Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste kõne Eesti riigivanemate mälestuseks vastupanuvõitluse päeval Keila Mihkli kirikus.
Väga austatud härra peapiiskop, härra praost ja Keila Mihkli koguduse õpetaja! Lugupeetud härra linnapea! Kallid kirikulised!
Täna oleme taas kogunenud ühte väga vanasse pühakotta, et süüdata 16 küünalt. Tänane mälestustalitus on eriline selle poolest, et siit Keilast sai tugeva algtõuke üks väga oluline teekond – mälu taastamise ja kinnitamise teekond.
Just siia kirikusse kogunesime 33 aastat tagasi, et asuda olulisele rännakule – rahvusliku eneseleidmise ja eneseteadvustamise uuele teele. Keila kirik on niisiis Eesti muinsuskaitseliikumise lätteid ja algkodusid. Laupäeval, 25. aprillil 1987 oli see pühakoda tulvil muinsuskaitsjatest – nii noortest kui vanadest. Algas esimene suur ja mitmeülbaline muinsuskaitseseltside ning muinsuskaitseklubide kokkutulek.
Kokkutulek algas just nimelt pühakojas – Hortus Musicuse kontserdiga Andres Mustoneni juhatusel. Tänapäeval kõlab selline asi enesestmõistetavana, ent toona oli tegemist olulise pretsedendi loomisega. Suur ilmalik ettevõtmine – ja algab pühakojas!
Me teame vägagi hästi, et ükski olevus ei saa ellu jääda, kui tal pole mälu. Seda teadis üsna hästi ka poole sajandi vältel Eestit vaenanud võõrvõim. Võõras võim oli teinud kõik selleks, et nõrgestada, hävitada meie mälu. Muinsuskaitseliikumine oli mälu taastamise liikumine. Selleks oli tarvis taastada maamärgid meie mälumaastikul – mälestusmärgid Vabadussõjas langenutele, aga ka väljapaistvatele Eesti riigi rajajatele.
Nõnda pühitseti pärast jälle meelde tuletatud võidupüha – 25. juunil 1989 Tahkurannnas taastatud ausammas president Konstantin Pätsile. Ja aasta hiljem, 21. oktoobril 1990, sängitati Venemaalt kätte leitud presidendi maised säilmed tema kodukohta Tallinna Kloostrimetsa mändide alla. Need olid riiklikud matused, mida korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts – ehkki Eesti riik ise ei olnud veel vaba.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi kuulus ka Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi, millest legendaarse Elle Leesi juhtimisel kasvas välja Konstantin Pätsi Muuseum. Aga ka Kindral Johan Laidoneri Selts, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja nii mõnigi teine meie mälu kinnistamisele pühendunud kooslus.
Täna pühitseme vastupanuvõitluse päeva. See tähtpäev lähtub teatavasti sündmusest, mis leidis aset kolmveerand sajandit tagasi ja mis muutis Eesti elu väga pikaks ajaks – lootusetult pikaks ajaks. Väga eakad kaasmaalased mäletavad veel seda aega. Ent noorematele on põhjust Eesti üht rängemat katsumuste aega täna taas meelde tuletada.
Just täna 76 aastat tagasi rebiti Tallinna Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati naaberriigi punalipuga. Teise maailmasõja üks valus peatükk sai meie jaoks läbi, algas järgmine. Vabadus muutus kestvalt piinavaks unistuseks, väga kaua hõõgunud tuleks tuha all.
Heaoluühiskonnas võib vabadus tunduda sama loomulik ja enesestmõistetav nagu värske õhk või puhas vesi. Ent värske õhk ja puhas vesi pole kunagi päris endastmõistetavad. Kolmveerand sajandit tagasi tundus vabadus ülima, asendamatu aardena.
Nõnda jäi 22. september 1944 Eesti rahva mällu musta päevana, riigi pealinna anastamise päevana. Just tänasel päeval 76 aastat tagasi pidas Otto Tiefi legendaarne Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi. Valitsuse teekond Tallinnast kulges läbi Keila kihelkonna, et viimaks jõuda mereranda – Puise randa – ja lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust paguluses. Selle valitsuse oli neli päeva varem ametisse nimetanud viimane Vabariigi Presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots. Sellega oli rõhutatud Eesti Vabariigi õiguslikku kestmist, aga ka riigi tegelikku toimimist.
Nagu me teame, ei pääsenud Otto Tiefi valitsuse liikmed üle mere vabasse läände. Nad püüti kinni ja saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, osa neist mõrvati. Nad olid astunud stalinliku Nõukogude Liidu vastu raskesse, lootusetusse võitlusse. Kuid nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku vabaduse, oma elu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nemad – Otto Tiefi valitsuse liikmed – kirjutanud kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raamatusse. Nad on haljendavate tähtedega kujundanud mälumaastiku, millesse me igal sügisel uuesti siseneme. Me heidame sellele maastikule värske pilgu, et mõõta Eesti mineviku peeglis meie võimalikku tulevikku.
Täna meenutame sellel maastikul enamatki. Vahetult enne Otto Tiefi valitsuse Kolgata teekonda lahkus – 1944. aasta sügiskuul – meritsi kodumaalt tervelt seitse protsenti Eesti rahvast, kellest suur osa hukkus Läänemere lainetes. See oli suurpõgenemine! Lahkujate peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Kui nad oleksid jäänud, leidnuks enamik nendest oma otsa esmalt Pagari tänava keldris, seejärel Patarei vanglas ning viimaks Siberi põlislaantes. Eesti kaotas toona väga suure osa oma parematest poegadest ja tütardest võõrsile. Ent nood pojad ja tütred ei jäänud võõrsil käsi rüpes istuma. Sinimustvalgete lippude lehvides nõudsid nad oma uutes asukohamaades – Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides jm – järelejätmatult Eestile vabadust.
Head mälestuspäevalised!
22. septembril aastal 2006 läitis toonane peapiiskop Andres Põder esmakordselt 16 küünalt – Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus, Kuressaare Laurentiuse kirikus, Haapsalu Toomkirikus. 2015. aastal jätkas senise peapiiskopi lähetust uus peapiiskop Urmas Viilma Paide Püha Risti kirikus ja aasta hiljem Rakvere Kolmainu kirikus. Kolm aastat tagasi süütasid Tartu Pauluse kirikus 16 küünalt piiskop Joel Luhamets ja linnapea Urmas Klaas. Tunamullu läitis Valga Jaani kirikus mälestusküünlad taas peapiiskop emeeritus Andres Põder, keda abistas Valga vallavanem Margus Lepik. Ja täpselt aasta tagasi süütasid Võru Katariina kirikus 16 küünalt piiskop Joel Luhamets ja Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere koos linnapea Anti Allasega.
Me oleme ikka ja jälle küsinud: kas neid küünlaid on tõesti vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Ja me oleme ikka ja jälle vastanud: jah, tõepoolest, me peame seda tegema, sest need küünlad on osa meie olemisest riigirahvana. Just nimelt riigirahvana, peremeesrahvana omal maal. Nende küünalde leegis kumab vastu meie ajalugu. See leek on osa meie ajaloomälust! Need küünlad on tänukummardus meestele ilma kelleta, kelle ohvrimeelsuseta meie poleks täna need, kes me oleme.
Kallid kirikulised!
Nagu viimastel aastatel tavaks, alustasime tänastki vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi ja Arnold Susi haual, nende valitsuse liikmetele pühendatud mälestuskivi juures. Kolmandat aastat järjest asetasime vastupanuvõitluse päeval küünla kenotaafi juurde, mis pühitseti teadmata hauas puhkavate Eesti riigivanemate mälestuseks 2017. aasta novembris – Vabadussõja alguse 99. aastapäeval.
Kunagisi Eesti pagulasi ühendav Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu on teinud ettepaneku pidada igal aastal 19. septembrit meeles 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäevana. Mullu 19. septembril tehti seda – mälestusteenistusega Tallinna Jaani kirikus. Teenisid Eestis esindatud usutunnistuste kõrgeimad vaimulikud. Kõne pidas peaminister Jüri Ratas, samuti ÜEKN aseesimees Iivi Zajedova. Heliloominguga ilmestasid talitust laulja Ivo Linna, Tallinna Poistekoor jt. Selle tähtpäeva tava näib kinnistuvat – kolm päeva tagasi meenutati paadipõgenikke nii Puise rannas kui ka Tallinna Vabaduse väljakul.
Need 75 tuhat 1944. aastal pakku läinud kaasmaalast olid kahtlemata vastupanuvõitlejad! Ilma nende järelejätmatu võitluseta Stockholmis, Torontos, New Yorgis ja paljudes teistes maailma suurlinnades oleks siiajäänutel ning nende järeltulijatel olnud palju vaevalisem jõuda viimaks öölaulupidudeni ja Balti ketini.
Kallid kaasteelised!
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Maailma olemus ei muutu. Elu ja surma müsteerium jääb samaks. Tajume aina selgemalt, et vanad ohud pole kusagile kadunud. Samas näeme, et uued, 21. sajandi ohud on ähvardavalt silmapiiril. Üha enam eurooplasi – Euroopa kristlasi – on hoiatanud: Euroopa on minetamas oma algväärtusi, Euroopa on hävitamas oma juuri. Kuidas suudab aga Eesti tulla toime kahel rindel – nii vanade kui uute ohtudega? Eriti kui meie rahva arv ei kosu, kui meie hällid on pooltühjad! Kui eesti keele kõnelejate hulk ja osakaal Eestis ei taha kasvada. Kui paljud eesti keele kõnelejad lahkuvad oma sünnimaalt.
Eesti keele sära kipub tuhmuma – eriti nooremate kõnelejate silmis ja suus. Üleilmastumine ja massitehnoloogia on toonud kaasa enneolematult suure surve meie emakeelele. See surve on seda ohtlikum, mida vähem me seda tajume. Ja kui ükskord viimaks märkame ning taipame, siis on lootusetult hilja. Nõnda juhtus see mitte nii väga ammu Iirimaal. Täna räägib Iirimaal igapäevaselt oma põlist emakeelt vaid üks protsent iirlastest, olgugi et iiri keel on nende maal nüüd kuulutatud üheks kahest riigikeelest. 99 protsenti iirlastest räägib igapäevaselt oma teist riigikeelt – nende suure idanaabri keelt.
Head kaasmaalased!
Iirimaal on idanaaber, meie Eestil on samuti idanaaber. Professor Jüri Uluots on kunagi lugenud kokku kõik need enam kui nelikümmend sõjakäiku, mis on meile tulnud idast. Asjaolu, et 21. sajandil varitsevad meid uued ohud, ei tähenda, et vanad ohud oleksid kadunud. Aastad 1939 – 1940 on andnud meile ränga õppetunni. Vähe sellest. Tookordsed sündmused ja järgnenud aastakümned on toonud kaasa püsiva rahvusliku trauma, täpsemini – riigitrauma. Teisiti pole seletatav asjaolu, et nii mõnedki meie kaasmaalased püüavad Hitleri ja Stalini kuritegusid nuhelda president Pätsi ja ülemjuhataja Laidoneri kaela. Tehes mõnikord koguni möönduse – me peame neile andeks andma.
Pätsile ja Laidonerile ei ole mitte midagi andeks anda! Nemad võivad ehk andeks anda meie tänastele kaasmaalastele, kes jätkuvalt kannavad endas ränka ajalootraumat. Seda traumat ei olnud võimalik ära hoida – Euroopa ajaloo kulg oli just selline. Missugune on tulevane ajaloo kulg, seda me ei tea.
Siinkohal tahan veel kord meelde tuletada, et 21. oktoobril möödub 30 aastat president Pätsi ümbermatmisest kodumulda. Sel puhul korraldavad Eesti Muinsuskaitse Selts ja Konstantin Pätsi muuseum Metsakalmistul algusega kell 16 mälestustalituse. Me oleme kõik oodatud!
Kallid kirikulised!
Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on looduse poolest väga hea elada. Siin ei ole liiga palav ega ole liiga külm. Ei ole siin liiga niiske ega liiga kuiv. Ei ole siin maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega taifuune. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Siin on palju metsa, sood ja raba. Palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas.
Miks peab siis nüüd, mil oleme oma elu peremehed, kodumaalt ära minema? Oleme uuel vabaduse ajastul taas kaotanud seitse protsenti oma rahvast – just sama palju kui suure põgenemise ajal! Toonased põgenejad laususid: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Missugused sõnad on tänaste kodumaalt lahkujate huultel? Kas kodumaal on praegu tõesti võimatu leiba lauale saada? Või tahame, et leival oleks ikka paksemalt võid? Kui palju rohkem võid oleks – küllalt?
Head inimesed!
Sageli arvame, et tehnilised leiutised toovad lahenduse meie muredele. Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene aga tehniliselt ega majanduslikult. See tõde kehtib ühtaegu nii iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges napib ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu liivaterad mererannal, mida iga tuuleiil jaksab pillutada.
Meie esiisad kasutasid pühakoja ehitamisel tugevaid kive. Kivide sidumiseks tarvitasid nad lubimörti. Head ühiskonda saab võrrelda pühakojaga. Pühakoja seinad on püsivad, kui kivid ja sidusaine on õigesti valitud. Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta ega isegi mitte alampalga suurus – kuigi ka see on oluline – vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine – koosmeel, hoolimine, usk ja armastus – jälle kätte leida?
Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin maal asunud tuhandeid aastaid. Meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on sajand riigiks olemise kogemust. Meie riik on vana ja väärikas! Saja-aastase riigina oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajate ees. Nemad said omal ajal hakkama uskumatuga.
Võimatu sai tegelikkuseks ja eestlased said riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest täna unistavad mitmed kümned meist palju arvukamad rahvad. Meil on oma riik ja meie riik on vaba! See on väga suur kingitus! Me peame seda mõistma ja seda kingitust hoidma! Ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin pühakojas põlevad kuusteist küünalt.
Kallid kirikulised!
Tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega on aidanud kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele. Ennekõike suur tänu peapiiskop Urmas Viilmale, kes on küünalde süütamisel ikka ja jälle koos meiega! Suur tänu Lääne-Harju praostile Jüri Vallsalule! Südamlik tänu siinse koguduse hingekarjasele Arnd Matthias Burghardtile! Suur tänu linnapea Enno Felsile mälestusküünalde süütamise eest! Suur tänu koguduse muusikutele kauni hingestatud elamuse eest!
Ma tahan Konstantin Pätsi Muuseumi nimel veel kord tänada kõiki neid, kes olid meiega täna Tallinna Metsakalmistul ja äsja ka Keila ajaloolise koolimaja juures, mis on Vabadussõja mälestusmärk. Tänan kõiki, kes asetasid küünlaid ja lilli. Meie kustumatu tänu kuulub proua Elle Leesile, kes oma tervise tõttu ei saa täna olla meiega, kuid kes on palju aastaid olnud meie palverännakute hing!
Ja kõige viimaks, kallid kirikulised, tänan teid, et võtsite vaevaks tulla siia paljunäinud Keila pühakotta ja anda au meie kadunud suurmeestele. Üheskoos hoiame oma rahva mälu! Meie mälu teeb meid tugevaks! Tugeva mäluga Eesti jääb kestma!
Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva jätku meile kõigile! Head algavat sügist! Suur tänu!
Samal teemal: