Omalaadne Elistvere loomapark

Peale Tallinna loomaia paikneb üle Eesti veel vähemalt 14 pisemat kuid täiesti arvestatava tähtsusega loomaparki: Muhu saarel, Lääne-Virumaal, Võrumaal, Valgamaal, Läänemaal, Harjumaal, Pärnumaal, Järvamaal, Tartumaal. Juuni keskpaigas külastasid Sindi gümnaasiumi õpetajad Vooremaa maastikukaitsealal asuvat Elistvere loomaparki.

Pruunkaru Elistvere loomapargis. Foto Urmas Saard
Pruunkaru Elistvere loomapargis. Foto: Urmas Saard

Enne haldusmuudatust Jõgevamaal Tabivere vallas, nüüd Tartu maakonna Tartu vallas kümnel hektaril laiuvas loomapargis võib kohata võimalikult looduslikus keskkonnas Eesti metsades elavaid loomi. Nende nimetuste loetelu, keda võib hea õnne korral näha, on päris pikk. Õnne läheb vaja seepärast, et suhteliselt suurel pargialal ei pruugi nad alati inimeste ootel passida.

Kohe ekskursiooni alguses viis giid meid euroopa piisoneid vaatama. Praegu neid Eesti vabas looduses küll ei ela, aga kunagi elasid 500-900 kg kaaluvad piisonid terves Euroopas kuni Kaukaasiani kagus ja idas Volga jõeni. 19. sajandiks jäi järele üksnes kolm asurkonda. Tänapäeval on Euroopa piisonid levinud Kaukaasias, Poolas, Leedus. Looduslikult elavad nad lehtmetsades ja hajusate lagendikega segametsades, samuti soistes metsades. Toiduks maitsevad rohttaimed, oksad, tammetõrud, põõsaste ja puude lehed. Giid ütles, et olgu piisonite käitumine aedikus nii ontlik kui tahes, peab inimene sellest hoolimata liigsest sõprusest ja lähedusest hoiduma, sest neil on hoomamatu jõud ja muidugi suured sarved. Kuid isekeskis ei näi neil probleeme olevat, elavad rahus ja kannavad hoolt järglaste sigitamisel. Peamiselt toimetavad piisonid öösiti ja hommikuti, puhkavad enamasti õhtuti.

Loe edasi: Omalaadne Elistvere loomapark

Algab metsloomade marutaudivaktsiini külvamine piirialadel

Esmaspäeval, 15. septembril alustab Veterinaar- ja Toiduamet sügisest rebaste ja kährikute suukaudset marutaudivastast vaktsineerimist Läti ja Vene piiriga külgnevatel aladel.

Vaktsineerimine viiakse läbi 20-40 kilomeetri ulatuses Läti piirist, 50 kilomeetri ulatuses Venemaa maismaapiirist ning 30 kilomeetri ulatuses Narva jõest. Vaktsiini külvamist alustatakse Lõuna- ning Kagu -Eestist, seejärel teostatakse vaktsineerimist Ida-Virumaal ning peale Venemaa poolse puhverala vaktsineerimist suundutakse pikki Eesti-Läti piiri suunaga idast läände kuni Pärnu laheni.

Rebaste ja kährikute suukaudseks  vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mille kalajahust massi sisse on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin. Peibutussööda pinnal on hoiatuskleebis. Vaktsiinsöötade külvamine toimub õhust väikelennukite abil. Külvamist ei teostata linnade, asulate, teede ning veekogude kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et tagada piisav nähtavus.

Kui vaktsineerimise ajal leitakse vaktsiinipala, tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta. Juhul kui esineb reaalne oht, et vaktsiinipala võivad selle asukoha tõttu leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid. Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole. Vaktsineerimise toimumise ajal ning järgneval paaril päeval tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides.

Metsloomade suukaudne vaktsineerimine kestab orienteeruvalt 25. septembrini.

Täiendavat informatsiooni vaktsineerimise kohta leiab ning vaktsineeritavate maakondade ajagraafikuga saab tutvuda Veterinaar-ja Toiduameti kodulehel  www.vet.agri.ee

Enel Niin

Jahimaa kasutamiseks tasub maaomanikuga sõlmida leping

Metssiga. Foto: wikimedia.
Metssiga. Foto: wikimedia.
Eesti Erametsaliit on seisukohal, et Eesti Jahimeeste Seltsi levitatav ringkiri jahiseaduse muutmiseks ei aita jahikorraldust paremaks muuta, vaid pööraks kogu praeguse seaduse loogika pea peale. Tegelik lahendus saab olla vaid kohustus sõlmida jahimaa kasutamiseks leping.

Eesti Jahimeeste Seltsi koostanud ringkirjast selgub, et jahimeeste esindusorganisatsioon peab probleemi allikaks jahiseadusest tulenevat nõuet, mille kohaselt lepingu puudumisel tuleb maaomanikele tasuda kompensatsiooni ulukikahjude eest. Selts leiab, et nõue on jahimehi diskrimineeriv, sest seadus ei määratle, milliseid meetmeid peab maaomanik ulukikahjude vältimiseks kasutama.

Oma eile (03.09.2014) saadetud avalikus kirjas Eesti Jahimeeste Seltsile (vaata kirja SIIT) juhib Eesti Erametsaliit tähelepanu asjaolule, et tänase jahiseaduse puhul on maaomanikel õigus vaid väikeulukite küttimisele, suurulukite küttimise korraldamine on aga endiselt jahiseltside privileeg ning arvestatav tuluallikas. Kuna suurulukite küttimisest saadav jahitulu jääb jahiseltsidele, kuid ulukite toidulaua eest kannab tahes tahtmata hoolt maaomanik, siis on loomulik, et osaliselt kompenseerivad jahimehed ka selle kulu.

Jahiseadust saab muuta vaid põhjaliku analüüsi tulemusena ning kompleksselt kõiki tänaseid küsimusi ning kitsaskohti arutades. Tänaste probleemide allikana jahikorralduses näeb metsaomanike esindusorganisatsioon seda, et tänase jahiseadusega säilis võimalus ka lepinguta jahti pidada. Jahiseaduse muutmisel tuleks sellesse sisse kirjutada lepingute sõlmimise kohustus jahimaa kasutamiseks. Loe edasi: Jahimaa kasutamiseks tasub maaomanikuga sõlmida leping

Kardok lätt tsia nahka

Orava valla Haan’kasõ külä kardokakasvataja Sulõ Aivari murõ om, et hää kardokasaak tsiakärsä ette es jäänü. Foto: Säinasti Ene, Uma Leht
Orava valla Haan’kasõ külä kardokakasvataja Sulõ Aivari murõ om, et hää kardokasaak tsiakärsä ette es jäänü. Foto: Säinasti Ene, Uma Leht

«Värski tsiajäle omma nurmõ pääl, põrssa omma okastraadi vahelt seeh käünü!» pahandas kardokakasvataja Sulõ Aivar Orava vallast Haan’kasõ küläst Udrasõ talost. Illos varahanõ kardok tüküs talomiihil timahava kas tsiko vai vihma nahka minemä.

«Seo aasta om tsikoga eski hullõmb ku mõni tõõnõ aasta,» ütles Veriora valla Verioramõisa külä Muinasmaa talo perremiis Koddala Elmet, kiä kasvatas kardohkat 40 hektäri pääl. Elo näütäs, et suvõga võtva tsia kokko hektäri jago kardohkit är.

Tsikoga oltas hädäh viil mitmõl puul, näütüses Urvastõ kihlkunnah Liinamäe ja Kurõnurmõ kandih. A Võro valla Tagakülä suur (40 ha) kardokakasvataja Mulla Ants ütles, et sääl kandih tsikoga murõt ei olõ. «Üts vana kult om külh vahepääl käünü, a suurt hätä tennü olõ-i,» tiid tä.

Külh om Mulla Antsu kodokandih ülearvo pall’o vihma sadanu ja mõnõh kotussõh omma kardokavirkse peris vii all. «Kardohkal olõ-i vika, a kätte ei saa,» kaibas Muld. «Ku no pidämä jääs, sõs olõ-i viil hätä. A parhilla saa-i põllu pääle.»

Ka Koddala Elmet murõhtas, et ku vihm perrä ei jää, piät pia nakkama kardokit lehemädänigu vasta pritsmä. Kuis seo aasta saak tulõ, ei mõista viil üldä.

No põrõhõla kaits tä ummi kardokit iks innekõkkõ tsiko iist. «Minno avitas elektrikar’us,» seletäs Elmet. «Kost tsiga iks om vasta nõnna är saanu, sinnä inämb ei tükü. Eski ku nüür om ümbre, a vuulu seeh ei olõ, ei lää tsiga tõist kõrda pruuvma. Mul om kümme põldu, kõigilõ ei jõvva kar’ust osta. Sõs ma nõsta iks üte nurmõ päält tõõsõ pääle. Likõ ilmaga avitas elektrikar’us viil parõmbahe. Olõ kuulnu külh, et mõni lask faasi (220 V) kar’ussõlõ sisse, a tuu om inemisele ohtlik.» Loe edasi: Kardok lätt tsia nahka

Algab metsloomade marutaudivaktsiini külvamine piirialadel

Esmaspäeval, 13. mail alustab Veterinaar- ja Toiduamet kevadist rebaste ja kährikute suukaudset marutaudivastast vaktsineerimist Läti ja Vene piiriga külgnevatel aladel.

Vaktsineerimine viiakse läbi 20-40 kilomeetri ulatuses Läti piirist, 50 kilomeetri ulatuses Venemaa maismaapiirist ning 30 kilomeetri ulatuses Narva jõest. Vaktsiini külvamist alustatakse Ida-Virumaast, jätkatakse Eesti-Vene maismaapiiril Kagu -ja Lõuna-Eestis ning seejärel liigutakse edasi pikki Eesti-Läti piiri suunaga idast läände kuni Pärnu laheni.

Rebaste ja kährikute suukaudseks vaktsineerimiseks kasutatakse spetsiaalseid peibutussöötasid, mille kalajahust massi sisse on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin. Peibutussööda pinnal on hoiatuskleebis. Vaktsiinsöötade külvamine toimub õhust väikelennukite abil. Külvamist ei teostata linnade, asulate, teede ning veekogude kohal. Lennuvahendid lendavad madalalt, et tagada piisav nähtavus.

Kui vaktsineerimise ajal leitakse vaktsiinipala, tuleb see jätta puutumatult leidmiskohta. Juhul kui esineb reaalne oht, et vaktsiinipala võivad selle asukoha tõttu leida lapsed või koduloomad, tuleb vaktsiinipala ümberpaigutamisel kanda kummikindaid. Kui peibutussöödas sisalduv vaktsiin on sattunud värskele haavale, silma või suhu, tuleb piirkonda pesta rohke veega (naha puhul ka seebiga) ning pöörduda perearsti poole. Vaktsineerimise toimumise ajal ning järgneval paaril päeval tuleb koerad ja kassid hoida sisehoovides.

Marutaud on loomade ja inimeste ägedakujuline närvisüsteemi kahjustav viirushaigus, mis lõppeb alati surmaga. Veterinaar- ja Toiduamet tuletab meelde, et loomaomanik on kohustatud jälgima, et tema kassil ja koeral oleks regulaarselt teostatud marutaudivastane vaktsineerimine.

Seni läbi viidud vaktsineerimisprogramm on edukalt oma eesmärki täitnud ning kuna viimase kahe aasta jooksul pole marutaudi Eestis diagnoositud, kuulutas Eesti end selle aasta aprillis ametlikult marutaudivabaks. Selleks, et nakatunud riikidest pärinevate rebaste ja kährikute vahendusel marutaud uuesti riiki ei tungiks, jätkatakse vaktsineerimist puhvertsoonis, mille laiuseks on 20-50 kilomeetrit riigipiirist.

Metsloomade suukaudne vaktsineerimine kestab orienteeruvalt 21. maini.

Täiendavat informatsiooni vaktsineerimise koht leiab ning vaktsineeritavate maakondade ajagraafikuga saab tutvuda Veterinaar-ja Toiduameti kodulehel.