Ella Kraav, pensionär Rakverest
Polnud tükil ajal oma kodukandis käinud. Kuna jaanipäev ja jõulud on eestlaste suurimad pühad ja need veedetakse enamjaolt sugulaste ringis, otsustasin minagi sammud Avinurme seada.
Tünnilaat, surnuaiapüha ja koduküla jaanilõke – need kõik mahtusid kahe-kolme päeva sisse. Rakveres elades näen alati tublisti vaeva, et kaseoksa tuppa leida. Seevastu kodumetsad on kaskedest rikkad. Õde on rajanud omale maja juurde imeilusa pargi, kus need valgetüvelised iludused aukohal on.
Kõigepealt käisime vanemate ja teiste lähedaste kalmudel. Panime vaasidesse karikakraid ja süütasime mälestusküünlad. Vend hooldekodus rõõmustas samuti meid nähes.
Tünnilaada melu juba käis. Avinurme koolistaadion võis linnalennult paista ehtsa telklinnakuna, sest vaba pinda polnud kusagil. Ümberringi autoparklad, mis olid samuti täis kiilutud. Et sealsed puutöömeistrid olid kuulsad juba vanal ajal, siis see üritus minu arvates erilist reklaami ei vajagi. Siin oli koos rahvast kogu vabariigist. Punutud korvid, pütid, tünnid, aiaskulptuurid jm käsitöö, pudi-padi, taimed, kurgid-tomatid, maasikatest rääkimata, singid, juustud, vorstid, õlu, kali jm ootasid ostjaid. Kaupa oli igale maitsele.
Pärastlõunal meelitas punastest tellistest uhiuue tsinkplekk-katusega kirik huvilisi kontserti kuulama. Tegemist-sagimist kui palju. Kes veel puiduaidas polnud käinud (otse kiriku vastas), suundus sinna. Raudteejupil sai lapsed ka väikese suslaga pisut sõita.
Õhtuks olime küll väsinud, aga minu koduküla – Teadussaare külas – juba mitmendat aastat elavad Tartu noored, kes seal mahajäetud talu taastavad, ootasid meid kõiki, st selle küla endisi ja praegusi elanikke oma krundile, kus süüdati uhke jaanilõke. Kes oli viletsa tervisega, toodi autoga kohale. Oli kodus tehtud head värsket salatit ja lihagrilli ning naabrinaise kollastest kanamunadest suus sulav tort. Nii lapsed kui ka vanad võtsid osa võistumängudest ja nautisid sumedat jaaniõhtut pisikeses Teadussaare külas Ida-Virumaal.