MEESTEKUUL LASKE MEESTEL OLLA MEHED

Isa ja poja kätesurumine. Foto: Jana Paulman

Arvamus

Jana Paulman, kirjanik ja Külauudiste kolumnist

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Möödas on nii isadepäev, kui meestepäev, lõppemas on varsti ka meestekuu, kuid mitte keegi pole meestest eriti kirjutanud. Kuna äsja vajasin just mina meesterahvaste nõu ja abi, siis võtsingi tänaseks teemaks MEHED, sest eeskätt vajavad ju mehed tähelepanu meilt, naistelt, et tunda end tõeliste meestena.

Väga tihti kuuleb siit-sealt, kuidas Eesti mehi kirutakse ikka, et küll nad pidavat olema kinnised ja nohiklikud. Või siis, et „nad mõtlevad ainult ühest asjast” ja neil puuduvad tunded. Mõned naised otsivadki nö. teise kultuuri mehi, kes neile kuud ja tähed taevast ulatavad, mesijuttu moosides. Eesti mees ei pidavat oskama tundeid näidata. „Möh” ja „äh” olevat kogu lause, mida Eesti mees suudab päeva jooksul oma naisele öelda ja siis keerab õhtul magama… või olevat tema seksiarsenalis vaid paar sissetöötatud seksipoosi, millega ta õhtu lõpetab. Nii räägitakse ja ka meedias ilgutakse meeste tuimuse üle pidevalt.

Kuna mina olen alati püüdnud veidi „kastist välja” mõelda ja siiski uurida ka tagamaid, miks nii arvatakse või kas see uskumus vastab tõele, siis pean küll tunnistama, et ehkki oma nooruses sattusin ma tihti meestega sekeldustesse või jamadesse, kus ma tundsin, et minu suhtes on mõni mees kas hoolimatult või halvasti käitunud, siis tänasel päeval ma kohtan meeste poolt järjest lugupidavamat ja ka avatumat suhtumist. Uskumatu, naised, aga meestega on võimalik nagu sõbraga vabalt rääkida või siis ka mõnda teenet paluda, ilma, et peaks koguaeg mõtlema, kas ta äkki jälle ei mõtle sellest „ühest asjast”, kui sulle teenet teeb.

turvatunnet, rahulolu, sõbralikkust ja mõistmist

Tegelikult, kui jälgida meeste tegevusi ja taotlusi, siis mehed ei erine sellepoolest väga palju naistest selles osas, et nad tahavad samu asju, mida naisedki – turvatunnet, rahulolu, sõbralikkust ja mõistmist. Eriti viimast, kui nad tegelevad millegagi, mis vajab keskendumist ja kohalolu. Tavaliselt rikub naine selle keskendumise oma jutuvada ja emotsioonidega ära, kuid taotlus on ju tegelikult üks – viia asi lõpuni, minna eesmärgini. Ükskõik, mis see ka poleks või mil viisil seda ei peaks tegema.

Näiteks minul, kui naisel, kes tahtis saada tulemust – tuua ühest jõusaalist ära üks hiigelsuur solaarium ja paigaldada see ühte ruumi, kus ta oma eesmärki peaks täitma hakkama, oli ühtäkki jõud ja mõistus otsas, sest kleenukese naisena ei tassi ma mingigi valemiga seda kolakat punktist A punkti B-sse. Ja jõusaali muskleid pumpama ma ka selleks ei lähe, et oma tahtmist saada. Mida siis teha? Vaja meherammu. Kust kohast seda võtta, kui endal napib? Võtsin esialgu appi ühe tuttava meesterahva, kes aegajalt mulle transpordi teenuseid pakub. Läksime siis kahekesi solaariumit ära tooma. Mees oli lühemat kasvu, kuid ma siiski mõtlesin, et küll me ära toome, on ju ennegi tema kaudu mööblit tellitud. Kohapeal selgus, et solaarium ei mahugi ukseaugust välja, kuna ta on ikka hiigelsuur kuppel ja ukseauk liiga väike, et sealt ühes tükis väljuda. Oi, kuidas ma siis kuulsin, kui rumal otsus oli seda sealt üldse osta ja kui halb on teda ikka lahti kangutada ja üldse kohe midagi ei saa…

kas ma kuulsin vingumise nooti?

Minu suur kõrv kuulatas – oot-oot, kas ma kuulsin vingumise nooti? Aga ma ju maksan teenuse eest, mille tellisin! Aga see ei loe, kui mees tunneb, et hakkab alla jääma sellele situatsioonile, kus tema ramm ja mõistus asjast üle ei käi, siis ongi süüdi kas töö tellija ja soovija või see kolakas ise, et ta nii suur on. No mis teha… Vahel ongi ju nii, et mõnel naisel on meesenergiat ja „mune” rohkem, ja mõnel mehel lööb välja naiselik emotsioon, mida ta kontrollida kriisiolukorras ei suuda.

Loobusime seekord, kuid solaarium oli vaja siiski ära tuua. Võtsin ette uue ristikäigu – panin Facebooki kuulutuse, et vajan „suuri ambaale”, jõulisi Eesti mehi appi solaariumi äraveole. Kommentaare paiskus igasuguseid. Küll hakati seletama, et ambaal on jõuline loll mees ja et kommenteerijal jõudu pidavat olema, aga kuna ta on haritud mees, siis tema ikka „ambaal” ei ole ja ikka siis appi tulla ei saa…

Johhaidii! Kas tõesti on vaja meestel endale tõestada, kui palju on neil tarkust, kui isegi elementaarsest abipalvest aru ei saada ja hakatakse kinni huumoriga täidetud üleskutsest, mis lihtsalt groteskselt näitas, kui palju on jõudu vaja, et atribuut ära tuua?

Seda oli ikka põnev jälgida, millist ajurünnakut tehti kuni matemaatiliste ja geomeetriliste lahendusteni.

Need, kes päriselt aidata tahtsid, või siis ka natuke teenida, need kirjutasid pikema jututa mulle postkasti ja oligi konkreetsus majas. Juba samal õhtul olid paar meest korraldanud auto ja abilised, üks tuli ka kohapealt lisaks ja asjad toimisid… kuni selgus, et minu salongis on veel väiksem ukseava, kui seal, kustkohast me selle ära vedasime. Kaks meest hakkasid nuputama, kuidas kitsast avast meeletult suurt kuplit sisse smuugeldada. Seda oli ikka põnev jälgida, millist ajurünnakut tehti kuni matemaatiliste ja geomeetriliste lahendusteni. Atribuut kisti ukse taga kruvihaaval juppideks, enne, kui ta mingi nurga alt sisse vajus. Siis hakati jälle nagu konstruktorit tagasi kokku panema. Nüüd ma mõistan, miks poisslastele nii palju just konstruktorid ja legod meeldivad – seal saab nokitseda. Muidugi mehed olid sellest ajutrustist ja ka rammukatsumisest juba surmväsinud, kolm tundi koos sõiduga oli ju möödunud, kuni solaarium mu salongis oli taas kokku pandud. Selle aja jooksul ma ei kuulnud mitte ühtegi vingumist, vaid visati vahepeal nalja ja kuigi ma nägin, et olukorra keerukus ajas mehed hetkeks tusaseks, oli mõne hetkega lahendus leitud ja ma lihtsalt kohe imetlesin, millist koostööd nad omavahel tegid: „sina kruvi sealt, ma võtan siit …” -väga rahulikult kuni lõpuni. Soome mees oleks poolepealt tööriistad nurka visanud ja koju läinud : „Se on niin vaikea, en saa”, ja olekski lahkunud. Eesti visa hing, olgu ta või Soomes, viib oma töö lõpuni. Jah, mehed panidki solaariumi uuesti mu salongis väikses ruumis kokku. Olin uhke, et see ikkagi teostus just Eesti meeste abiga, kuigi algul tundus isegi võimatu.

„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,” muigas nendest üks. Tema nimi oli Cristo.

„Saime hakkama”, muheles rahulolevalt teine. Ja tema nimi oli Risto.

Naised jäägu ikkagi naisteks ja mehed meesteks

Kõige rohkem meeldis mulle selles olukorras see, et kui füüsiliselt õbluke naine tahab oma tugeva hingega saada midagi jõulist ja viia ellu unistusi, kus ta enda mõistus ja jõud jääb alla, siis appi saab ta kutsuda ikka tõelised Mehed, kes nurisemata härjal sarvist kinni haaravad ja oma „härjavõitluse” ürgselt lõpuni viivad. Meeste jõuline tugi on naisele alati vajalik nii füüsiliselt, kui ka vaimselt.

Mees ehitab naisele maja, naine teeb sellest KODU. Mees kasutab enda jõudu, et naine saaks oma unistusi teostada, naine annab oma armastuse, et mees oleks alati tugev. Selline on mehe ja naise dünaamika.

Naised jäägu ikkagi naisteks ja mehed meesteks. Kui naise jõud ja ratsionaalne mõtlemine jäävad alla, siis usaldagu ikka julgelt meestele see roll. Nii on juba ürgselt elu seatud. Naised on hingelt kunstnikud, loojad ja sünnitajad. Mehed on ehitajad, teostajad ja turvajad. Ah, kui tore on selles maailmas olla Naine, sest ümberringi on olemas ka mehi! Elagu Mehed!

Samal teemal:

ARBUJATE KUNINGAS ALLAN SAARM SOOMES

ET OLEKS JULGUST ELADA!

KÜÜNLAD ÜKSIKUTELE HINGEDELE

KUI HUNDID LAMBANAHAS RÜNDAVAD EHK PEALTVAATAMISE KURI VIIV

KARISTAMINE EI MUUDA KIUSAJAT

MASKID MAHA! VÄÄRIKATE ÜLIKOOLIS TÕEGA

MASKID MAHA! RÄÄGIME ASJADEST ÕIGETE NIMEDEGA

ARMASTUS EI OLE MÜRK, HOIA ENDA SÜDANT

KAS ILU IKKA NÕUAB OHVREID? ILUSÜSTID VS NATURAALNE ILU

FACEBOOK – MEIE ELU KATEDRAALFACEBOOK – MEIE ELU KATEDRAAL

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga