Fotogalerii ja video
Tahkuranna valla 2017. aasta kultuuriinimene ja muinsuskaitse seltsi teenetemedali kavaler Henn Saar on pühendunud kodupaiga ajaloo- ja viljepärandi jäädvustamisele. Kohtusin Hennuga mõned päevad enne sünnipäeva tema koduvalla radadel jalutades ja kuulates huvitavaid jutustusi mineviku mälestusmärkidest.
Urmas Saard, reporter. Foto: Helen Parmen
Pärnumaal Uulus elav mees on üle 36 aasta tegelenud muinsuskaitsega. Ammuse veneaegse kolhoosidevahelise ehituskontori ehk KEKi elektrijaoskonna traktorist on tänini täis indu, mis nakatab jätkuvalt teisigi. Ta on kodukandi kultuuri- ja looduspärandit väärtustava MTÜ Külaselts Pulverk asutaja. Henn on kaua aega kuulunud Uulu segakoori ridadesse ja teda oodatakse sinnagi tagasi, aga praegu laulab Kristel Reinsalu juhendatud Rahvuslikus segakooris tenori rühmas. Hennu vaimuerksust toetab tema suurepärane kehalinekonditsioon, millele on kaasaaidanud sportlik eluviis.
Muinsuskaitselise liikumisega liitumise eelduseks oligi tema arvates just kaheksakümnendate algul tööle asumine KEK-i, kus tutvus innuka muinsuskaitsja Ali Rza-Kulijeviga. Samal ajal kujunesid ühistest huvidest lähtuvalt lähedased suhted Tiina Tojaki, Eduard Rajari, Urmas Sinkeli ja teistega, et ühist asja ajada. 2019. aastal pälvis Henn Saar Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali innuka vabatahtliku muinsuskaitselise tegevuse eest kodupaiga ajaloo ja kultuuripärandi jäädvustamise, ajaloolise materjali kogumise, paikkonna ajaloo talletamise ja tähistamise eest Pärnumaal.
Paar aastat tagasi võttis Henn minuga ühendust sooviga tutvustada oma viimase viie-kuue aasta visa töö tulemust. Koduloolasena tõi ta unustusehõlmast välja omanäolise harrastuskunstniku Konstantin Mülleri (12.05.1907–3.09.1984), kelle loomingus leidub natüürmorte, maastikke ja portreid. Nüüdseks on Uulu mees korraldanud kaks Mülleri näitust Häädemeestel ja ühe Pärnus, mida Külauudiste lugejalegi vahendatud. Praegu on juba mõnda päeva kolmas näitus avatud Võiste raamatukogus, täiesti uue valikuga. Mülleri maalidel on jäädvustunud Reiu, Lepaküla, Võiste, Uulu, Raeküla vaateid ja inimesi. Tema maalitud on 1956. aastal ka Lindil asunud lehmakari ja laut. Väga suurt pannood näeb praegu omaaegse Lindi kooli saali seinal. Käisime seda Hennuga esimest korda vaatamas mullu augustis.
Hennu eestvedamisel kujundas ja valmistas tema koduvalla kujur Ülo Kirt tundmatule kuid jälle tuntuks saanud kunstnikule hauatähise, millel lisaks nimele pintslitega palett. Kuid tähiseid on Henn paigaldanud rohkemgi ja nende juurde me läksime. Esimesena suundusime Mereküla Roosiaeda. Hennu kaenla all oli mahukas mapp oluliste kirjade ja fotodega. Enamik fotosid on Henn läbi aegade ise pildistanud ühe ja sama fotoaparaadiga Minolta, mille taolisega praegu veel väga vähesed asjaarmastajad pilte teevad. Minoltas on filmirull, mitte digikaamera elektroonika. See truult teeninud fotoaparaat oli tal nüüdki kaasas. Fotodest kõneldes kiitis mees Anu Fotot Port Arturi kolmandal korrusel, kus ta on harjunud alaliselt käima. Tema sõnul on seal väga osavõtlik ja lahke teenindamine.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Seisime kõrgel merekaldal suure graniitkivi kõrval. Eemal merel paistab Uulu muul. Henn asetas käe rändrahnule ja jutustas, et sellest valmistatud mälestusmärk meenutab Uulu parun von Holsteinile tehtud Romanovite pereliikmete külaskäiku aastal 1880. Polnud ju parun mingi tavaline mees. Ta oli Liivimaa kreisi saadik, maanõunik ja Vene keisri kammerhärra. Mälestusmärgi hävitasid ja ajasid auku soldatid esimese ilmasõja ajal kaitsekraave kaevates. Vabaühendus Pulverk koos 26 pere osavõtul taastas Uulu paruni paigaldatud mälestusmärgi. Appi tuli kohalik ettevõtja Raivo, kes oma tehnikat kasutades vedas kivi maa seest välja. Roosiaiaks nimetatud parki istutati hulgaliselt roosipõõsaid. Mälestusmärk taasavati Hennu sünnipäeval 2012. aastal.
Kohalike elanike algatusel sai 2015. aastal Reiu külast eraldunud osa tagasi oma endisaegse kohanime Mereküla ja taastatud Roosiaias avati 2016. aasta suvel MTÜ Pulverk ettevõtmisel massiivne puidust istepink, mis tuletab meelde roosiaias ärkamisajal toimunud laulupühi aastatel 1876., 1880., 1881. ja 1892.
Edasi sõitsime paruni ehitatud erakiriku juurde. Selleks pöörasime Via Balticalt vanale kitsale ja käänulisele Riia maanteele. Hennule on tema isapoolne vanaema jutustanud, et väga varakas Riia kaupmehe tütar – 21-aastane paruniproua – heitis pulmalauas hinge mürgistuse tagajärjel ja just seepärast rajaski parun suures kurvastuses tema mälestuseks kiriku. Hoone, millest nüüdseks vähe alles jäänud, on eravalduses. Aga omanik on indu täis ja soovib võimalikult palju selle asukohas ennistada. Ümber ehitatud kunagisest sakraalhoonest näeb kõrgeid raudkivist müüre ja stiilseid aknaid.
Hoonest veidi eemal, järsaku suunal on mälestuskivi, millele kantud neli nime: Gotthard Reinhold Stael von Holstein; järgmisena paruni esimese ja teise abikaasa ning tütre nimed. Samuti on viide taastajale ja kivi paigaldamise aasta: Uhlapere selts, 2014. Asukoha tähistamise eestvedaja muidugi jälle Henn Saar. Ka teksti koostaja oli Henn. Tähis avati ametlikult Uulu esmamainimise 500. aastapäeval. Koduloolasele valmistab head meelt, et omanik on võtnud vaevaks mullakihi varju jäänud kabeli sissekäigu ja ukse puhastamise. Töid teostatakse muinsuskaitse teadmisel. Meelehärmi teevad maapinnalt kadunud paljud ristid.
Külastasime ka omaaegse vallamaja ees mõisapargis kasvavat tamme, mille istutanud tulevase tsaari Aleksander III pere. Mitmeharulise puu juures on Hennu algatusel tahvel, millelt saab lugeda: “31.07.1880. a Uulu mõisahoone ette istutatud tamm”.
2018. aastal avati Tahkurannas asuvas president Konstantin Pätsi ristimiskirikus esimeses maailmasõjas ja vabadussõjas langenute nimedega mälestustahvlid, mis olid paarikümneks aastaks jäetud omavalitsuse hoolimatuse tõttu kolikambrisse vedelema. Kuid tänu Hennu südikusele ja koostööle Eesti Sõjahaudade Hoolde Liiduga (tegevdirektor Tiina Tojak), mille liige ta samuti on, leidsid plaadid uuesti väärika koha kiriku seinal. Nende taastatud mälestustahvlite juurde me sedakorda ei pääsenud, aga pead kuklasse ajades osundas Henn kõrgel kellatorni tipus paiknevale ristile, mille ta kahe abilisega 1997. aastal toimunud renoveerimisel üles vinnas ja oma kohale paigaldas. Ei olnud siis sellist kraanat kasutada.
Kuid pühakoja õuel näeb Tahkuranna Jumalailmutaja Uinumise kiriku 150. aastapäevale pühendatud fotode näitust, kus on suures formaadis pilte ka Hennult.
Hennu kümnete aastate pikkusest tegevusest oleks väga palju rääkida ja küllap kuuleme juba peatselt tema uutest avastustest koduloolisel uurimisretkel ning järgmistest kavatsustest. Seniks palju õnne uuele kümnendile astumisel!
Samal teemal:
KONSTANTIN MÜLLERI TEINE MAALINÄITUS HÄÄDEMEESTE RAAMATUKOGUS
KONSTANTIN MÜLLERI MAALITUD PUHAS EESTI TÕUKARI LINDI KOGUKONNA MAJA SAALI SEINAL
