TRIVIMI VELLISTE: MEIE TÄNANE VABADUS, TEINE EESTI AEG, ON SAANUD 30-AASTASEKS

Trivimi Velliste kõneleb vastupanuvõitluse päeval EELK Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirikus. Foto: Signe Valdmann

Trivimi Velliste kõne Eesti riigivanemate mälestuseks vastupanuvõitluse päeval Jõelähtme kirikus

Väga austatud härra peapiiskop, härra praost – ühtlasi siinse Jõelähtme koguduse õpetaja!

Lugupeetud Jõelähtme vallajuhid! Kallid kirikulised!

Täna oleme taas kogunenud iidsesse pühakotta, et süüdata 16 küünalt. Jõelähtme kirik kuulub Eesti vanimate sekka – seda on nimetatud juba Taani hindamise raamatus kaheksa sajandit tagasi. Meie muinsuskaitseliikumine sai mäletatavasti alguse just Harjumaal Jüri kihelkonnas ja Jüri kirikus. Erilise hoo sai liikumine aga 1987. aasta kevadel keskaegses Keila kirikus – Hortus Musicuse hingestatud esinemisega. Täna oleme siis kolmandas auväärses Harjumaa pühakojas.

Me teame vägagi hästi, et ükski olend ei jää ellu, kui tal pole mälu. Seda teadis ka poole sajandi vältel Eestit vaenanud võõrvõim. Võõras võim tegi kõik selleks, et nõrgestada või hävitada Eesti mälu. Muinsuskaitseliikumine oli mälu taastamise liikumine. Selleks oli tarvis ennistada maamärgid meie mälumaastikul – ennekõike mälestusmärgid Vabadussõjas langenutele. Nagu seda on ka siinne Jõelähtme Vabadussõja ausammas, mille ees me äsja pea langetasime. Aga taastamist – või rajamist – vajasid ka mälestusmärgid suurtele Eesti riigimeestele.

Trivimi Velliste Jõelähtme Vabadussõja mälestussamba ees. Foto: Signe Valdmann

Nõnda pühitseti pärast uuesti ellu äratatud võidupüha – 25. juunil 1989 Pärnumaal Tahkurannas taastatud ausammas president Konstantin Pätsile. Ja aasta hiljem, 21. oktoobril 1990, sängitati Venemaalt kätte leitud presidendi põrm tema kodukohta Tallinna Kloostrimetsa mändide alla. Need olid riiklikud matused, mida korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts – ehkki Eesti riik ise ei olnud veel vaba.

Head kirikulised!

Täna pühitseme vastupanuvõitluse päeva. See tähtpäev meie kalendris lähtub teatavasti sündmustest, mis leidsid aset 77 aastat tagasi. Sündmustest, mis muutsid Eesti elu väga-väga pikaks ajaks – lootusetult pikaks ajaks. Ainult üksikud väga eakad kaasmaalased – nagu seda on professor Hubert Kahn – mäletavad veel nii ammust aega. Väga väärikasse ikka jõudnud professor Kahn esitles mõni tund tagasi Viimsi mõisas, kindral Laidoneri kunagises kodus, oma vastset raamatut pealkirjaga „Tänan president Pätsu!“

Trivimi Velliste tutvustab äsja ilmunud raamatut „Tänan president Pätsu”, autor Hubert Kahn, toimetanud Anne Velliste. Foto: Signe Valdmann

Raamatus on palju mälestuslikku – lapsepõlve meenutusi. Nooremale põlvkonnale on põhjust Eesti üht kaunimat ajastut meelde tuletada. Aga samas on ka põhjust hoiatada: ajaloos järgneb päikesepaistele nii mõnigi kord ränk raju – kõige valusamate katsumustega.

Just täna 77 aastat tagasi rebiti Toompea Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati naaberriigi punalipuga. Teise maailmasõja lühem, heitlik peatükk sai meie jaoks läbi, algas järgmine. Vabadus muutus pool sajandit kestnud piinavaks unistuseks, väga kaua hõõgunud tuleks tuha all.

Oleme varemgi rõhutanud: heaoluühiskonnas tundub vabadus sama loomulik ja enesestmõistetav nagu värske õhk või puhas vesi. Ent värske õhk ja puhas vesi pole kunagi päris endastmõistetavad. Paljudes maades unistatakse nii ühest kui teisest.

22. september 1944 jäi Eesti rahva mällu musta päevana, riigi pealinna anastamise päevana. Just tänasel päeval 77 aastat tagasi pidas Otto Tiefi legendaarne Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi. Valitsuse teekond Tallinnast oli kulgenud läbi Keila kihelkonna läände, et viimaks jõuda mere äärde – Puise randa. Ja lahkuda kodumaalt! Eesmärgiga jätkata võitlust paguluses. Selle Eesti Vabariigi valitsuse oli neli päeva varem ametisse nimetanud viimane Vabariigi Presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots. Valitsuse ametisse nimetamisega rõhutati nii Eesti Vabariigi õiguslikku kestmist kui ka riigi tegelikku toimimist.

Nagu me teame, ei pääsenud suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmeist üle mere vabasse maailma, vabasse läände. Nad püüti kinni ja saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, osa neist mõrvati. Nad olid astunud stalinliku Nõukogude impeeriumi vastu raskesse, lootusetusse võitlusse. Kuid nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku vabaduse, oma elu ohvriks meie maa ja rahva, meie riigi tuleviku nimel.

Vastupanuvõitluse päeval sisenemine EELK Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirikusse. Foto: Signe Valdmann

Sellega on nemad – Otto Tiefi valitsuse liikmed – kirjutanud kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raamatusse. Nad on haljendavate tähtedega ehtinud mälumaastiku, millesse me igal sügisel uuesti siseneme. Täna olime taas sel mälumaastikul – Kloostrimetsa mändide all. Seal on Otto Tiefi ja tema ametivenna Arnold Susi kalmud. Seal on kenotaaf Eesti riigivanematele, kel pole teadaolevat hauda. Seal on president Pätsi viimne puhkepaik. Me heidame igal sügisel sellele maastikule värske pilgu, et hinnata mineviku peeglis Eesti võimalikku tulevikku.

Vahetult enne Otto Tiefi valitsuse Kolgata teekonda lahkus 1944. aasta sügiskuul meritsi kodumaalt tervelt seitse protsenti meie rahvast, kellest osa hukkus Läänemere lainetes. See oli suurpõgenemine! Lahkujate peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Kui nad oleksid jäänud, leidnuks enamik neist oma otsa Pagari tänava keldris, Patarei vanglas või Siberi põlislaantes.

Eesti kaotas toona väga suure osa oma parematest poegadest ja tütardest võõrsile. Ent nood pojad ja tütred ei jäänud võõrsil käsi rüpes istuma. Sinimustvalgete lippude lehvides nõudsid nad oma uutes asukohamaades – Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias – järelejätmatult Eestile vabadust. Kuni viimaks – kolm aastakümmet tagasi – vabadus ka koitis!

Head mälestuspäevalised!

Meie tänane vabadus, teine Eesti aeg, on saanud 30-aastaseks. Eelmine, esimene Eesti aeg kestis umbes 22 aastat. Oleme riigirahvana vabad olnud niisiis 52 aastat. Kui mõtleme sellele, et eeloleval talvel pühitseb meie riik oma 104. sünnipäeva, kerkib küsimus, kuidas suhestuvad omavahel 52 ja 104 aastat. Kas oleme tõesti pool aega oma riigi olemasolust olnud vabad?

Kui lugeda päevad täpselt kokku, selgub – tänavu 30. novembril olemegi päeva võrra kauem vabad olnud kui elanud võõra võimu all. Kas see pole mitte eriline murdehetk meie ajalooteadvuses? Kas see pole mitte eriline tähis meie ajateljel!? Oleme riigirahvana rohkem vaba kui alistatud! Kas nimetame selle päeva Eesti omariikluse põlistumise päevaks? Või on kellelgi 30. novembri jaoks veel täpsem nimi varuks?

Loe samuti: PRIIUSE PÕLISTUMINE

Kuidas me sel päeval oma tänutunnet väljendame? Kuidas pühitseme omariikluse põlistumise päeva? Kas heiskame 30. novembri hommikul kõikjal üle riigi sinimustvalged lipud? Kas peame tänujumalateenistusi? Kas helistame kirikukellasid? Kas kaitseliitlased asetavad sel päeval kimpe ja küünlaid Vabadussõja ausammaste jalamile? Kas korraldame maakonnalinnades või koguni kihelkonnakeskustes ühislaulmisi? Kas palume suurematel koolilastel kirjutada sel puhul kirjandeid? Ja kutsume väiksemaid lapsi osalema joonistuste võistlusel? Mida me veel võiksime teha? Tänasel vastupanuvõitluse päeval on kõige sobivam aeg selle üle mõtiskleda.

Hea Jõelähtme rahvas, kallid kirikulised!

Tuletan meelde – viisteist aastat tagasi, 22. septembril 2006 läitis toonane peapiiskop Andres Põder esmakordselt 16 küünalt – Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus, Kuressaare Laurentiuse kirikus, Haapsalu Toomkirikus.

2015. aastal jätkas eelmise peapiiskopi lähetust uus peapiiskop Urmas Viilma Paide Püha Risti kirikus ja aasta hiljem Rakvere Kolmainu kirikus. Neli aastat tagasi süütasid Tartu Pauluse kirikus 16 küünalt piiskop Joel Luhamets ja linnapea Urmas Klaas. Kolm aastat tagasi läitis Valga Jaani kirikus mälestusküünlad taas peapiiskop emeeritus Andres Põder, keda abistas Valga vallavanem Margus Lepik. Ja kaks aastat tagasi süütasid Võru Katariina kirikus 16 küünalt piiskop Joel Luhamets ja Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere koos linnapea Anti Allasega.

Mullusel talitusel Keila Mihkli kirikus läitsid kuusteist küünalt peapiiskop Urmas Viilma, Lääne-Harju praost Jüri Vallsalu, Keila koguduse õpetaja Arnd Matthias Burghardt ja Keila linnapea Enno Fels. Täna oleme saanud siinses pühakojas tunda rõõmu küünalde läitmisest peapiiskop Urmas Viilma ja Ida-Harju praosti, Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja ning Jõelähtme valla juhtide Andrus Umboja ja Väino Haabi osavõtul.

Vastupanuvõitluse päeval EELK Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirikus. Foto: Signe Valdmann

Me oleme ikka ja jälle küsinud: kas neid küünlaid on tõesti vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Ja me oleme ikka ning jälle vastanud: jah, tõepoolest, me peame seda tegema! Need küünlad on osa meie olemisest riigirahvana. Just nimelt riigirahvana, peremeesrahvana omal maal. Nende küünalde leegis kumab vastu meie ajalugu. See leek tõuseb meie ajalookogemusest! Need küünlad on vähim, mis me saame ohvriks tuua. Nad on tänukummardus meestele ilma kelleta me poleks täna need, kes me oleme.

Kallid kaasteelised!

Ajalugu ei saa iial otsa. Maailma olemus ei muutu. Elu ja surma müsteerium jääb samaks. Vanad ohud pole kusagile kadunud. Samas näeme, et uued, 21. sajandi ohud on ähvardavalt silmapiiril. Üha enam eurooplasi – Euroopa kristlasi – on hoiatanud: Euroopa on minetamas oma algväärtusi, Euroopa on hävitamas oma juuri. Kuidas suudab aga Eesti tulla toime võitlusega kahel rindel – nii vanade kui uute ohtudega? Eriti kui meie rahva arv ei taha kosuda, kui meie hällid on pooltühjad! Kui eesti keele kõnelejate hulk ja osakaal Eestis ei taha kasvada. Kui paljud eesti keele kõnelejad lahkuvad oma sünnimaalt.

Eesti keele sära kipub tuhmuma – eriti nooremate kõnelejate silmis. Üleilmastumine ja tehnoloogia on toonud kaasa enneolematult suure surve meie emakeelele. See surve on seda ohtlikum, mida vähem me seda tajume. Ja kui ükskord viimaks märkame ning taipame, siis on lootusetult hilja. Nõnda juhtus see mitte nii väga ammu Iirimaal. Täna räägib Iirimaal igapäevaselt oma põlist emakeelt vaid üks protsent iirlastest, olgugi et iiri keel on nende maal nüüd kuulutatud üheks kahest riigikeelest. 99 protsenti iirlastest räägib igapäevaselt aga oma teist riigikeelt – nende suure idanaabri keelt.

Kallid kirikulised!

Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on looduse poolest väga hea elada. Siin ei ole liiga palav ega ole liiga külm. Ei ole siin liiga niiske ega liiga kuiv. Ei ole siin maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega taifuune. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Siin on palju metsa, sood ja raba. Palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas.

Trivimi Velliste

Miks peab siis nüüd, mil oleme oma elu peremehed, kodumaalt ära minema? Oleme uuel vabaduse ajastul taas kaotanud seitse protsenti oma rahvast – just sama palju kui suure põgenemise ajal! Toonased põgenejad laususid: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Missugused sõnad on tänaste kodumaalt lahkujate huultel? Kas kodumaal on praegu tõesti võimatu leiba lauale saada? Või tahame, et leival oleks ikka paksemalt ja paksemalt võid? Kui paksult võid oleks – küllalt?

Head inimesed!

Sageli arvame, et tehnilised leiutised toovad lahenduse meie muredele. Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene aga ei tehniliselt ega majanduslikult. See tõde kehtib ühtaegu nii iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges napib ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu liivaterad mererannal, mida iga tuuleiil jaksab pillutada.

Meie esiisad kasutasid pühakoja ehitamisel tugevaid kive. Kivide sidumiseks tarvitasid nad lubimörti. Head ühiskonda saab võrrelda pühakojaga. Pühakoja seinad on püsivad, kui kivid ja sidusaine on õigesti valitud. Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta ega isegi mitte alampalga suurus – kuigi ka see on oluline – vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine – koosmeel, hoolimine, usk ja armastus – jälle kätte leida?

Vastupanuvõitluse päeval Jõelähtmes. Foto: Signe Valdmann

Trivimi Velliste

Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin maal elanud tuhandeid aastaid. Meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on rohkem kui sajand riigiks olemise kogemust. Meie riik on vana ja väärikas! Saja-aastase riigina oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajate ees.

Nemad said omal ajal hakkama uskumatuga.

Võimatu sai tegelikkuseks ja eestlased said riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest täna unistavad mitmed kümned meist palju arvukamad rahvad. Meil on oma riik ja meie riik on juba kaua olnud vaba! See on väga suur kingitus! Me peame seda mõistma ja seda kingitust hoidma! Ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin pühakojas põlevad kuusteist küünalt.

Kallid kirikulised!

Tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega on aidanud kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele. Ennekõike suur tänu peapiiskop Urmas Viilmale, kes on küünalde süütamisel ikka ja jälle koos meiega! Suur tänu Ida-Harju praostile, siinse koguduse hingekarjasele Margus Kirjale! Suur tänu Jõelähtme valla juhtidele Andrus Umbojale ja Väino Haabile mälestusküünalde süütamise eest! Suur tänu koguduse organistile Anne Jalakale kauni hingestatud elamuse eest!

Kallis rahvas!

Tänan teid, et võtsite vaevaks tulla siia paljunäinud Jõelähtme pühakotta ja anda au meie lahkunud suurmeestele. Üheskoos hoiame Eesti mälu! Meie mälu teeb meid tugevaks! Tugeva mäluga riik jääb kestma!

Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva jätku meile kõigile! Head algavat sügist!

Suur tänu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga