Jaan Viska,
Vigala
Enim meenutatakse eelmist suve, sest idast jäid soojad õhuvoolud tulemata, tuli leppida läänetuultega.
Kui täpselt on võimalik ilma ennustada? Või mida arvata ilmast inimeste tegemistes? See on midagi igapäevast aruteluks, sest ilmajutt on igavene.
Kui tihti kuuleme, eriti talve tulekul, et tee on muutunud liiklusohtlikuks! Kõigepealt algab teema nähtavusest ja udust, millest hoolimata ei jälgita sõidukiirust. Sügiskuudel novembris ja detsembris räägime ebameeldivast teekaaslasest vihmast. Eriti salakaval on must jää ehk kiilasjää. Viimati nimetatut leidub kohtades, kus õhuniiskus on suurem ja temperatuur madalam. Lumelobjakaga võib talv alata ja lõppeda kevadel.
Kokkuvõtvalt võib öelda: raske on pakkuda autojuhile, põllumehele, suvitajale, meremehele parajat, igati sobivat ja meelepärast ilma. Kuid õppigem käituma meile antud oludes. Minu tähelepanekud on varasemate kuude ilma kohta.
Klimaatiline talv algas Kirde-Eestis jaanuari algul. Sademete hulk ulatus poole normini. Veebruar paistis silma -21kraadise külma ja 8kraadise soojaga Võrus. 10. veebruari öösel kell kolm sai jälgitud osalist kuuvarjutust. Veebruar oli kõige sajusem talvekuu, samas kõige päikesepaistelisem. Päikest oli loomulikult kõige enam Roomassaares, kõige vähem Jõhvis.