104 AASTAT EESTI-VENE RAHULEPINGU ALLAKIRJUTAMISEST

Arvamus

Aldo Kals, ajaloodoktor

Paul Raua maal “Jaan Poska portree” (1929) Poska majas Tallinnas.
Foto: Urmas Saard / Külauudised

Aldo Kals. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Ajalugu on õnnistanud Tartut kahe rahulepingu sõlmimise linnana. Euroopa kultuuripealinn tähistas meie rahulepingut silmas pidades seda 2. veebruaril väärikalt nagu alati. Päev algas pärgadepanekuga Kalevipoja ausambale ja lõppes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tõrvikrongkäiguga hilisõhtul.

Nende sündmuste vahemikku mahtus üritusi igale maitsele. Õnneks ei kimbutanud ajaloohuvilisi tänavu külmataat, küll aga libedavõitu tänavad, aga kes tahtis, jõudis igale poole ja õnne korral tervete kontidega.

Paar kuud hiljem lehvisid samas sinimustvalged

Keskpäeval kutsus Petseri kloostrikellade helin huvilisi rahumaja ette, et kodanikualgatuse korras Rein Kochi juhitud Eesti Vabaduspartei-Põllumeeste Kogude soolona sündmust oma võimaluste ja võimete piires sinimustvalges lipuehtes majaesisel tähistada. Nagu alati, olid lippude hulgas ka Petseri maakonna ja Ingerimaa lipp, pluss Petserimaa laualipp mikrofonilaual. Ja veel Eesti, Gruusia, Jaapani, Läti, Moldova, Soome ja Ukraina territoriaalset terviklikkust toetav plakat Jaan Poska küünlameres mälestusseina ääres. Soovinuks küll, et samas lõppenud kooliõpilaste üritusest osa võtnud linnaisad leidnuks mõne hetke paigale jäämiseks, aga igal oma kohustused ja ülesanded. Mul oli au oma seltsi nimel esineda. Aga esimest korda olin samas kohas kurikuulsal 2. veebruaril 1988, kus EKP Tartu seltsimehed ja „organid” panustasid uutmisse rahvahulkade laialiajamisse verekoerte, võmmide ja rahvamalevlaste ning tuletõrje survevoolikute ja sireenidega. Paar kuud hiljem lehvisid samas sinimustvalged.

peakõnelejaks riigikogulane Tõnis Lukas

Tänavu, nagu paljudel varasematel aastatel, oli ürituse peakõnelejaks riigikogulane Tõnis Lukas. Ta on vankumatu Tartu rahulepingu toetaja põhimõttel, et ei jalatäitki Eestist me kellegile ei kingi. Poole tosina esineja seas olid veel Jaan Hatto, Aare Pällin, Andro Roos ja Indrek Särg. Ühiselt sooviti tugevat tervist Mart Niklusele ja Osvald Saskole ja üritusele pani punkti petserimaalane Ilmar Vananurm oma “Petseri valsi“ laulmise ning pillimänguga.

Minu sõnavõtu tekst on siin

Kallid siinolijad!

Lubage teid tervitada Tartu Rahu Põlistamise Seltsi poolt ja öelda mõned sõnad. Tänan Eesti Vabadusparteid ja Põllumeeste Kogu ning selle erakonna juhti Rin Kochi. Ta on mitu aastakümmet siin Tartu Rahumaja juures korraldanud mälestusüritusi 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahulepingu teemal. Meie räägime siin rahust ja rahulepingust, aga kaugel lõunas Sarmaatia steppides mööllab varsti juba kolmandat aastat sõjatulekahju. Pole imestada, kui kunagi hakatakse ka seda „Kummaliseks sõjaks“ nimetama. Põhjus selles, et selle sõjapidamise reeglid on kummalised –agressor võib piiramatult ja relvi valimata tappa ukrainlasi. Agressiooni ohver ja tema liitlased pidagu aga piiri või muidu vallandub III maailmasõda!

Umbes 100 aastat tagasi, kui algas Soomes Mannerheimi kaitseliini rajamine, tehti sama ka Eestis Narva jõe joonel ja Irboska kõrgendikul, aga neid lõpule ei viidud. Ülesandeid, mida need kaitserajatised täitma pidid, jäid täitmata.

rõõmustab kavatsus rajada Eesti idapiiri lähistele 600 sõjalist punkrit

90 aastat tagasi rääkis meie nimekas poliitik, vabadussõjalane Artur Sirk sellest, et igas Eesti kodus peaks olema varjend ja vaenlasele vastupanu osutamiseks punker. Oleme neist eesmärkidest esialgu kaugel. Küll rõõmustab kavatsus rajada Eesti idapiiri lähistele 600 sõjalist punkrit. Soovides aga kogu Eestit kaitsta, peaks sellele arvule äkki lisama vähemalt kolm nulli?

Ukraina territoriaalse terviklikkuse teema on ülal viimased kümme aastat. Teame, et Venemaa on Ukraina küljest täielikult või osaliselt ära kiskunud Donetski, Luganski ja Krimmi piirkonna. Ukraina sõbrad on sellest teemast teadlikud ja toetavad ukrainlasi riigi territoriaalse terviklikkuse taastamise suunal.

Eesti territoriaalse terviklikkus sai rikutud juba 80 aastat tagasi 1944. aasta sõjasuvel, aga meie oma sellest murest pole maailmale piiksatanud ainsatki sõna. Meie liitlased Euroopa Liidus, NATO-s ega ÜRO-s ei tea sellest midagi. Sel teemal oleks vaja end liigutama hakata.

40 aastat tagasi, 15. jaanuaril 1994 võtsid Riigikogu Ida-Petserimaa toetusrühm ja Seto Kongressi Vanemate Kogu esindajad vastu otsuse taastada aasta lõpuks Eest Vabariigi Petseri maakond, luues selle tarvis vajalikud riiklikud struktuurid. Midagi siis tehti ja me ise oleme võinud olla tunnistajateks sellele, et Tartu rahu üritustel on mitmel korral esinenud EV siseministeeriumi migratsiooniameti Petserimaa osakonna juhataja Jüri Vaidla. Nüüdseks on need struktuurid juba ammu likvideeritud ja me ei tea neist enam midagi. Oleks vaja minna uuele ringile ja kohe.

Peaaegu 30 aastat rääkis akadeemik Anto Raukas Eesti energiajulgeoleku ohustavast asjaolust, kus soojusjõujaamade jahutusveega varustamine sõltus Narva jõe veetasemest. Üheainsa nupuliigutusega paisul oli võimalik Eesti jätta elektrita. Õnneks hiljuti see kitsaskoht lahendati, aga selleks kulus kolm kümnendit.

Samapalju aega juhtis seesama akadeemik meie tähelepanu sellele, et Narva jõe hüdroenergiast kuulub sõltuvalt jõe valgala suurusest Eestile kolmandik, aga me pole selle aja jooksul naaberriigilt saanud ainsatki energia- ega rahaühikut, kuigi rahvusvaheline tava seda lubaks. Teadjameeste väide, et ega me Venemaalt nagunii midagi ei saa, ei veena. Kust me seda teame, et me midagi ei saa, kui me pole seda küsinud?

Naaberriik on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal 20 sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Selle tagajärgede likvideerimisele on see riik üsna suure eduga juba asunud. Kui keegi küsiks, kus suunas agressorriik edaspidi liigub, siis tasub meenutada Ukraina sõja alguspäeva ja selle tähendust meile.

Ajutise kontrolljoone taga on algamas nn. presidendivalimised. Meie poliitikud on koostanud sel teemal dokumendi, milles juhitakse tähelepanu sellele, et Ukraina ajutiselt okupeeritud aladel läbiviidavad valimised on õigustühised. Vaja oleks lisada, et need on ebaseaduslikud ka Ajutiselt okupeeritud ja annekteeritud Eesti aladel Petseri rajoonis ja kogu Eesti Ingerimaal Narva jõe taga.

Kallid siinolijad! Elagu territoriaalselt terviklik Eesti! Olete oodatud järgmisel aastal jälle Tartu Rahumaja juurde!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga