ET OLEKS JULGUST ELADA!

Lõvilõuad. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Arvamus

Jana Paulman

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Täna on minu sünnipäev ja ma võtsin selle julguse ja jultumuse iseendale kinkida ühe artikli tänase arvamusloo kaudu. Kui te seda lugu loete, siis palun täitke oma pokaalid kõige parema šampanja või vahuveiniga või mõne teile sobiva joogiga, mis on PARIM just teie meelest.

Võtke sisse kõige mugavam asend, mis just teile sobib, milles te tunnete end mugavalt ja hästi. Minagi teen seda, sirutades jalad nahkdiivanil sirgu, hoides käes Champagne võrgutavat nestet ja panen kirja siin need julged mõtted, mis mu teekonda palistavad mu ülejäänud elus.

„Aeg on raha”, ütlevad paljud väga asised inimesed, kes jooksevad kohustusi täitma, sest iga minut tiksub. Aga raha on ju vähe. Seda on vaja juurde. Stopp!!! Tänasel päeval ma rahast rääkida ei taha, sest on minu päev. Ja sünnipäevalapsel on ju lubatud valida, millest täna juttu tuleb. Tõstame pokaalid ja õnnitleme… siiski mitte mind, vaid hoopis iseennast! Õnnitleme end selle eest, et oleme jaksanud ja julgenud ELADA!

Kummalisel moel olen ma avastanud, et vananemisega kaasneb mingi hulljulgus, kus hakkad ühtäkki tegema neid asju, mida nooruses kas oled jätnud tegemata või pole oma arguses lihtsalt julgenud ette võtta ja ära teha. Enamasti on siis mõtted keskendunud hoopis sellele, mida teised inimesed arvavad, kui üritad mingit impulsiivset otsust teostada. Noorena läheb korda pigem kõik väline: mida mu välimusest arvatakse, mida arvatakse minu sõnadest ja tegudest…

Aga mida vajad sina?

Kell tiksub, sa teed kõike seda, mida sinult oodatakse: mida ootab ühiskond, mida ootab su elukaaslane ja pere, mida ootavad su vanemad, mida ootab ülemus ja kolleegid… Kõigiga peab arvestama. Sind on vaid üks, kuid pead end jagama mitmeks. Igale ühele on antud lubadused teha midagi, mida nad vajavad. Aga mida vajad sina? Kas sa oled piisavalt oma lühikese elu jooksul selles elus teinud ära ENDA jaoks?

Raamatupoodides on virnade viisi müügil eneseabi õpikuid enese väärtustamisest. On ka minu kapis neid juba mitmeid, kuid nende lugemiseks pole mul lihtsalt aega. Näpistan Facebookist vahetevahel mõne artikli ja jõuan tõdemuseni, et ma pole endale piisavalt aega pühendanud. Ma olen jõudnud viiekümne kolme künnisele ja peeglist vaatab vastu üsnagi väsinud silmadega naine, kes ikka veel nagu orav rattas ühiskonda orjab ja ometi vahetevahel siiski, patuga pooleks, ka enda jaoks AEGA varastab, sest siiani on ju pühendatud aeg kuulunud kellelegi teisele.

Samas peeglisse vaadates on selle naise silmis märgata üks kindlameelne tuluke: mitte ühtegi minutit enam raisata tegevusele, mis teda ei köidaks!

Aga see on nii äge

Ma olen hakanud EI ütlema asjadele, mida ma enam teha ei taha. Näiteks otsustasin ma alatiseks loobuda palgatööst ja nüüd oma leiva teenida vaid oma ettevõtlusega, töötades vaid endale ja enda nimel. Muidugi tähendab see topeltpingutusi, kuid minu motiveeritus on palju kõrgem, kui vanasti, kellelegi teisele töötades. Ma võtan kogu vastutuse endale, juhin ennast ise ja võtan ka riske enda õlule. Aga see on nii äge, et seda saab üldse teha! Ja olen lõpuks õnnelik.

Kui ma sain viiekümneseks, ilmus mul raamat „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele”. Ma nautisin selle raamatu tegemise protsessi iga hingetõmbega. Algusest lõpuni. Juba see, et mu kogemused kaante vahele said, oli seiklus omaette, sest ma polnud üldse kindel, et mu mõtted võiksid kellelegi korda minna. Ja raamatu ilmumise kaudu tulnud tagasiside on minu jaoks olnud peegel sellest, et iga asi, mida sa otsustad ette võtta vajab julgust selle lõpuni viimiseks.

Champagne. Foto: Jana Paulman

Enamasti meid vaevavad ju igasugused kõhklused ja kahtlused, mille allikas on meie ebakindlus. Ebakindlus tuleneb aga negatiivsetest kogemustest ja lapsepõlve traumadest. Lapsena me oleme alguses olnud vahetud ja julged, kuid esimese „kukkumisega” on tekkinud ebakindlus, mis saadab kogu ülejäänud elu. Meeletu aeg on läinud elust nende kõhkluste ümber „kirjutamiseks”, sest igale kõhklusele ja kahtlusele on järgnenud uued kukkumised. Oma ebakindlusele keskendudes me unustame ära oma tõelised vajadused saavutada midagi päriselt enda jaoks. Seda, mida hing ihkab ja see, mis teeb õnnelikuks. Alles siis, kui aastakümned on juba möödunud ja sa hommikul ärkad voodist seljavaluga, sest vanadus on oma töö teinud, siis sa mõistad, et peaksid hakkama ka enda heaks midagi ära tegema. Seljavalu tuletab meelde, et sul on veel mõned unistused teostamata, mõned asjad siin elus ära proovimata ja sa oled lihtsalt kulgenud kuidagimoodi mööda ajatelge nii, et sinust endast pole peaaegu midagi järel. Siis sa korjad ennast kokku, vaatad uuesti peeglisse „Kas see tõesti olen mina?” Ei, sa ei pea kohe Marju Karini juurde aega kinni panema, et nägu sirgemaks saada! Pigem tuleks oma hinge eest hoolt kanda, seda veidi lihvida. Mitte operatsioonidega ja elust välja lõigates, vaid hoopis lisades juurde oma kogemuste pagasile. Naerata endale peeglisse vaadates, täida pokaal head rüübet ja just tänasest alates julge ELADA! Võta maskid maha, tunnista endale ja teistele, mida sa elult soovid ja tee see ära! Tee lihtsalt ära! Kohe praegu, sest homme võib olla juba hilja. Võimatuid asju pole. Kõik on võimalik! Ja kui sul jääb ikka veel julgust väheks, siis Edu Akadeemial eesotsas Roland Tokko ja Inga Lungega on just käsil inspireerivad ja julgust süstivad koolitused „Kõik on võimalik!”.

Naudi armastust tema ilusamatel ja parematel aegadel maksimaalselt.

Edith Piaf laulis „Rien de rien” – kahetseda pole midagi. Me teeme elus palju vigu, et õppida, kuid kui me ei julge elada, siis polegi midagi õppida. Elama peaks iga hingetõmbega nii, et surres poleks kahetseda midagi. Täiel rinnal! Võttes vastu uusi väljakutseid ja muutusi, luues ja nautides, armastades ja lennates kõrgelt!

Ära kahetse midagi, mis on tehtud – see andis kogemuse ja õppetunni. Kahetse. Kui oled tegemata jätmisest kaotanud midagi olulist ja uuel võimalusel ära lase seda enam käest. Kui aga uuel võimalusel see ikkagi kaob, siis järelikult pole see sinu jaoks määratud. Siis lase sellest lahti ja ära kahetse.

Naudi maitseid, kunsti, lõhnu, muusikat. Kõike, mida elu pakub – need on tehtud sinu jaos. Naudi armastust tema ilusamatel ja parematel aegadel maksimaalselt. Sest homme ei pruugi olla see, mis on täna. Elu muutub pidevalt ja neid ilusaid aegu enam tagasi ei saa.

Võta elult kõik, mida see pakub, aga anna vastu rohkem – siis oskad saadut rohkem hinnata. Ela suurepärast elu, tee sellest oma kunstiteos, mida järeltulevad põlved imetleda võiks. Pane ette roosad prillid ja ära võta neid eest isegi magades! ARMU ELUSSE ENDASSE, siis on ka surm
sulle sõber!

Täna, oma sünnipäeval löön ma pokaali kokku kõigiga, kes seda lugu loevad: ELU TERVISEKS! Et oleks julgust elada!

Samal teemal:

KÜÜNLAD ÜKSIKUTELE HINGEDELE

KUI HUNDID LAMBANAHAS RÜNDAVAD EHK PEALTVAATAMISE KURI VIIV

KARISTAMINE EI MUUDA KIUSAJAT

MASKID MAHA! VÄÄRIKATE ÜLIKOOLIS TÕEGA

MASKID MAHA! RÄÄGIME ASJADEST ÕIGETE NIMEDEGA

ARMASTUS EI OLE MÜRK, HOIA ENDA SÜDANT

KAS ILU IKKA NÕUAB OHVREID? ILUSÜSTID VS NATURAALNE ILU

FACEBOOK – MEIE ELU KATEDRAAL

ARMASTUSE JA ÕNNE MAALETOOJAD – MILLINE ON HIND?

VÄGIVALD – ELU KIBE MÕRUMANDEL

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga