Iga kord kui rohelised ratturid mõnd maakonda avastama lähevad tekkib minus ärevus – tahaks ka. Ära autoroolist ja kiirustamisest, õrnroheluse rüppe üheskoos nendega, kes sellest hoolivad ja huvituvad.
Tegelikult meeldib mulle ka lihtsalt rattaga sõita. Tunne, kui tuul kõrvus tuhiseb ja lõoke kõrgel peakohal lõõrib, on vabadusetunne. Tundub, et kahe ümmarguse ratta seljas võib vuhiseda muidu nii kättesaamatutesse kaugustesse, leidma seda, mis hinges kripeldab.
Oma esimese päris enda jalgratta sain tegelikult alles hiljuti, kaks aastat tagasi pärast üht väsitavat koolitust, kui tundsin, et pean end vabaks sõitma. Lapsepõlves pidin esialgu leppima vanema venna ratastega, aga need olid… jah enamasti juba kas ribadeks sõidetud või oli sealt mõnd „juppi“ vaja olnud, nii õppisingi korralikult rattaga sõitma alles umbes 9-aastaselt, kui ulatusin ema ratta lenkstangini. Seda ratast võis alati võtta ja sellega sai põhjalikult avastatud kõik kodulähedased salaurkad umbes 15 kilomeetri kaugusel. Vahel siiski sai sõitu tehtud ka isa veneaegse meesterattaga ja ma ei kujuta siiani ette, kes õpetas sellega sõitma „pulga alt“ ja kuidas see üldse võimalik on.
Igal juhul tegi ratas minu lapsepõlves kõik kohad kättesaadavaks. Hiljem, ülikooli ajal, ma rattaga peaaegu ei sõitnud ja mingi vahe tuli sisse ka hiljem. Küll vaatasin ikka ja jälle neid Roheliste rattaretkede kuulutusi ja unistasin kaasa minna. Aga ratast ju polnud, saan enda vabanduseks öelda 🙂
Rattaretked tulid minuni hoopis teisel teel siis, kui töötasin Eestimaa Looduse Fondis Rohelise Värava toimetajana. Talguretkede juht Jüri-Ott Salm ehk Jott ja metsaspetsialist Rainer Kuuba kutsusid mind kaasa otsima rattarada ELFi rattamatkadele „Kuhu lähed, Eesti mets?“ See oli ääretult põnev aeg ja juhtumine, igal aastal käisime 1. mail ja 1. augustil mõnes maakonnas radu otsimas, et siis hiljem sadakond inimest saaks rattamatkal neid paiku avastada.
Otsisime radu, mis viisid läbi Teise Eesti. Ma ei tea, kust Jott ja Rainer need kaardid said, millel sajandeid vanad teed peal olid. Igatahes olid need teed sellised, mis viisid üle vanade heinamaade, läbi koolmekohtade suurte ja võimsate endiste külakeskuste juurde. Paikadesse, mis on olematuks hääbunud, kuid milles oli eestiaegset hõngu.
Vahel tundus, et neis paikades pole enam aastaid keegi käinud, või kui, siis ainult metsa välja vedamas. Mäletan, kuidas sattusime kord raielangile, millel meetri-kõrgused jämedad kännud, üle nende ukerdades püüdsime mõista, kust siit pidi minema muistne tee.
Erilised teed olid kitsarööpmelise raudtee tammid. Enamus neist on ikka ja alles, isegi võssa kasvamata. Kunsttükk on üle saada vaid kohtadest, kus on olnud sillad. Samas, enamus raudteejaama hoonetest on alles ja need hooned olid enamasti lahti. Võisid minna ja täiesti töökõlbulikust ootesaalist endale trellitatud piletikassast sümboolse pileti lunastada.
Raudteede ääres oli ka palju asundustalusid, osadest neist järgi vaid kivikuhi jämedate saarte all. Aga oli ka selliseid, millel katus veel kindel, sest endisaegsed ehitsumeistrid olid head. Kõik need majad olid otsekui ootamas, et inimesed tagasi tuleksid.
Üks pilt on mulle mällu sööbinud Jõgevamaalt. Mäletan, et sõitsime mööda taastatud Vabadussõja mälestussambast ja mööda kitsast külavaheteed ikka sügavamale metsa. Tee oli lõpuks peaaegu olematu ja siis naeratas päike. Soojal päikeselisel nõlval seisis vana talu. Hall, veidi kössi vajunud hooneke, mille kõrval suur maakividest laudavare. Maja ees kasvasid kaks hiigelsuurt elupuud. Nii vana, et tundus, et tegemist võis olla taluga, mis esimestena vabaks osteti. Maja ukse ees oli varjualune, just selline pinkidega, nagu minu vanaisa talus, kus me lapsena tundide viisi istuda võisime ja ilmaasju arutasime. Toad olid kõrged, uhke kahhelkividega ahi. Suur köök võimsa pliidiga. Sahver paljude riiulitega, millel suurte savikauside killud ja roostes piimatonnid nurgas. Ja toas… seal oli ümberkukkunud riiuli juures suur hunnik raamatuid, läbitilkunud katusest kõik veidi hallitanud. Mõned lehed Taluperenaisi, hulk möödunud sajandi keskpaiga raamatuid ja… aastakäikude viisi ajakirju Eesti Loodus.
Teine pilt on Mulgimaalt, kusagilt Läti piiri äärest. Uhke eestiaegne maja. Mitte tavaline talu, vaid väga peene arhitektuuriga hoone. Aga mahajäetud majja sisse minnes saime aru, et midagi on siin valesti. Kõik oli katki ja rebenenud… Hiljem lugesin, et seal peeti salaviinaäri ja puskariaparaat lihtsalt plahvatas. Uuel Eesti ajal.
Neis kahes majas oli lootusetus, igatsus inimeste järgi. Muistsete kogukondade ja elu järele.
Tõsi, seda elu on maal alles. Ja kuigi Esimeses Eestis kiputakse rääkima, et maal elavad vaid joodikud, kes poe taga Bocki joovad, tasub just nende väheste allesjäänud poodide juurest inimesi küsitleda. Maapood pole mitte linnavurlede baar või ööklubi, kus lihtsalt aega surnuks lüüakse. Siin tehakse kokkuleppeid ja arutatakse ilmaelu. Nii mõnigi kord nägime seal kohapärimust uurides külafilosoofe, kel haraline habe rinnuni ja riided sajand vanad, kuid kelle jutt annaks silmad ette mõnele ülikooli professorile.
Omaette rahvas on Teises Eestis metsavahid. Kui möödunud sajandi lõpul reformijad nad ühel hetkel lahti lasid, ei kadunud nende roll. Põline metsavahikordon põlise metsavahisuguvõsa esindajaga pole ka veel praegu kaduvik. Nad on olemas. Ja need on paigad, kus ilma ääre peal, täielikus pärapõrgus veel lehmi peetakse ja kus isegi hobusega maakündmist näha saab. Neid tõelisi metsavahte on vähe, aga metsavahid on metsades olemas.
Neist retkedest jäi meelde veel üks pilt. Vanade taluhoonete juurde toodud tuhaplokkide hunnik. See pole väga harv pilt Eestimaal. See on kellegi kodu unistus. Unistus oma kodust. Maal. Oma esivanemate talus. Aga kahetsusväärselt sageli on selline unistus unistuseks jäänudki. Miks?
Ja veel on üldpildis uued uhked hooned, nii edevad ja klaasised ja kuidagi Teise Eesti maaellu sobimatud. Nende majade kõrval pole kõrvalhooneid – lautu, puidukodasid, heinaküüne. Kuidas saab maal nii elada? Sajand tagasi ehitati maale tulles kõigepealt laut ja elati selle ühes osas ning alles järje peale saades ehitati elumaja.
Aga mul on unistus, et need salajased metsateed, kõige avastamisväärsega saaksid atlase vahele, mille järgi Tõelist Eestit vaatamas saaks käia.