Metsateedel on mägatud taliuinakust tõusvate mesikäppade esimesi jälgi ja nüüd saabub õige aeg karu aasta väljakuulutamiseks. Karu aasta avatakse rahvusvahelisel karupäeval, 23. märtsil kell 18 Tallinna loomaaias.
Rahvusvahelisel karupäeval kuuleb loomaaias sellest, kuidas käib metsaoti käpp Eestis, milliseid karuliike elab mujal maailmas ja avatakse pidulikult karu aasta, mis kestab kuni pätsude järgmise taliuinakuni. Pidulikul avamisel lausub tervitussõna Eesti Terioloogia Seltsi esimees Oliver Kalda, laikäppadest kõnelevad zooloog Leif-August Kirs ning ulukiseire spetsialist ja kütt Peep Männil. Keskkonnahariduskeskuse fuajees näeb tunnustatud loodusfotograaf Ingmar Muusikuse fotonäitust „Lähedal. Metsikute naabrite portreed”. Sündmus on kõigile tasuta, aga palutakse oma osalemiseks eelnevalt registreerida.
MTÜ Aasta loom hinnangul tihenevad inimese ja karu kokkupuuted, mistõttu peame mõistma suurkiskjate olulisust ja tundma nende eluviise – kas peaksime metsa minnes karu pelgama ja kuidas teda kohates käituma. Et pruunkaru on inimpelglik, pigem öise ja varjulise eluviisiga kiskja, ei näe teda looduses tihti. Karuaasta üks eesmärke ongi karude elust ülevaate andmine.
Karu aasta tegemistel ja karudel saab silma peal hoida Looduskalendris ja Natouresti kodulehel karublogi jälgides. Maist oktoobrini töötab ka RMK karukaamera.
7. märtsil kohtusid huvilised loodusfotograaf Ingmar Muusikusega Imavere rahvamajas, kus oli viimast päeva avatud Tallinna loomaaeda edasi liikuv loodusfotode näitus. Järva valla kodulehte toimetav Ilme Kukk ütleb artiklis “Kohtumisel karuga tasub säilitada rahu”, et Ingmar Muusikus ei räägi karust muinas- ega mõistujutte, sest on ise silmast-silma nii 15 meetri pealt karudega tõtt vaadanud.
See juhtus läinud kevadel. Karusid on palju, neid pildistatakse palju, aga enamasti varjest. Temagi on selle sihiga paar korda Alutagusel käinud. Esimene kord tekibki vau-efekt, pärast on nagu Kopli tramm: karu tuleb, võtab kala pea hambusse, ja läheb. Muusikuse teada käiakse karusid pildistamas ka Soomes, sest seal on valgusolud paremad.
See karu, kes maadlejaid vaatas, tuli ka mind vaatama.
Tundus, et kõik näevad ja pildistavad neid, ainult tema mitte. „See hakkas häirima. Märtsi keskelt, kui karud ärkavad, hakkasin käima lumelt nende jälgi otsimas. Suusatasin metsasihtidel. Leidsin mitmelt poolt, küll Väätsalt, Laimetsast. Otsisin välja kohad, kus tasuks hakata rohkem käima. Kuni lõpuks maandusin Koeru kandi metsades, panin sinna telgi, käisin seal istumas. Auto oli vast kilomeeter eemal. Sain telgist karu pildistada kuni kuus korda – hakkas juba sassi minema. Tuli, pildistasin ja ta läks ära. See kohtumine, mis nendele piltidele jäi, on umbes pooleteise või kahetunnine. Oli maikuu. Tulin telgist välja, kontrollisin ja vahetasin rajakaameras kaarti. Järsku kuulsin karu möirgamist. Panin hääle poole jooksu. Seal oli kaks noort isakaru, Kotkas ja Palusalu, kes seal maadlesid ja möirgasid, üks pealtvaataja, emakaru ja veel üks karu veidi kaugemal. Ma ei tea, mitmendaks raundiks ma kohale jõudsin. Maadlejad tõusid tagumistele käppadele, taarusid ringi. Näed, milline jõud seal on – üks karu keerab vastast. Hetk vahet, ähkimist ja puhkimist, raputasid kasukad kuivaks ja siis jälle. Mõõtsid oma lõugade suurust ja hamba pikkust ja jälle kokku. See karu, kes maadlejaid vaatas, tuli ka mind vaatama. Et mingi kuju on veel ilmunud – mis ta siia tuli. Ta ei saanud õieti aru, tõusis püsti, et paremini näha ja nii me seal seisime: mul selg vastu mändi ja tema nii 15 meetri kaugusel otse minu vastas.
Teised tüübid, võib-olla isegi vennad, maadlesid ikka edasi. See polnud enam müramine, aga ka mitte verine võitlus, kuigi kihvad ja küüned olid käigus. Olid vast kolme-nelja aastased, polnud veel selle ala valitsejad. Jagasid omavahel maid, kes peale jääb. Kui nad lõpuks lõpetasid, siis tulid mind vaatama. Üks neist tuli lähemale, nii et hakkasin juba mõtlema, et pean vist midagi ütlema.
Näiteks tere, jõmm. Tuli niimoodi pea maas ja see võib ohtlik olla. Olin vait. Vaatasin selja taha ja too teine, heledama koonuga maadleja, lähenes mulle selja tagant. Siis käis küll väike jõnks läbi, et mis plaanid neil on. Kas poistel jäi midagi lahendamata, adrenaliin on ikka üleval? Aga ei – lahkusid väärikalt. Ei mingit põgenemist, vaid kõik neli keerasid lähedalasuvale platsile magama. Miks nad ei põgenenud? Kas minu hais oli tuttav, sest nad olid seda juba kuu aega tundnud? Olin telgis istudes varem mitmel korral sellist nuhutamise häält kuulnud.”
Muusikus valvas veel ligi tund aega karude und.
Ta teab öelda, et kõik karud on erineva näo ja olekuga, nagu inimesedki. Magadeski võtsid selliseid inimlikke poose: kes magas selili, kes kõhuli, ringutasid ja haigutasid (üks haigutus jäi pildilegi). „Karude puhul suudame me seda olemust tähele panna. Ilmselt selle pärast nad ongi nii inimese moodi.”
Praegu ongi karudel paras aeg ärgata. Kuid metssiga ja põtra tasub metsas rohkem karta. Puuki ka.
KU päevatoimetaja
Samal teemal:
