«Taa tüü võtt iks inämb aigu ja vaiva, ku arvada mõistsõmi,» ütel’ Mõnistõ muusõumi juht Tulviste Hele vanaperädse nahaparkmisõ kotsilõ, miä om muusõumirahval parhilla poolõ pääl.
Et Mõnistõ muusõumi truksa rahvas taht rüäjahukohetusõ ja paiukoorõga nahaparkmist selges saia ja tuud sis huviliidsilõ oppama naada, kirot’ Uma Leht kats kuud tagasi. No om opminõ säälmaal, et kats lambanahka omma rüäjahukohetusõ seest vällä võedu ja är vinütedü.
Ku naha är kuiusõ, saa neo är hööveldä ja värvmises paiukoorõmöksi sisse panda. «A et naha olli suurõ villaga, võtt kuiuminõ inämb aigu ku arvsimi, tuuperäst proovimi kõrraga naada ka lühkümbä villaga nahku parkma,» ütel’ Tulviste Hele.
Tüü naas’ pääle joba inämb ku kuu aigu tagasi. «Edimäne paiukoorõ korjamisõ võimalus tull’ lehekuu algusõn esihindäst kätte, ku muusõumi sanna takast vana pai tormiga maaha murdu,» selet’ Tulviste Hele. «Kõik noorõmba ossa kuursõmi är ja koorõ pannimi kuiuma. Saimi teedä, et tuu tüü võtt kõvastõ aigu ja saak om küländ väikene. Kuus väikut pundikõist – kolmõ inemise pia päävä tüü!»
Tulviste Helel oll’ kõrraga selge, et tuust väikust koorõunikust jääs värmi-möksi kiitmises veitüs. Tä kutsõ õkva appi mitu hääd inemist, kiä naksi kah paiukuurt korjama ja muusõummi tuuma.
«Ma ei tiiä, ku pall’o paiukuurt vaia lätt. Tuu tulõ kah perrä pruuvi,» tunnist’ Tulviste Hele. Tõugjasõ Leida ja Nahkuri Liidia, umaaigsidõ parkseppi tütre, kelle käest muusõumirahvas nahaparkmisõ kotsilõ hulga väärt oppust sai, mäledi õnnõ, et kuurt tull’ kor’ada «armõdu pall’o». Koorõst keedeti paks möks ja määriti naha tuuga mõlõmbalt puult kokko. Loe edasi: Nahaparkminõ – paras vaiv