Tre Raadio tänases Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli neljandas raadioloengus esines õiguse ja õigluse teemal riigi endine peaprokurör Lavly Perling ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud laiapõhjaline kultuuri korraldaja Mihkel Kübar. Küsimustega suunas saadet Meelis Sarv.
Meelis Sarv: Tammsaare oma monumentaalteoses “Tõde ja õigus” tõdes, et õigus sageli ei olegi õglus. Ja mõnest vaatepunktist polegi õigus alati õiglane. Kust selline sõnapaar meie kõnepruuki on jõudnud? Mida need tähendavad?
Lavly Perling: Õigus on seaduste kogum, kokkulepitud reeglid – kuidas me ise käitume ja millist käitumist saame teistelt oodata. Aga õiglus on pigem tunnetuslik filosoofiline termin. Läbi õigluse me tajume, et nii on õige. Mõnes mõttes teavad juristid, et õigus ei ole õiglus. Samas tõdetakse ikka ja jälle, et mida õiglasem on õigus, seda paremini on see inimeste poolt aktsepteeritav. Mulle endale meeldib öelda, et õiglus peaks alati olema õiguse telg. Kõik õigused ja kogu seadusloome võiks olla ühendatud nii, et oleks tunnetuslikult õiglane. Mulle meeldib see juristide koolkond, kes ütleb, et õigus võiks olla suunatud õigluse rajamisele ja otsingutele.
Kas siis rahval on ka mingi kõhutunne olemas?
Meelis Sarv: Kui irriteerida, siis kas õiglust saab teisaldada rahvakeeli kõhutundeks?
Lavly Perling: Õiglust ilmselt saab. Kui me kolmekesi mõtleme õiglusest, võib meil kõigil olla erinev arvamus. See ei ole õiglane. Teistpidi on olemas ka rahva õiglustunne. Kas siis rahval on ka mingi kõhutunne olemas? Ma arvan, et on küll. Rahva õiglustunne on midagi sellist, kus me küll räägime võrdsusest seaduse ees, aga ikkagi tekib tunne kas siis keegi on võrdsem võrdsete seas?
Meelis Sarv: Kas see tuleneb siis meie eelnevast kogemusest?
Lavly Perling: Terve õigusfilosoofia aru tegeleb õiguse ja õigluse vahekorra otsingute, põhjustega, ajalooga ka. Hallid tsoonid on olemas. Millest tekivad konfliktid? Õigus on abstraktsete situatsioonide kohta kirja pandu. Õiglust me ei tunneta abstraktselt vaid konkreetses situatsioonis. Seaduse järgi on õigus rakendatud, aga kas see on õiglane või mitte, see jääb tunnetamiseks.
Meelis Sarv: Kust õiguse tagaajamine ajaloost inimkonnale omaseks sai? Miks hakati õigust nõudma ja õigust mõistma?
kaheteist tahvli puhul oli esimese tahvli esimene märkus kohtusse tuleku kohustus
Lavly Perling: Mõtleme väga kaugesse aega, kus tule hoidmine oli ellujäämise küsimus – aega, kus ei olnud seaduseid kirja pandud. Et ellu jääda ja paremini elada, pidid kehtima mingid kokkulepped. Saadi aru, et kokkulepetest kinni pidamisel läheb paremini. Tekkis tava, et kui me nii käitume, siis nii ongi.
Esimene kirja pandud seadus oli 450 a eKr nö kaheteist tahvli seadus. Huvitav, et kaheteist tahvli puhul oli esimese tahvli esimene märkus kohtusse tuleku kohustus.
Rooma õiguse kogum on olnud 2. sajandil. Kõik juristid teavad ütlemist „Preambula Ius est ars boni et aequi” – „Õigus on headuse ja õigluse kunst”. Seegi viitab sellele, et õigus võiks olla õiglusega võimalikult kooskõlas. Õigus ja seadus on siis head, kui nad on võimalikult õiglased.
Moodsast riigist rääkides jõuame 1787. aasta USA põhiseaduseni. Muideks maailma vanim põhiseadus kehtib siiani. Sealt edasi on toonased filosoofid John Locke ja Montesquieu arendanud võimude lahususe printsiipi. Tänapäeval tähendab see eraldi seaduseandjat (parlament, Riigikogu), kõiki seaduseid rakendavat valitsust ja õigust mõistvat kohut. Moodsas riigis jõuame nende elementideni, kus ühiskonnas püütakse õigust ja õiglust omavahel siduda.
Ka Jumala poole pöördutakse
Meelis Sarv: Kas õigluses nähakse ikkagi midagi kõrgemat, rohkem jumalikku? Mida ütleb Mihkel Kübar?
Mihkel Kübar: Õigluse temaatika on inimese sisemine tunnetus ja ka filosoofiline küsimus. Inimeste võrdsete võimaluste küsimus on väga sügavalt filosoofiline küsimus laiemalt: kas inimesed üldsegi saavad olla võrdsed? Inimesed otsivad abi kas kõrgematelt jõududelt või mujalt siis, kui nende õiglustunne on kuidagipidi riivatud. Eelkõige otsitakse abi riigilt. Ka Jumala poole pöördutakse. Kui inimesed saavad abi usust, et oma igapäeva toimetamisi paremini teha, siis seegi on väga hea.
Lavly Perling: Õigus on riigi kehtestatud käitumisreeglite kogum, mis tagatakse riiklike mõjutusvahenditega.
2005 aastat tagasi on ka Sokrates Platoni teoses „Riik” esitanud küsimuse: Mis on õiglus? Õiglus on filosoofiline küsimus ja aktuaalne ka tänapäeval.
Meelis Sarv: Mis vahekorras on Eesti Vabariigi õigus ja õiglus?
Lavly Perling: Juristi jaoks on Põhiseadus kõige tähtsam seadus. Eesti Põhiseaduse preambula (1992) ütleb: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu…”
Ka meie oma seadus, mis on kõigi seaduste hierarhia tipus, räägib õiglusest!
õigluse sõnastus (otsing) oli ka meie esimeses 1920. aasta Põhiseaduses
Meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Juristina võiks küsida, kas õiglus ongi päiselt selles reas enne õigust kirjutatud? Sellel on märgiline tähendus, mida mõtlesid toonased Põhiseaduse kirjutajad. Ei ole vabadus, õigus ja õiglus. On vabadus, õiglus ja õigus. Olles ise jurist ja pahandades praegu teisi juriste ütlen, et nii ongi õige. Peaks olema nii, et kõigepealt inimene ja siis seadus. Seadused peaksid olema inimeste jaoks mitte inimesed seaduse jaoks. Seadused on pandud korraldama inimeste elu. Seega on kõigiti loogiline seada õiglus õiguse ette.
Seesama õigluse sõnastus (otsing) oli ka meie esimeses 1920. aasta Põhiseaduses. See tuleneb omakorda Saksa Weimari konstitutsioonist ja sealt omakorda jõuame jälle USA konstitutsioonini. Õigus õigluse väärtusmaailmas on olnud juba pikka aega omal kohal nii mujal kui ka Eestis.
Mihkel Kübar: Ma ütleks, et Eestis on õiglustundega pigem hästi. Minu vabadus ja õigus lõpevad seal kus ma teisele inimesele liiga ei tee ja teise inimese vabadusi ei piira.
Urmas Saard