pärimus

Naisi oodatakse maarjapäeval Purtse Hiiemäele

Hiiemäel tervitatakse esivanemate kombel tõusvat päikest, lauldakse ja mängitakse. Naiste püha jätkub Lüganuse rahvamajas kaasa toodud pannkookide söömise, jutuajamise ning tavadega.

Pühale ajale ning paigale kohaselt paluvad sündmuse eestvedajad Kaja Toikka ning Ene Lukka-Jegikjan selga panna heledad naisterõivad ning pähe valge rätt. Kaasa võtta pannkoogid, punast jooki ning hiiepuu jaoks käsitsi punutud annipaelu või lihtsalt lõnga.

Kogunemine 25. märtsil kell 5.45 Purtse hiiemäe parklas. Järgneb päikesetervitus hiiepärna juures, linnupette võtmine, silmade pesemine allikaveega, kaasa võetud soovipaelade sidumine puude okstele, kiikumine ja kiigelaulud ning ringmängud. Järgneb ommikusöökLüganuse rahvamajas.

Isejuhtuv kevad

Isejuhtumine tuleb eriti selgelt esile igal kevadel, kõige enam märtsikuus. Lume ja jää sulamine, rändlindude saabumine, pungade puhkemine, kevadlillede tärkamine on osa sellest. Sellega kaasaminemine eeldab avatust ja tähelepanelikkust, et märgata edenemise ja muutumise märke. Vanarahva teadmist mööda on näiteks peale kuuseokaste varisemist seitsme nädala pärast oodata suuremat jääminekut ja sula. Märkasime Kristel Vilbastega Avinurme lähistel lendoravametsas käies kuuseokaste varisemist veebruari algul, suur sula võiks selle järgi tulla 27. märtsiks.

Siit jääb mulje, et toetudes vanarahva tarkusele on kuigivõrd võimalik läbi kevade hargnevaid sündmusi kontrollida ja ette ennustada. Tegelikkus on siiski teistsugune. Kogesime seda omal nahal, kui mõned päevad peale metsaskäiku meie kodu maani maha põles ning mingi väega ei suudetud tule üle kontrolli saada. Nädalapäevad hiljem põles Haapsalu lastekodu, möödunud nädalal jäid sajad või koguni tuhanded pered Jaapanis kodudest ilma. Plahvatas tuumareaktor, mis kuidagi ei tohtinud plahvatada. Tõepoolest, tänavuse kevade sõnum on meile, inimestele, et me ei suuda parimagi tahtmise juures kõike kontrollida.

Ainus lohutav sõnum selle juures on see, et Kõiksuse algplahvatusest alates 13,7 miljardit aastat tagasi on meie maailma suurimaks suunavaks jõuks olnudki iseorganiseerumise ehk isejuhtumise vägi. Põhjalikult on selle toimimist käsitlenud Harrison Owen oma raamatus Laineratsur (Wave Rider), mille tõlkimisega olen lõpusirgel ja loodan, et see sellel aastal ka trükivalgust näeb. Harrison Owen on avatud ruumi meetodi sõnastaja, just seda meetodit kasutati kaks aastat tagasi Minu Eesti mõttetalgutel.

Laineratsuri raamatus toob Owen esile kolm tõde, mille järgimine aitab eluga toime tulla ja edasi jõuda. Esimene neist ütleb: ära pinguta rohkem kui tööga toimesaamiseks vaja on. See pole laiskuse ülistus, vaid mõistlik viis, kuidas end hoida avatuna kõigeks, mis veel juhtuda võib. Teine tõdemus on: ära paranda seda, mis toimib. Taas on olulisem olla avatud kõigele juhtuvale selle asemel, et sekkuda korralikult toimivasse tegelikkusesse. Ja viimane, kolmas tõdemus võtab eelnevad kaks kokku, väites: ära eales arva, et suudad kõike kontrollida. Püüd kõike ise kontrollida lahutab meid Kõiksuse isejuhtumise väest, mis varem või hiljem nagunii võimust võtab.

Viimasest tõdemusest on küllap kõige raskem kinni pidada, kuigi just seda on meile selle kevade katastroofid õpetamas. Me ei suuda kõike kontrollida, kuid me saame üksteist toetades isejuhtumistega kaasa minna ning leida tee uue olemise juurde.

Meie pere koges isejuhtumise kontrollimatut väge soojas ja sügavas toetuses sadadelt inimestelt üle kogu Eesti. Tänud siinjuures kõigile, kes mõttes või tegelikkuses abi saatsid! Oleme sügavalt liigutatud, et meie elamine, olemine ja loomine nii paljudele inimestele oluline on.

Üks osa juhtumiste kokkulangemistest oli ka Kristeli Päevalehes 2009-2010 avaldatud looduslugude ilmumine nädalapäevad peale õnnetust raamatuna „Aotähe aastaring.“ Kristeli raamat õpetab, kuidas avali silmi looduses liikuda ja nõnda kaasas käia kõigega, mis juhtumas on. Küllap on soe toetus meile ka märgiks sellest, et taolist avali silmi looduses käimist on tõepoolest vaja.

Autor: Mikk Sarv
www.maaleht.ee

Emakeelepäeval tunnustati rahvapärimuse kogujaid

Riigipea Toomas Hendrik Ilves andis tänase emakeelepäeva puhul Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis üle Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemiad. Tänavused laureaadid on Maire Sala, Anni Oraveer ja Ellen Randoja.

Pärimuse kogujate vabatahtlik töö, pühendumus ja kutsumus lisab meie ühise kultuuripärandi kangasse aina uusi triipe ja värve, tehes Eestit rikkamaks ja suuremaks, ütles president Ilves pressiesindaja vahendusel.

Maire Sala Karksi-Nuiast on põhjalikult talletanud meie uuema aja matmiskombestikku ja kalmistukultuuri.

Haapsalus elav Anni Oraveer on kogunud 712 lehekülge kirjapanekuid ja 20 tundi helisalvestusi Eesti pimedate kogukonna pärimusega ning sinna juurde veel seto murdejutte.

Ellen Randoja Palamuselt on saatnud arhiivile Põhja-Tartumaa rahvalaule ja jutte ning Teise maailmasõja aegset ja järgset, samuti nn kolhoosi pärimust, värvikaid pajatusi kohalikelt inimestelt ja pilalugusid.

Eraldi tänas riigipea Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Pille Kipparit, kes on rahvaluule arhiivile üle andnud 5200 lehekülge ligi kolmekümne aasta (1973-2004) vältel kogutud tudengifolkloori, kus üliõpilaste eluterve meel ja lõikav huumor kirjeldavad vahedalt ja täpselt erinevaid aegu ning mõttelaade.

Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemiad antakse Eesti Rahvaluule Arhiivi ettepanekul. 400- kuni 600-euroste auhindade väljaandmist toetab SA Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu.

Maa- ja matsirahvas

Kes meist ei teaks vahvat rahvalikku laulu:

Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga!

Küünlakuu viimases nädalas on madisepäev, 24. veebruar. Siis on küünlapäevast alates kolm esimest nädalat loetud ja kukkedel-kanadel õigus käes õue minna. Madisepäev on Eesti Vabariigi aastapäev. Matsirahvana kuulutasime sel päeval välja oma riigi. Maamees Mats on uhke nimi. Uhke on ka laul “Mats alati on tubli mees.” Kunagi lauldi seda isegi hümni asemel. Ürgvana ja uhke on ka meie asumisala vana nimetus MAA, millest tulenevad nimetused maarahvas ja maakeel. Hõimurahvastest nimetavad oma asumisala Maaks mansid ja ungarlased.

Maa rahvana peame hoolima maast ja kõigest sellega seonduvast – allikatest, kividest, hiiesaludest, pühadest paikadest. Nii, nagu meie hoiame maad, hoiavad maa ja maa erinevad paigad ka meid.

Võtke sel küünlakuu lõpunädalal aega ja leidke oma koht, kus maa teid hoiab ja armastab. Minge parki või metsa või mere äärde, laske jalgadel end viia paika, kuhu nad minna tahavad. Peatuge seal, tervitage ja tänage, et pärale jõudsite. Soovige endale ilusat kevadet ja jälgige vaikselt, mis ümberringi juhtub. Jätke kõik hästi meelde ja pange hiljem kirja. Käige oma armsaid paiku külastamast ikka ja jälle. Need paigad hoiavad ja armastavad teid!

Mikk Sarv

Mängime muinasjuttu

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja käsitöötoas saab täna õhtul kell 17 kuulata Eesti muinasjuttu Kambja kihelkonnast “Seitsme venna sõsar ja tonditütar”.

Käsitöötoas hakkab kooliealistele lastele suunatud loovürituste sari “Mängime ja meisterdame muinasjuttu” toimuma iga kuu esimesel kolmapäeval kell 17. Kohaks on ERMi näitusemaja käsitöötuba (Kuperjanovi 9, Tartu) ja läbiviijaks muinasjutuvestja Anneli Vilbaste ja Raili Hollo. Jutuõhtule on oodatud kõik muinasjutu-, käsitöö-, näitlemise- ja rahvapärimuse lembesed koolilapsed vanuses 7-14 aastat. Õhtu jooksul kuulevad lapsed ühe rahvaliku muinasjutu, seejärel saavad jutukohased rollid ja mängivad loo muinasjutuvestja eestvõtmisel ühiselt läbi. Enne või pärast rollimängu meisterdatakse muinasjutus kasutatav või seda meenutama jääv rahvalik käsitööese. Loovüritusel osalejad saavad õhtu meenutuseks kaasa nii enda meisterdatud asja kui ka räägitud muinasloo teksti. Jututund on tasuta.

2. märtsil Saksa muinasjutt “Taadil on alati õigus!”

6. aprillil Ungari muinasjutt “Hundi maja”

4. mail Aafrika muinasjutt “Pähklivargad”

Jutuõhtuid koordineerib ja lisateavet jagab Helen Kõmmus (56504126) helen.leenu@gmail.com.

Muistseid jahipidamisviise: hundijaht reel

Et hundid talvel näljased olid ja tihti tee ääres luusisid, korraldasid mehed järgmisel viisil hundijahti. Nad istusid 2-5-kesi rekke ja sidusid pika nööri otsas heinakoti ree taga järele jooksma. Et hunti juurde meelitada, võeti tavaliselt põrsas ehk kutsikas kaasa. Muist mehi hoidsid püssid laskevalmis, üks hoolitses selle eest, et põrsas või kutsikas hästi pidi kisama. Hundid, kes kisa kuulsid, ruttasid teele, kus nad rege ja selle järele hüplevat kotti nägid. Teel „kikerdavat“ kotti koeraks pidades viskusid nad aplalt selle kallale. Seda ootasidki kütid. Et hundid laskekaugusesse olid tulnud, anti reest tabavat tuld.

Oskar Loorits, „Endis-Eesti elu-olu II, lugemispalu metsaelust ja jahindusest“, Tartu, 1941.

Võimalus teha lähemat tutvust šamaanitrummiga

Pühapäeval, 28. novembril kell 19 toimub Tallinnas (Müürivahe 17-1 Avaja saalis) Loitsukeldri peal trummiring. Mikk Sarv räägib ja näitab pilte saami trummijoonistest, tehakse ühine ränd trummi saatel ja kõneldakse kogetust.

Osalema on oodatud nii varem meelerändu kogenud kui ka uued huvilised. Kaasa võtta kõristi või trumm ja midagi head tee kõrvale. Oma tulekust anna teada e-posti aadressil maa@ilm.ee.

Kolmapäeva õhtul jooksevad kadrisandid

Täna on kadrilaupäev, mil sajandeid on meie maal katri joostud ja jõuludeks ande korjatud.

Mardid ja kadrid olid täielikud vastandid, mardid hirmsa väljanägemisega, maskeeritud tontideks, sikkudeks, aga ka mõisnikeks, tänapäeval pintsaklipslasest ametnikuks, kadrid seevastu olid väga puhtad, ilustatud värviliste paeladega.

Kadris käisid enamasti kaunilt ehitud valges riides tüdrukud. Ehtimiseks oli mõnel pool koguni kübaraid ja loore kasutatud. Mõni kadri võis ka hane kujul tulla. Siis olid tal õlgedest tehtud tiivad ja puust nokk. Hani tikkus lapsi hirmutama, neid nokkima ja näpistama ja et hani lastele kurja ei teeks, pidid emad talle andeid andma. Kadriemal võis “titt” kaasas olla, kellele hambaraha küsiti.

Kadrihaned korjasid ande jõulude tarvis. Annetati peamiselt raha ja linnaseid. Haned tantsisid nii vanu tantse kui ka uuemaid – peamiselt aeglast valssi, aga ka tangot, kes merel käinud laulis ka itaalia– ja inglisekeelseid laule (Muhu).

Haned loetasid lapsi – proovisid laste arvutamis-, mõistatamis- ja lugemisoskust. Tänasel tuisusel õhtul võiks pisikestel kadridel kindlasti kadriema kaasas olla.

Laske siis kadrid sisse tulla!

Allikas: Mikk Sarv “Rahvakalendri tähtpäevad”, 1988.

Pannkoogihommik Tartu Teatri Kodus

Laupäeval, 27. novembril kell 12 toimub Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri kodus pannkoogihommik, kus saab laulda regialaule, mõistatada mõistatusi, pajatada lugusid koos Mikk Sarvega.

Terve pere saab mängida erinevaid mänge käbidega, kõneleme põlvnemisest ja esivanematest, jõuludest kui sündimisepühast, räägime ilmakaartest, pimedast ajast ööpäevas ning aastas, valguse ja elu tagasitulemisest.

Kohapeal müügil maitsvad pannkoogid mee ja moosiga kohvikult Anna Edasi. Pileti hind 50 krooni, pannkoogid 25 krooni.

Pannkoogihommikud toimuvad Teatri Kodu lastestuudios iga kuu viimasel laupäeval algusega kell 12.

Kirjandusmuuseum kogub lasteaiapärimust

Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond ja Eesti Rahvaluule Arhiiv korraldavad kuni 31. jaanuarini 2011 pärimuse kogumise aktsiooni, millest oodatakse osa võtma õpetajaid-kasvatajaid lasteaedadest üle Eesti.

Lasteaias veedab laps suurema aja oma argipäevast. Nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega suheldes jagab ja ammutab ta teadmisi ka oma rahva (pärimus)kultuurist. Ühelt poolt kujutab lastepärimus endast laste loodud pärimust, mis levib nende endi keskel. Teiselt poolt on see täiskasvanutelt lastele suunatud pärimus, mida esitatakse lastele ja koos lastega mitmesugustel praktilistel (pedagoogilistel, meelelahutuslikel jms) eesmärkidel.

Õpetajate ja lasteaia osa lastefolkloori kujundamisel on väga oluline, seetõttu palume lasteaiaõpetajate abi lasteaia traditsioonidest laialdase ülevaate saamiseks. Osavõtjatelt kogutakse pärimust kolmel alateemal: 1. Tähtpäevad ja peod. 2. Mängud. 3. Jutud ja ütlemised.

Küsitluskavale saab vastata veebilehe http://www.folklore.ee/kp/lp kaudu või meiliaadressile piret@folklore.ee, paberile pandud lood palume saata Eesti Kirjandusmuuseumi postiaadressil Vanemuise 42, Tartu 51003, märgusõna: “Lasteaiapärimus”.

Tööle palutakse lisada oma nimi, lasteaed, vanus, elukoht ja kontaktaadress. Soovi korral võib jääda anonüümseks.
Vastused säilitatakse Eesti Rahvaluule Arhiivis (asukohaga Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus) ja neid kasutatakse uurimistööks. Parimatele vastajatele on kingitused.

Täpsem info: Piret Voolaid, e-post piret@folklore.ee, tel 7377742

Allikas: Eesti Kirjandusmuuseum

Sandimardid ja saksamardid

Täna on mardipäev. Nii kirjutab kalender. Ometigi on katoliiklikes maades mardipäev alles homme, 11. novembril, sest sel päeval 397. aastal maeti püha Martinus, Tours’i piiskop Prantsusmaal. Reformeeritud kirikuga maades, ka Eestis hakati aegade jooksul juurdunud mardipäeva tähistama usureformaator Martin Lutheri sünnipäeval 10. novembril.

Kuna meie pärimuses on visalt püsinud paljud katoliiklikud tavad, hakati ka mardipäeva mõnel pool tähistama nii 10. kui ka 11. novembril. Ühel päeva eelõhtul käisid sandimardid, kes olid vaesed inimesed ja palusid almust, teisel päeval saksamardid, kes olevat olnud uhkelt maskeeritud ja teinud mitmesuguseid tantse ja taigasid.

Nii et kelle jaoks eileõhtune vihm ei lubanud marti jooksma minna, võib seda korrata täna õhtul, vanal mardilaupäeval.

Mardipäeva kõige ürgsemaks taustaks tundub olema aasta pimedaima kuu kuuloomise aegne rituaal, millele kaks nädalat hiljem järgnes täiskuuaegne rituaal. Katoliiklike tähtpäevade tulekuga kinnistusid esimene ajaga seotud tavad mardipäevale ja teisega seotu kadripäevale.

Aastaringis on need kaks päeva erakordsed oma rikkaliku regilauluvara ning taigadega, samuti oma elujõuga – ega vist pole ühtegi peret, kus keegi kunagi poleks sanditamas käinud. Hoidkem siis oma ürgvanu taigu ja soovime ikka nii vilja- kui karjaõnne meie tegemistesse!

Mooska talu perenaine Eda Veeroja soovitab mardipäevaks ka meie pärimusrooga: “Mardipäeval soovitan pesta hoolikalt kaherusikajämedused kaalikad või naerid ja panna äsja köetud ahju sütele 3-4 tunniks küpsema. Mina panen otse sütele aga võib panna fooliumiga või ahjupanniga. Söön ahjukaali või naerist viiludeks lõigatuna niisama või võiga. Kes soovib, võib kaalikad koorida, sektoriteks lõigata ja koos suitsutatud seapaeaga (poes müügil suitsupõske) ahjupotis (kaanega kaetuna, 2/3 anumast vett) sütel hautada.”

Autor: Mikk Sarv

Täna on mardilaupäev

Täna õhtul lähevad taas tahmanäod käima ukselt uksele, koputama, laulma, mõistatusi küsima, edu ja õnne soovima ning ande paluma. Need on mardisandid, kes end musta riietavad, kaseoksad pihku võtavad, suurt kära ja lärmi teevad ning meesteks maskeerivad.

Mardisandid uksel. Foto Urmas Saard — Mardisandid uksel. Foto: Urmas Saard

Kaks nädalat hiljem lähevad samu radu käima helevalged ja tasased kadrisandid, kel käes kadaka- või kuuseoksad ning kes on end kauniteks naisterahvasteks kujundanud.

Oksad nii martide kui kadride käes on võluvitsad, mis sügismasenduse eemale peletavad. Nendega sopsutatakse inimesi ja soovitakse: tooreks, terveks! Nii tuleb eluvaim tagasi sisse ning jaksatakse elada üle pimeda ja külma aja.

Rahvaluuleteadlane Mikk Sarv ütleb, et taoline näitemäng aasta pimedaimal kuul on ürgvana viis seista vastu pealemurdvale depressioonile. Sama otstarve on keldi rahvastelt pärit komme tähistada halloweeni esimese novembri eelõhtul. Meie mardis- ja kadriskäimine tundub olema sama tava eriliselt edasiarendatud vorm koos pikkade laulude ja muude tavadega.

Võtke siis täna õhtul sanditajad lahkelt vastu, andke neile ande ja vabanege sügisnukrusest!