Jutuõhtu „Raamat algab lugejast” lugemisvara. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Jutuõhtute sari „Raamat algab lugejast” jätkus esmaspäeval, 28. septembril, Eesti autorite loomingu tutvustamisega. Kirjandusõhtut vedas Jaak Känd. Vinüülplaadi DJ Valter Parve osaks oli muusikalise meeleolu loomine. Jutuõhtut toetavad kogukondade keskus Raeküla Vanakool ja Pärnu linnavalitsus.
Kui varem on valikulist loomingut lugenud ja selgitusi lisanud kaks Jaaku kahasse, siis sel korral oli Jaak Känd üksinda. Valitud autorid olid Eduard Järs, Kalju Ahven, Jaan Rannap, Tiia Kriisa, Vladislav Koržets, Asko Künnap. Viimaks esitles Jaak Känd ka oma äsja ilmunud luulekogu „Versioon 7.0”, millest Külauudistes hiljuti pikemalt kirjutatud.
Jaak Känd loeb Jaan Rannapi raamatut „Koolilood”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Esimesena võttis Jaak lauale laotud raamatute hulgast kätte Jaan Rannapi „Koolilood”. 3. septembril möödus tema sünnist 95 aastat. Enamikule kohalviibinuile oli autor hästi tuttav juba lapsepõlvest. Esimene raamat „Roheline pall” ilmus aastal 1962. Ta kirjutas põhiliselt lastele, väga palju ka loodusteemalisi asju. „Aga Rannapiga oli üks oluline asi see, et ta noorespõlves tegi kõvasti sporti. Tema hüppas esimese eestlasena 15 meetrit kolmikhüppes ja on saanud Eesti meistrivõistlustelt aastate jooksul kolmikhüppes ning kaugushüppes palju medaleid. Samuti on kirjutanud ka spordilugusid, koguni mitu raamatut selle kohta,” elavnes Jaak autori spordilembusele viidates.
„Kas Jaan Rannapi tegelase Salo Juhani lugusid olete kuulnud? Tingitud refleks oli üks esimesi.” Seltskond kirjandushuvilisi kuulas Jaagu mõnusalt soravat lugemist ja vaatas ainiti tema näos tõmblevaid emotsioone hiirvaikselt. Äkki kires ta ootamatult ja valjusti „Kukerikii!”. Vaikselt väikese hilinemisega ruumi sisenenud sihvakas noorhärra ehmatas ennast sellest „tervitusest” hetkeliselt soolasambaks. Seepärast ongi Jaagu lugemisi põnev kuulata, et temas on jutuvestjale vajalikku oskust olla alati köitev. „Jaan Rannap on hästi humoorikas autor ja teda tasub ikka ja jälle lugeda,” lausus Jaak teksti lugemise järel pärast seda kui oli jaksanud eelnevalt korduvalt ja korduvalt kuulajaid kikerikiitamistega lõbustada.
Järgmine autor oli Asko Künnap, kes sai 6. septembril 55-aastaseks. „Kes Asko Künnap siis on? Luuletaja, disainer ja kunstnik ning viimasel ajal toodab hästi palju igasuguseid mänge. Sündis ja käis koolis Tartus, isa oli keeleteadlane. Asko Künnap õppis Kunstiakadeemias graafilist disaini. Tema oma kirjastus Näo Kirik on avaldanud mitmeid luuleteoseid ja kõiki neid on ta ka ise illustreerinud,” tutvustas Jaak. „Enamike luuleteoste eest on autor saanud igasuguseid preemiaid, esimene oli Betti Alveri preemia ja siis veel teisigi.” Ja natukene luges Jaak temagi loomingust. Luuletusest „Vanasti oli nõnda” saime teada, et vanasti oli nõnda, vanaisa sõitis jalgrattal vastu ust ja vanaema talutas ta sängi. Kuidas edasi ja milline on kogu tema looming, saab kõige paremini teada ikka ise raamatuid kätte võttes.
„Kuuskümmend kuus luuletust kahekümne kahele tüdrukule”, autor Asko Künnap.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Ühel hetkel ilmus autor välja sellise toreda raamatuga nagu „Kuuskümmend kuus luuletust kahekümne kahele tüdrukule”, mis on kokku seatud tekstidest aastatest 1988 kuni 2021. Mõned neist on trükitud ka Oslo ajal, mõned on käsikogudes ja ajakirjadest,” mainis Jaak. „Aga vahepeal andsid Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv ja Jürgen Rooste välja kaardipaki raamatuid.” Karbikeses kaardid, iga kaardi peal luuletused ühelt või teiselt või kolmandalt luuletajalt. „Siit ma loen ühe luuletuse. Siin on suhteliselt poliitilisi luuletusi.” rääkis Jaak ja tõmbas ühe kaardi välja ning luges: „…Paks poliitik ajab paska. Pilved rulluvad rulooks… Paks poliitik ajab paska. Mina, ma armastan sind. Paks poliitik ajab paska. Tõde tõuseb vale vaob. Paks poliitik ajab paska… Sinililled siiski. Paks poliitik ajab paska. Kuidas sa kurat toime ei jaksa? Paks poliitik, palun vasta.” Jaagu sõnul väga tänapäevane luuletus ikka veel, kuigi see on vist aastal 2015 ilmunud. „Lihtsalt täna paska rohkem.”
„Inglijaht ehk uued laulud või nii”, Vladislav Koržets. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Järgmise autori juurde asudes rääkis Jaak, et Jaan Rannap on hariduselt matemaatika- ja füüsikaõpetaja. „Ja samamoodi ka Vladislav Koržets. Nii et koos Valter Parvega oleme ka matemaatikaharidusega. Et oleme siis samasugused nagu nemad. Seda on hea rääkida. Vladislav Koržets sündis 9. septembril 1951 Siberis, eesti ja poola päritoluga vanemate lapsena. Ta on humorist, ajakirjanik, luuletaja ja kalanduse entusiast. Aga ega ta õpetajana väga ei olegi töötanud. Põhiliselt siis Pikris omal ajal, Pühapäevalehes ja Kalastaja peatoimetaja olnud. Põhiliselt on tuntud ta humoristlike tekstide autorina. Esimene ilmus 1974. aastal Noorte Hääles. Koržets on avaldanud näidendeid nii lastele – näiteks “Näärilugu ja Näärilugu” – kui ka täiskasvanutele, teinud komöödia “Tuhk ja tolm”, selgitas Jaak. „Eraldi raamatuna on ilmunud lastejuttude kogu “Üks tüdruk, nimi Merike”. Ja siis on tal ilmunud luuletuste kogusid, kirjutanud palju stsenaariumeid, estraadipalu, laulusõnu.”
Jaak luges mõned luuletused. Esimene kogu oli Koržetsil “Laulud või nii”, teine oli “Ingli kätel” ja viimane “Kopli kirved”. „Kogust “Laulud või nii” (2016) on üks tema kõige tuntumaid luuletusi. Seda võite vist teiegi peast tsiteerida,” arvas Jaak. „Seda ta on ise mitmel korral küll telekas ja raadios esitanud. Ja seda tõesti tsiteeritakse.”
Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.
Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.
Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.
„Aga üks väga ilus luuletus siin, see on tegelt laulutekstiks, Harri Koržetsi muusikale. Harri peaks ta poeg olema,” jätkas Jaak ja luges ka luuletuse “Viib”, mille juurde lisas igatsevalt, et kui oskaks ise ka talle niimoodi kirjutada vahel. „Mõnes luuletuses on nii ilus mõte. Jah…”
Valter Parve valib „Karmid Torud”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Seejärel pakkus Jaak: „Äkki laseks nüüd muusikat vahepeal?” Valter Parve pani plaadimängiasse rockbändi „Karmid Torud”.
11. septembril möödus 105 aastat Kalju Ahvena sünnist. Räpinas sündinud Kalju Ahven töötas kooli lõpetamise järel Abja Gümnaasiumi asjaajajana, aga aastal 1943 võeti ta Saksa armeesse ning sellega tegi ta kaasa taganemisteekonna Tartust Saaremaa kaudu Danzigisse. Rännakul vigastas ta 1945. aastal oma jalga ja sai ravi. Järgnesid sõjavangilaagrid Taanis ja Saksamaal, aga heitlikud elutingimused ei lasknud paraneda tema kopsutiisikusel ning ta suri sõjavangilaagris Lübeckis 25-aastaselt.
„Kas mäletad”, Kalju Ahven. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Värsside kirjutamist alustas ta juba kooli ajal, kuid trükkima hakati alles pärast tema surma väliseesti ajakirjanduses. Lõpuks üks tema sõjavangilaagri kaaslane, väliseestlane Webermann kogus järelejäänud käsikirjad kokku ja kirjutas neist siis doktoriväitekirja ning andis välja postuumse värsikogu “Kas mäletad?”. „Siin leidub ka võrumurdelisi kodumälestusi, looduse lemmikmotiive ja nukraid eelaimusi, aga ma peaks ütlema, et see on üks väga väga vinge autor,” hindas Jaak noore autori loomingut. „Kahju, et ta nii noorelt suri, sest oleks võinud veel palju häid luuletusi kirjutada.” Jaak esitas mõned näited, et kuulajad saaksid aru, miks on Kalju Ahven tema jaoks nii tähtis. „Lõikuskuu”, kirjutatud Tartus 1943. „Võib tähele panna, et selles kaheksasalmilises luuletuses riimuvad esimene ja kaheksas, teine ja seitsmes, kolmas ja kuues, neljas ja viies rida. Selliseid luuletusi juhtub harva tulema. Ja hästi palju on tal Arbujate stiilis sonette kirjutatud.”
Eduard Järsi „Sõnad on aur”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Siis jõudis Jaak veel kahe sünnipäevalapseni, kes on seotud Endla teatriga. Kõigepealt Eduard Järs, kelle sünnist täitus 105 aastat 17. septembril. Näitleja õppis Tartus Treffneri Gümnaasiumis, lõpetas hiljem elektrotehnikuna Tallinna Tehnikumi, oli Saksa sunnitöölaagris, pärast Punaarmees. Jaak: „Tulemuseks oli mitut moodi kiusamine elujooksul.” Aastatel 1947–1948 töötas ta Kuressaare teatris, siis oli aastakese Narva teatris, mis tollal asus Paides. „Sealt läks ta 1950. aastal Rakvere teatrisse, asus seal mõned aastad ja siis tuli 1952. aastal Pärnusse ning siin elas kuni elu lõpuni 1992. 11 aastat oli Pärnu teatris näitleja, pärast elektrik-valgustaja. Ta on kirjutanud jutustusi ja teatriainelise romaani “Sõnad on aur”. Avaldanud teatriarvustusi ja kogumiku “Koidula-nimeline Pärnu Draamateater 1911 kuni 61”. „See raamat kahjuks Pärnu teatrist ei räägi, vaid räägib just siis sellest Paide teatrist ja Rakvere teatrist.” Jaak luges katkendi sellest kohast, kui Eduard Järs Narvast ära tuli jälle selle tõttu, et ei peetud sobivaks seal elamist ja siis sai Rakvere teatrisse tööle.”
Jaagu loetud tekstist üksnes väike lõik, kuigi vääriks ka oluliselt pikemat tsiteerimist: „Teatrit juhtis energiline, umbes 50-aastane naine, ühe omaaegse tuntud Vene teatritegelase tütar. Maria Vertinskaja loomingu meelisvaldkonnaks oli vene klassikaline draamarepertuaar. 30-aastase Eestimaal viibimise kohta rääkis ta meie maa keelt võimatult viletsasti. Aga imelik keel ja veider aktsent ei takistanud Marial, Mihhailovnal mind kähku asjaga kurssi viimast.”
Tiia Kriisa raamat „Oled lõpuklassi tüdruk igavesti”. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kõigile tuttav Tiia Kriisa sai 85-ks 21. septembril. Pärnus töötas ta näitlejana 30 aastat ja 1963 kuni 1994 koos Ingo Normetiga. Pärast oli vabakutseline. Ta oli hästi hea luule ettelugeja, tegi veel hiljemgi igasuguseid luulekavasid, esitas neid raadios, aga hakkas ka kirjutama ja kirjutas kohe päris hulga romaane: “Tüdruk”, “Võõras naine”, “Moonika”. Ja nüüd siis see viimane on mälestuste raamat pealkirjaga “Oled lõpuklassi tüdruk igavesti. Näitleja päevikuraamat”. „Siin on siis lihtsalt päeviku sissekandeid huvitavaid, mida tasuks meeldetuletuslikult mõned ette lugeda.”
Piia Karro Selg, Raeküla Vanakooli keskuse juhataja, loeb õhtu külalistele raamatut „Buddhalaste lood”.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kirjandusõhtut lõpetades võttis tänamiseks sõna Piia Karro-Selg, Raeküla Vanakooli keskuse juhataja, kes kinkis õhtu läbiviiatele
„Buddhalaste lood”, mis on lastele ja noortele suunatud õpetlik muinasjutu- ja jutukogu, põhinedes osaliselt vanadel rahvajuttudel ja osaliselt uutel loovatel lugudel. Eesmärgiks on avada maailma Buddha õpetuse (Dhamma) valguses. „Raamat on küll lastele ja noortele, kuid oluline, et ka täiskasvanud selle läbi loeksid. Tõin selle kaasa Aegna kloostrist just mõeldes jutuvestjatele Jaakudele ja vinüüli DJ Valterile. Nemad oskavad seda raamatut kindlasti hinnata ja selles kirjutatut edasi jagada,” ütles Piia Karro-Selg