SADA AASTAT ARMASTUST EHK MINU VANAEMA LUGU


Osvald Murumaa ja Linda Murumaa kuldpulma pilt. Foto erakogust

Jana Paulman

Jana Paulman jutustab loo oma vanaemast ja vanaisast, kelle elutee kulges läbi sõja. Vanaema ootas vanaisa 10 aastat Siberist tagasi, kasvatades 10 aastat lapsi ilma vanaisata. Täna on Jana vanaema sajas sünniaastapäev. Ta kirjutab oma mõtetest seoses esivanemate raskete aegadega ja kuidas praeguse ajaga võrreldes tuldi toime oma eluga.

Linda ja Osvald Siberis. Foto erakogust

Kunagi noorena ma lugesin ühte vapustavat klassikalist teost Gabriel Garcia Marquezi sulest „Sada aastat üksildust” ja mind vapustas selles raamatus ürgne perekonna matroon Ursula. See oli ühe suure klanni matroon, pereema, kes saja aasta jooksul elas üle mitme põlve sünnid, surmad ja kõike, mis tema järeltulijad oma eluga kaasa tõid… Samas valitses selle saja aasta jooksul selles peres lõputu üksildus, mida tundsid kõik omamoodi.

Minu lugu ei räägi siiski üksildusest, vaid hoopis vanaemast, kes täna oleks saanud saja aastaseks. Kahjuks jah, ta suri täpselt enne, kui oleks saanud 90 aastaseks. Oma viimast sünnipäeva ta ei näinudki. Ometi elab ta edasi, meie, tema järeltulijate südames. Oma eluga ta jättis sügava jälje nelja põlve südamesse, nagu Ursula, kellest loo alguses rääkisin. Tema nimi oli Linda Murumaa. Linda oli minu vanaema, kes sündis 9. juunil 1922. aastal. Ta oli väga lihtne inimene, kellel haridustee oli vaid kuus klassi külakooli ja hiljem vaid töö, töö, töö… lapsed ja suur armastus. Kas keegi oskaks tänapäeval üldse ette kujutada, et sul pole rohkem haridust, kui ainult kuus klassi? Vaevalt küll. Ometi ei anna pikk haridustee ikkagi seda, mis on inimeses sünnist saadik ja hea kasvatuse tulemusena juba loomuses – HARITUS. Ja seda oli mu vanaemal looduse poolt antud. Ta teadis, mis on pühendumine, mis on armastus.

Linda tütardega. Foto erakogust

Neiu Linda Teppan tutvus Osvald Murumaaga ühel külasimmanil, kus noored ikka vahel tantsimas käisid. Algul meeldis Lindale Ants, kes oli Osvaldi vend, kuid süda hakkas siiski kiiremini põksuma Osvaldile ja nii see algas – IGAVENE ARMASTUS! See kõlab tänapäeval utoopiliselt, sest paljude inimeste meelest pole igavest armastust olemas. On kärgpered ja Tinderi tutvused. Partnereid vahetatakse nagu sokke ja lapsi tehakse isegi doonorluse kaudu. Kui suhtes hakkab igav või tekib rutiin, siis uued paketid uutest võimalustest on järjekorras ootamas. Valikut on, nagu rootsi lauas. Ei mingit järjekindlust ega püsivust. Kedagi, ega mitte midagi pole vaja oodata. Osvald ja Linda olid siiski teineteist valinud terveks eluks.

Oli II Maailmasõda. Aasta oli 1944, kui õhus vihisev pomm oleks mu suguvõsa jätkuvuse lõpetanud. Imekombel jäid mu esivanemad ellu. Osvaldil mõlkus korraks mõte istuda Rohuküla sadamas laevale ja põgeneda Rootsi… aga ta valis teise tee, selle, mis viis ta pere juurde, oma naise ja peatselt sündiva tütre Hilde juurde. Paraku see valik osutus talle saatuslikuks. Venelased olid Eestis sees ja kuna ka Saksa sõjavägi polnud Osvaldile õige tee, astus ta Eesti Omakaitsesse, kus ta siiski säilitas oma neutraalse hoiaku poolte valimisel. Venelastele see ei meeldinud ja ühe pealekaebaja süü tõttu küüditati Osvald 1945. aastal Siberisse. Osvald saadeti vangilaagrisse mittemillegi eest! Lihtsalt selle eest, et ta tahtis olla rahumeelne ja mitte kedagi tappa. Ta ei valinudki pooli, vaid lihtsalt soovis armastada ja elada, soovis olla oma pere juures, toetada ja armastada naist ja väikest last. Olla lihtne mees, kes teeb oma tisleritööd ja hoolitseb pere eest. Kahjuks kuri kaebus lõpetas selle idüllilise unistuse ja mu vanaisa saadeti tundmatusse, nagu praegugi on Ukraina sõjas ukrainlasi teadmata suunas küüditatud. Esimene tütar Hilde oli juba siis sündinud, kuid teine laps oli kohe tulemas. See laps oli minu ema Lehte. Mida pidi tundma Linda, kui ta elu armastus kisti kodust eemale tuhandete kilomeetrite taha Eikellegimaale, külma ja nälga, karmi reaalsusse?! Kas keegi suudab seda üldse ette kujutada? Kõik unistused pereelust, tisleritööst, milleks ta oli loodud ja ilusast kõikevõitvast armastusest Lindaga olid ühe hetkega kümneks aastaks kui pühitud. Linda sünnitas peatselt teise lapse, minu ema Lehte. Nüüd tabas ka Lindat ootamatult karm tõde, et ta peab üksi toime tulema kahe väikse lapsega, keda oli vaja toita ja katta ning kahe eet armastada. Aga sellises olukorras nappis raha ja võimalusi. Linda töötas küll lüpsjana, koristajana, müüjana… tööd ta ei kartnud. Ja tuli sellega toime, sest armastus ja vastutus hoidsid õigel rajal ja ei andnud võimalust alistuda. Pean ütlema, et olen selle omaduse vist temalt kaasa saanud, sest minagi olen võitleja-tüüp ja naljalt alla ei anna.

Möödus 10 aastat, aasta oli siis 1955, kui vanaisa Osvald lasti vangilaagrist vabaks ja ta naases koju oma naise ja laste juurde kaugelt Siberist. Mõndagi oli selle aja sees juhtunud, isegi see, et vanaema käis Osvaldit Siberis vaatamas ja nende liit selle kaudu tugevnes. Raskused teevad tugevaks ja sel ajal polnud teist valikut, et jääda ellu. Armastus hoidis Lindat ja Osvaldit.

Tema kaunis naine Linda oli teda ära oodanud kõik need aastad ja see polnud kerge ega lihtne ootamine

Ühel ilusal hommikul ühes Narva lähedal asuvas külas, väikses Arumäe majakeses, avas 11 aastane Lehte ärgates oma silmad. Tema silmad kohtusid ühe tundmatu mehe uurivate, armastust täis silmadega… See oli tal esimene kohtumine oma isaga. Lehte tundis kohe ära, kes teda vaatab. Isa tuli koju! Isa nägi esimest korda oma tütart, kes oli juba kenaks preiliks kasvanud! Ja sinna, OMA KOJU, naise ja kahe väikse tütre juurde lõpuks Osvald ka jäi kuni oma maise elu lõpuni. Tema kaunis naine Linda oli teda ära oodanud kõik need aastad ja see polnud kerge ega lihtne ootamine. Aga nende kindlameelne armastus viis sihile – lapsed said isa tagasi ja Linda eluarmastus leidis kodutee. See Odüsseuse eksirännak lõpuks lõppes!

Linda ja Osvald Murumaa lastega. Foto erakogust

See oligi alustala, mille mu vanaisa ja vanaema lõid meie pere jätkuvusele. Kui ma olin laps, käisime vanaema ja vanaisa juures tihti pehmeid porgandipirukaid ja kuuma ahjupraadi söömas. Need pirukad ja ahjukartulid lõhnasid armastuse järele. Kui ma balkonilt tuppa astusin, haaras soe puuküttega ahjulõhn mu oma sooja embusse ja ma ootasin pikkisilmi, mida mu vanaema ahjust seekord välja toob. Kogu pere istus balkonil söögilaua ääres ja mu vanaema armastus haaras kogu meie klanni oma sooja rüppe. Sellist soojust tänapäeva peredes eriti ei kohta, kuna kõik on suunatud kiirustamisele, edukusele ja tarbimisele. Vanaema soe ja pehme kallistus oli alati see, mis mind ikka ja jälle tagasi viis nende koju. Vanaisa viskas nalja ja tema soojad armastavad silmad hoidsid meie pere ühtsena. Nüüd, kui neid enam maises maailmas pole, on nende armastus meie suguvõsas siiani kestmas, sest kui me vahel jõulude või sünnipäeva ajal kokku saame, siis rõõm, tants ja trall kestab igakord järgmise hommikuni. See rõõm tuleb meie esivanemate igavesest armastusest, mis elas üle kõik raskused. Ja me hoiame siiani kokku. Meie vanaema Linda ja vanaisa Osvaldi hingeside elab meis, nende järglastes, edasi.

Tänapäeval, kui on taaskord sõda Ukrainas, peaksid kõik perekonnad, kõik armastajad ja ka suguvõsad hoidma üksteist, hoidma kokku. Ootama ja olema kannatlikumad. Ei ole mõtet oma suhteid, kus on hingeline side, hakata lõhkuma iga pisiasja pärast. Mu vanaema ja vanaisa andsid oma armastusega eeskuju ja õpetuse: hoida seda, mis on tähtis – HOIDA PERET JA ARMASTUST!

Linda ja Osvald. Foto erakogust

Minu lugu algas Ursulast, kelle suguvõsa kestis kõigest 100 aastat. Minu vanaema Linda Murumaa oli matroon kuni oma elu lõpuni neljale põlvkonnale. Tema sünnist on möödas 100 aastat, kuid meie, tema järeltulijad, kestame ikka veel. Me kestame, sest meie esivanemad andsid meile edasi oma armastuse ja me pole kunagi üksildased, kuna hoiame siiani kokku ja toetame üksteist, mis ka ei juhtuks. Soovin sellist kokkuhoidmist kõikidele peredele, kogu maailmale, sest oleme ju kõik siin maailmas üks pere!

Ma olen alati unistanud sellisest igavesest armastusest, nagu oli mu vanaemal ja vanaisal. 100 aastat armastust on seda mulle õpetanud, et perekond on kõige tähtsam, ükskõik, kui keerulised ajad ka poleks. Eesti riik ei tohiks tahaplaanile jätta inimesi, väikseid lapsi ja ka vanureid, sest riigi alustala ongi ju terve perekond. Et perekondadel oleks kergem armastust hoida ja raskustega toime tulla, peaks ka riik sellele õla alla panema. Et kestaks igavene armastus!

Vanaema ja vanaisa kohta veel

Mõlemad pärit Narva lähedalt, Arumäelt. Seal ka tutvusid. Elasid kuni vanaisa Osvaldi surmani koos Lääne-Virumaal, Tõrma külas.

Osvald Murumaa (sünd.17.08. 1917 – 02.06.2000)

Linda Murumaa (sünd. 9.06.1922 – 4. 02.2012)

Vanaisa Osvald oli ametilt tisler ja tegi imelisi puunikerdusi, mööblit, küünlajalgu, puust peegleid jne. Vanaema Linda proovis mitmeid töid, kuid enne pensionit töötas Virumaa Teatajas kuulutuste vastuvõtjana. Neil oli Tõrmas oma ehitatud maja, kus pere alati kokku sai. Lindal ja Osvaldil on jäänud sellest armastusest järgi kaks tütart Hilde ja Lehte, viis lapselast, kaheksa lapselapselast ja kaks lapselapselapselast – neli põlvkonda.

Samal teemal:

EMANA NUTIKESKSES LÕKSUS EHK KIRI EMADEPÄEVAKS

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga