Soovides kõigile kaunist nädalavahetust jagab politoloog Ilvi Jõe-Cannon piiratud hulgaga seltskonna meililistis oma tähelepanekut, et 80 aasta tagune sündmus lasti 17. juunil riigi juhtide poolt vaikselt mööda minna.
Politoloog otsis presidendi ja valitsuse veebilehtedelt mingit sõna selle aastapäeva kohta, aga ei leidnud. Vaid Postimehe Heureka rubriigi veebilehel oli tema teada sellest kuulda 17. juunil: “1940 – Punaarmee (90 000 meest) ületas Eesti piiri ehk faktiliselt Nõukogude Liit okupeeris Eesti.”
Paar päeva hiljem viitas välisminister Reinsalu sellelele sündmusele Postimehe Maailm rubriigi veebilehel, kommenteerides Vene president Putini arvamust avaldatud artiklis National Interest’is USA-s: „Eraldi peatub ta Balti riikidel, osundades et Balti riigid liitusid Nõukogude Liiduga lepingulisel alusel valitud rahvaesinduste nõusolekul ning see oli kooskõlas toonase rahvusvahelise ja siseriikliku õigusega. Need väited on täies mahus valed ja ma mõistan need täielikult hukka. Eriti küüniline on selliseid väiteid esitada just nädalal, mil möödub 80. aastat Balti riikide õigusvastasest okupeerimisest.”
Jõe-Cannoni arvates tähendaks vaikus tavaliselt seda, et teema on puudutamiseks liiga sensitiivne või on midagi toimumas, millest on veel liiga vara teatada. „Eks aeg näita miks selline ajalooliselt oluline tähtpäev lasti valitsuse poolt mööda minna ilma märkimata.”
Tänavu 27. märtsi Postimehes arutles kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane arvamusloos „Küüditamine on mälu, mitte minevik”, kas peaks jätma tänini alateadvuslikku hirmu tekitava kurja sündmuse minevikku ja minema eluga edasi, nagu paljud arvavad. Laskmata ennast paljude mõttekäigust eksitada, teeb ta ettepaneku mõttemänguks ja tarvitada sõna minevik asemel sõna mälu. Ta jätkab: „Siis olukord muutub. Kuidas saab edasi minna ilma mäluta inimene?”
Tuleval aastal möödub 1941. aasta 14. juunil toime pandud naaberriigi punaterrorist 80 aastat. Võibolla oleks siis paslik mälu teritades selgemalt endale ajalugu teadvustada nii nagu minu nooruspõlves eakad lihtsad inimesed jutustasid, ilma targa poliitikaga vahutamata. Mäletada seda, kuidas nõukogude sõjardid ületasid 1940. aasta 17. juunil Eesti Vabariigi riigipiiri ja mis kohe sellele järgnema hakkas. Kuidas Tallinna töölisi kihutati relvaähvardustel tööpinkide tagant meeleavaldusele, mis tipnes meeletu hulga eesti rahva kadumisega olematusse.
1940. aasta suvel polnud tegemist ajutise sõjalise operatsiooniga naaberriigi territooriumil vaid kaugele ulatuva kurja kavatsusega, mille tagajärjed meid siiani saadavad.
Urmas Saard