Arvamus
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Trivimi Velliste, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Meie vabadus riigirahvana on tänaseks kestnud rohkem päevi kui kõigi päevade koguarv (18 950) võõraste riikide võimu all. Tulime Teisest maailmasõjast – küll hirmsa viivitusega! – ikkagi elusalt välja.
Olen aeg-ajalt kohanud mehi, kes on vihased, et me 1939. aasta sügisel ei osutanud sõjalist vastupanu. Saan nendest meestest aru, nad on traumeeritud – kannatanud vägivalda, kaotanud vangilaagris mõne lähedase. Nad ütlevad: me ei hakanud vastu, aga vangi pandi meid ikka tuhandete kaupa!
See on tõsi. Aga kui me oleksime sõdinud vapralt, n-ö viimse meheni, kas siis oleks läinud paremini? Siis oleksime olnud vaenlase maa. Paremas eas mehi oleks vähe alles jäänud, eesti naised jäänuks Vene sõduritele. Missugune olnuks siis väljavaade viis aastakümmet hiljem puhkevale „laulvale revolutsioonile“? Kuidas sündinuks need, kes aastal 1988 kogunesid Lauluväljakule?
Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt on kirjutanud: Päts ei saanud teha Churchilli. Peaminister Winston Churchill pidas 1940. aasta kevadel Briti parlamendis legendaarse kõne, milles kuulutas – hakkame igal juhul vastu! Inglastel polnud vajadust hakata vastu Stalinile. Neid ähvardas Hitler. Kuid Briti impeerium ei olnud võrreldav Eesti Vabariigiga! Inglaste sõda sakslaste vastu oli võitlus üks-ühele. Eestlaste sõda venelaste vastu olnuks võitlus üks saja vastu. Jah, selline sõda aidanuks meil säilitada selgroogu. Aga kui palju oleks sellest olnud kasu 20. sajandi viimasel veerandil?
Taandumine pole veel alistumine!
Arvan, et Eesti poliitiline juhtkond tegi 1939. aasta sügisel baaside lepingut sõlmides õige otsuse. Taandumine pole veel alistumine! Passiivne vastupanu algas kohe ja kestis väga kaua. Kuna olime võimutsejatele „liiduvabariik“, seadis see vägivallale ikkagi teatud piirid. Pätsi manajatest võib küll aru saada, aga neid ei tasu takka kiita.
Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri suurteos Pätsist
Hoopis keerulisem on küsimus, mis puudutab 12. märtsi aastal 1934. Nõukogude ajalookäsitus nimetas seda päeva Pätsi „fašistliku diktatuuri“ kehtestamiseks. Üllataval kombel kordavad seda väljendit – jättes eest ära vaid epiteedi „fašistlik“ – ka mõned tänased ajalookirjutajad. Ülimalt soovitav on lugeda Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri kapitaalset kaheköitelist Pätsi-monograafiat. Vähe on neid, kes vaevuvad põhjalikke uurimusi hoolikalt lugema.
Kes aga on vaevunud süvenema, need teavad, et 12. märtsil 1934 kehtestas Konstantin Pätsi valitsus riigis kaitseseisukorra, mis oli täies kooskõlas tol ajal kehtinud põhiseadusega, samuti kaitseseisukorra seadusega. Kaitseseisukorra vajaduse tingis riigis tekkinud palavikuline poliitiline õhkkond. 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis polnud veel vaibunud. Tööpuudus oli suur, rahva meeleolu ärev. Vapside liikumine apelleeris rahva madalamatele tungidele. Noor karismaatiline ilukõneleja Artur Sirk paelus kuulajaid. Vapsid kandsid rongkäigus musti barette ja tõrvikuid ning skandeerisid: „Presidenti tarka – Sirku ja Larkat!“ Nende toetus rahva hulgas oli muljetavaldav. Eelmisel sügisel oli rahvahääletusel heaks kiidetud vapside autoritaarne põhiseaduse eelnõu, mis kärpis oluliselt Riigikogu võimu. Nad olid oma tulevases edus kindlad. Vapside häälekandja Võitlus lubas edaspidi vastastega arved õiendada. Nende rünnakrühmlased käisid sotside kõnekoosolekutel kaklemas.
kaitseseisukorra kiitis heaks demokraatlikult valitud Riigikogu
Kaitseseisukord lõpetas aktiivse poliitilise tegevuse. Sellele andis oma heakskiidu sotside juht August Rei, aga ka soositud rahvajuht Jaan Tõnisson. Kaitseseisukorrale avaldas toetust koguni Eesti Kirjanikkude Liit, rääkimata sellest, et kaitseseisukorra kiitis heaks demokraatlikult valitud Riigikogu. Väljend „vaikiv ajastu“ tekkis asjaolust, et Riigikogu ei käinud enam koos, vaid oli vaikivas olekus. Riigikogu liikmeid ei paistnud olukord väga häirivat, sest nende palk jooksis edasi.
Omaette küsimus on, kas selline olukord kestis liiga kaua. Kas kaks aastat oli toonases Euroopa ajavaimus liiga pikk aeg? Konstantin Pätsi algatatud rahvahääletuse tulemusel astus juba 1936. aastal kokku Rahvuskogu, kelle ülesanne oli koostada uue põhiseaduse eelnõu. Uus põhiseadus jõustus 1938. aasta alguses ja vähem kui kahe kuu pärast valiti uus, kahekojaline Riigikogu. Aprillis valiti vastavalt põhiseadusele esimest korda Vabariigi President, kelleks sai Konstantin Päts. Teisi kandidaate ei esitatud.
Tavaliste inimeste mälestused Pätsi ajast on olnud väga positiivsed. Nad on rääkinud justkui ühest suust – kord oli majas. Veterankommunist Hendrik Allik meenutas 1970-ndate keskel raamatuklubis Tõru oma viibimist Pätsi-aegses vanglas. Ta ütles, et seal sai ta palju tegelda enesetäiendamisega. Pätsi režiim kohtles oma vastaseid leebelt. Asumisele saadeti näiteks Kihnu saarele ja 1938. aastal anti seoses riigi ümmarguse sünnipäevaga poliitiline amnestia – vabaks said nii vapsid kui kommunistid.
150 aastat Konstantin Pätsi sünnist
23. veebruaril 2024 möödub 150 aastat Konstantin Pätsi sünnist. Sünnipäevalaps on ju kõige peamisi Eesti riigi väljakuulutajaid, selle esimene valitsusjuht – dramaatilisel Vabadussõja ajal – ja ka kõige esimene Vabariigi President. Õhtumaa kultuuriruumis on kombeks tähtsate riigitegelaste ümmargusi tähtpäevi meeles pidada.
Just nüüd – vastupanuvõitluse päeval [toimetaja: kirjutatud 21. septembril] – on sobiv arutleda selle üle, mida eeloleval 23. veebruaril teha. Kas korraldada Eesti Panga iseseisvussaalis kõrgetasemeline ajalookonverents „Konstantin Päts ja tema aeg“? Kui seda teha, kas piisab paarist ettekandest, mis käsitlevad Pätsi enda käekäiku? Kas keegi saaks teha ettekande „Päts ja Tammsaare“? Mitu ettekannet võiks ju olla toonasest ajast üldisemalt – 20. sajandi esimese poole ajavaimust kogu Euroopas.
On väljendatud mõtet, et pidulik kontsertaktus võiks toimuda hoopis Pärnus. Oli ju Pärnu noore Pätsi kodulinn. Tema sünnikohas Tahkurannas asub silmatorkav ausammas, mille Pärnu Muinsuskaitse Selts omal ajal taastas. Ka Toilas on tunda huvi presidendi pärandi vastu. Seal ollakse endistviisi uhked kunagise Oru lossi üle. Toilas asub pealegi Konstantin Pätsi pronksskulptuur (autor Seaküla Simson).
Presidendi Kantselei on asunud tegema ettevalmistusi
On kiiduväärne, et Vabariigi Presidendi Kantselei on asunud tegema ettevalmistusi saabuva suurjuubeli asjakohaseks tähistamiseks, kutsudes selleks Jääkeldrisse kokku sissejuhatava nõupidamise. Loodetavasti koorub aruteludest väärikas kava – mitte ainult 23. veebruari jaoks, vaid terveks aastaks.