenergiat efektiivselt ja loodust säästvalt, teisisõnu rohelise energiana. Ometi asub keskkonnaminister, kes peaks vankumatult seisma keskkonnakaitsel, seisukohal, et Linnamäe HEJ peab lõhejõel hävitamise hinnaga elektritootmist jätkama. Elektritootmist, mille tootmise keskmine võimsus on võrreldav ühe kaubaauto mootori võimsusega. Samal ajal kui EL vähendas lõhe populatsiooni jätkusuutlikkuse tagamiseks Soome lahe 2021 lõhepüügikvooti 10%.

Teda toetab kultuuriminister, kelle arvates peaks Linnamäe pais jäävalt takistama Eesti ühe olulisema lõhejõe ellu äratamist.

Looduskaitse on olulisem ehitismälestistest

Et Eesti ametkondadel oleks selgus karmimaid kaitsemeetmeid nõudvate jõgede osas, koostati niinimetatud lõhejõgede nimekiri ja kinnitati keskkonnaministri määrusega juba 1996. aastal. Euroopa Liitu astudes moodustati siirdekaladele olulistest jõelõikudest Natura 2000 alad. EL kehtestas direktiivid, et ametkonnad teaksid, kuidas Natura alasid kaitsta. Kõik ametkonnad on kohustatud nendest sätetest lähtuma. Kaitsealade peamiseks põhimõtteks on igasuguse tegevuse kavandamisel kahjuliku mõju välistamine loodusele.

Linnamäe hüdroelektrijaama pais kalade rännet tõkestamas. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Mõju selgitamiseks lasub loodusdirektiivi mõistes asjakohase keskkonna mõju hindamise kohustus. Tegevust lubatakse üksnes pädeva komisjoni veendumusel, et edaspidised toimingud ei avalda alale kahjulikku mõju. Lubatud erandid tulevad kõne alla üksnes tõendusega, et kahjuliku mõjuga tegevus on erakordselt oluline, kaaludes üles kaitseala väärtused ja eesmärgid. Eesti kohtupraktikas on sedastatud loodusdirektiivi täitmise ülimuslikus. Sellest kõrvalekaldumiseks kehtivad ranged reeglid, mille õigustuseks ei ole isegi muinsuskaitse.

Kannatada on saanud nii pärand kui loodus

Paraku on just Linnamäe HEJ rajamine olnud muinasasula suhtes otseselt hävitav tegevus. Nagu märgitakse S. Maasalu 2009. aasta Kriiska arheoloogide töögrupi Linnamäe tööd kajastavas artiklis, sai Linnamäe muinaslinnus tugevasti kannatada seoses Linnamäe HEJ rajamisega 1922. aastal. „Linnus sai kannatada seetõttu, et hüdroelektrijaama hoonete rajamisel kaevati üles linnuse jõepoolne külg neemikul, lisaks rajati kehandisse ka juurdepääsutee. Tagatippu on hüdroelektrijaama rajamisega seoses kaevatud linnusesse käike ja linnuse pinnale rajatud barakke. See häving kriibib veel praegugi nende inimeste hinge, kes ajalugu tunnevad.”

Jägala linnuse aukoha tähis. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Väide, et Linnamäe hüdroelektrijaama paisu väärtus ei seisne üksnes rajatises endas, vaid ka sellega seotud ehitises ning ümbritseva paisjärve ajalooliselt väljakujunenud mastaabis, on liialdav. Linnamäe paisjärv ei ole sellises mastaabis eksisteerinud piisavalt kaua. Rõhutada tuleks näivusele tugineva arvamuse ekslikkust, justkui aitaks paisjärv visualiseerida muistse linnuse lähiümbrust. Esiteks on vesi jões alati voolav, vahetuv – mitte seisev, nagu paisjärves. Teiseks asusid linnuse lähikonnas sajandite vältel lõhekoelmud. Neile on alati iseloomulik kiire vool, kärestikulisus ja madal veetase – seega risti vastupidiselt paisjärvele.

Peale 1941. aasta pommitamist lasi elektrijaam vett nii palju läbi, et alalist paisutust suures mastaabis ei omanud. Kuuekümnendatel karjatasid kohalikud paisjärve aladel loomi. Peagi kasvas jõeäärsetele aladele mets, mille kännutüükad turritavad veel praegugi vee alt välja.

Hukkunud ja üle ujutatud metsa nähti ka paisjärve alla laskmisel 2011. aastal. See tõendab otseselt, et mastaapset Linnamäe paisjärve ei ole eksisteerinud 100 aastat. Paisjärv on enamasti püsinud samades mõõtmetes elektrijaama töötamise ajal 1924-1941 ja alates 2002. aastast tänaseni.

Noor Eesti riik tundis juba 100 aastat tagasi Jägalat väärtusliku lõhejõena ja nägi ette, et see peab jääma lõhedele ka pärast Linnamäe hüdroelektrijaama ehitamist. Soomes toimis juba tollel ajal seadus, mis ei lubanud lõhejõgedele ilma kalatrepita paise ehitada. Eestisse tõi selle uudsuse Linnamäe HEJ soomlasest projekteerija. Kahjuks ei olnud ta oma ülesannete kõrgusel ja projekteeris Linnamäele mittetoimiva kalatrepi. Kalad ei pääsenud enam elupõlistele kudemispaikadele. Samuti ei teadnud kalateadlased, et Linnamäe paisutus matab enamuse kudealadest paisjärve alla ja siirdekalade eluring katkeb igal juhul.

Noor riik vaimustus oma tööstussaavutustest, jättes looduskaitse unarusse – asjaolu, mis iseloomustab arenguriike. Tol hetkel ei teadnud veel keegi, et peagi ei ole Eesti enam lõhet eksportiv riik.

Kas taasiseseisvunult ja majanduslikus stabiilsuses suudame olla targemad ja oskame loodusele tehtud kahju õiglaselt hinnata? Vist mitte – kui tõstame rohkem kahju kui kasu tekitava rajatise pjedestaalile, pidades seda oluliseks säilitamist vajavaks kultuuriväärtuseks.

Kas poleks targem areneva riigi arengujärke ilmestavaid ehitisi säilitada moel, mis ei too ümbritsevale keskkonnale enam rohkem kahju? Looduse kaitsmine ja uuesti ellu äratamine on osa kaasaegsest EL aluslepingutesse kirjutatud kultuuriarengust.

Nii muinsus- kui looduskaitse põhinevad väärtustel, aga kuidas hinnata ühe või teise väärtust väärtuslikumaks? Muinsuskaitse kannab edasi mälestusi ja töövõtteid mis on ka kirjelduse või pildina jäädvustamise kaudu säilitatavad. Looduskeskkond kannab edasi elu. Selles teadmises oleks eeldatavalt loodushoiul kestlikum mõte. Muinsuskaitseamet kahjuks sama meelt ei ole ja tahab 2016. aastal ehitismälestiseks kuulutatud Linnamäe HEJ paisu mälestisena säilitada loodusväärtuste hävitamise hinnaga. Loodusväärtuste kaitsjad seevastu on valmis tegema kompromissi ja säilitama füüsilisest muinsuskaitseväärtusest nii palju kui on loodusliku tasakaalu seisukohast võimalik.

Erakonnad toetavad lõhejõgede taastamist

2019. aasta veebruaris esitas MTÜ Jägala Kalateed erakondadele vastutustundliku energiatootmise ja kalarikkuse kaitse küsimustiku. Kõik vastanud erakonnad nõustusid sellega, et nii Jägala kui teistelgi jõgedel tuleb Natura 2000 kaitse eesmärkide eluviimiseks rakendada vaba voolu tagamiseks vajalikke meetmeid, mille hulka kuulub tehisjärvede likvideerimine, elektritootmise lõpetamine ja paisude rekonstrueerimine. Enamike seisukohalt peaks loodusele tehtava kahju korvama selle tekitaja või kahju toovast tegevusest huvitatud isik.

Linnamäe hüdroelektrijaama pais takistab kalade rännet. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Kui Kultuuriministeerium nõuab keskkonnale kahju tekitava ehitise säilimist, kas ta on valmis osalema ka keskkonnakahju korvamises?

Linnamäe pais garanteerib iga-aastaselt keskkonna kahju 500 000 eurot, mis on Jägala jõe Natura alal kalavarude taastootmise ära jäämise rahaline hind. Kahju looduskeskkonnale on üldiselt sealhulgas metoodiliselt arvutamata ja seetõttu eeltoodud hind seda ei sisalda. Linnamäe hüdroelektrijaama omav ettevõte Wooluvabrik OÜ oma käibe juures sellist summat tasuda ei suudaks, sest jaama elektritootmise maht on üpriski väike. 2018. aastal moodustas Linnamäe hüdroelektrijaama panus kõigest 0,05% kogu Eesti elektritoodangust ja ettevõtte käive jäi alla 150 000 euro.

Liivia Mahlapuu

Samal teemal:

MATK EUROOPA AINULAADSE JÄGALA KALLASRADADEL

Suur pildigalerii: RÄNDEKALADE PÄEV PADISEL

KESKKONNAMINISTEERIUM OTSIB VÕIMALUSI

LINNAMÄE HEJ OTSTARBEKUS JÄGALA JÕEL?

One thought on “KES KORVAB ELEKTRITOOTMISE JA EHITISMÄLESTISE TEKITATUD KAHJU LOODUSELE JA ÜHISKONNALE?”

  1. Ei taipa mis viha selle ilusa paisjärve ja hüdroelektrijaama vastu küll on. Justkui kalajõgesid Eestis vähe oleks ja ega kala Jägala joast üles ei saa. Rahunege maha!

Kommenteerimine on suletud.