MARJU KÕIVUPUU TUTVUSTAS VÄÄRIKATELE PÕRGUT JA PÕRGULISI

Marju Kõivupuu Pärnu Tervise konverentsikeskuses väärikatele loengut pidamas.
Foto: Urmas Saard / Külauudised

Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi vanemteadur Marju Kõivupuu esines 26. jaanuaril Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli kuulajatele teemal, mille pealkirjaks „Põrgu ja põrgulised”.

PhD Marju Kõivupuu on rahvaluuleteadlane ja viljeloolane, kelle uurimishuvid maastiku ja kultuuri keskuses seotud inimese ja looduse/maastiku suhete ning kultuuripärandi teemadega. Samuti uurib ta rahvameditsiini ja surmakultuuri. Ülikoolis loeb teadlane eesti ja võrdleva rahvaluule õppekava, samuti maailmavaatelisi ja usundilisi, maastikupärandi ja argikultuuri jt erikursusi.

Möödunud aastal temalt ilmunud paarisaja leheküljeline raamat “Eesti põrgute lood. Põrgu pärimuses ja maastikul” kannab huvilisi rännakule põrgupärimusega seotud paikadesse. Kõivupuu selgitab, et need kohad vajavad lugusid ja neist jutustavaid inimesi: „Üksnes nii püsivad asukohad ja nendega seotud lood mälus ka maastiku muutudes.”

Ajapikku langevad sisse mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud koopad nagu see on aset leidnud näiteks Pärnust mõnekümne kilomeetri kaugusel Toris, kus Pärnu jõe kõrge liivaseina sees asub hästi laialt tuntud Tori põrgu. Teadlane teeb kerge muigega viite tõsiasjale, et see on ainus teadaolev paik, kus surnuaed ja põrgu nii lähedal teineteisele asuvad. Muide, sealsamas asuvas kolmurgas on koht ka Püha Jürile (ratsamonument „Püha Jüri võitlus lohega”). Tolle koopa nagu mitmete teiste koobastegi omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates ja rahvapärimusel põhinevaid kirjasid lugedes.

Meie maastikke ilmestavad rohked kaunid kohad, mille pae- või liivakivi paljanditesse on loodus uuristanud erineva suuruse ja kujuga salapäraseid tühimikke. Põrgute või põrguhaudadena tuntud koopad näivad otsekui sissepääsudena allilma, kus rahvapärimuste teadetel elavat vanapaganad. Koopaid on kasutatud ka väga praktilisel otstarbel asjade ladustamiseks või jaheda keldrina. Koobastes on leitud pelgupaika kurjakuulutavates sõjaoludes. Muidugi on põrgukoopad-grotid avaldanud muljet ehtena suurejoonelistes mõisaparkides.

Kõivupuu rääkis, et sajandite jooksul saavad allilma ehk põrgu kujutelmad järjest rohkem mõjutusi ja otseseid eeskujusid kristlikust ilmapildist ning piiblipärimusest. Keeleteadlase Tiit-Rein Viitsoo andmetel leiab ’põrgu’ esimest korda eesti kirjakeeles kasutamist kujul porke 1520. aastal nn Kullamaa käsikirjas. Arvatavalt on sõna ’põrgu’ tuletatud sõnast ’pergel’, ’pärge’ või ’põrgel’. Võrdluseks Soome ’perkele’ – kurat; leedu ’perkunas’ – pikne või piksejumal.

Teise seletuse kohaselt võiks sõna ’põrgu’ olla hoopis germaani laen, mille tähendused seonduvad maastiku või tegevusega. Näiteks vanaislandi ’bjarga’ – päästma, varjule viima; rootsi ’bärga’ – päästma, kindlustama; vanainglise ’byrgan’ – matma ja ’borgian’ – kaitsma, laenama.

Koobaste kohta, mille on inimesed liivakivisse uuristanud, kasutatakse nii mõnigi kord terminit ’grott’. Sõna pärineb itaalia keelest ja tähendabki inimkätega süvistatud koobast või urget ehk õõnsust. Grotid olid olulised elemendid pargikultuuris ja kõrgklassi aedades. Näitena toob Kõivupuu Helme, Koorküla, Pokardi, Aruküla ja teisi koopaid.

Mütoloogias ja folklooris on hiiud ning vägilased üleloomuliku kasvu, jõu ja võimetega inimesekujulised olendid. Eesti rahvajuttude tuntuimad hiiud on Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll (Töll) ja tema naine Piret ning Tõllu vend Leiger ehk Hiiumaa vägilane.

Setude legendaarseim hiid on Petseri vägimees, kes samastub Petseri kloostri ehitaja iguumen Korneliusega. Vene folklooris on tuntuim vägilane Ilja Muromets.

Kõigis läänemeresoome ja balti keeltes on sõna ’pagan’ tuntud ja tähendab valdavalt mittekristlast. Tiit-Rein Viitso sõnul on teadaolevalt kirjalikes allikates esimesena liivlasi ja lätlasi paganateks nimetatud Henriku kroonikas. Muistendite ja muinasjuttude Vanapagan on suure jõuga kohtlane hiid, kes võib mõnel juhul olla inimeste suhtes ka vaenulik. Üldjuhul on ta siiski rahumeelne tegelane, kes elab ja toimetab oma igapäevast elu. Vanapagan elab üksinda või koos oma perega looduslikes orgudes, koobastes ja urgastes, metsas või soos ning tema arvatavad elukohad on saanud osaks kohanimedes.

Riidaja vallas vastu Vooru valda nimetatakse üht suurt metsa Põrgulaaneks. „Vanal ajal olla sääl metsas vanatonte palju elanud ja säält ka muisse kohtdesse öösisel ajal käidud,” luges Kõivupuu. Möödunud sajandil on üht Eesti soomusmasinatki nimetatud austavalt Vanapaganaks. „Soomusauto Vanapagan ehitati Pärnus ja kuna selle juht August Hendrikson pidas päevaraamatut, siis on selle kohta, võrreldes teiste soomusautodega, värvikamaid andmeid,” kirjutab Peep Pillak Eesti soomusautodest.

Urmas Saard