Eesti riigi sünni eel ei uskunud paljud sellise riigi võimalikkust. Eestit peeti liiga väikeseks ja eestlaste eneseteadvust liiga nõrgaks. Ometi see riik sündis – väliste ja sisemiste asjaolude soodsal kokkulangemisel. Miski ei teki aga päris iseenesest ega üleöö, kõigel on oma eellugu. Ja ajalugu teevad ikkagi inimesed, kelle koosmõjus ajalugu sünnibki.
[pullquote]Me ei saa kunagi teada, kuidas läinuks ajalugu, kui see oleks läinud teisiti.[/pullquote]Eesti Vabariigi ettevalmistajaid ja väljakuulutajaid oli terve hulk. Ent keegi nendest pidi olema esimene (primus inter pares – esimene võrdsete seas), keegi pidi ettevõtmist suunama. Kahtlemata oli selleks suunajaks Konstantin Päts – Eestimaa Päästmise Komitee tegelik juht, kellest sai ka Eesti riigi esimene valitsusjuht ja sõjaminister kõige raskemal ajal – Vabadussõja alguses. Ajal, mil lootusetus oli väga laialdane. Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner uskusid selle sõja mõttekusse ja võidu võimalikkusse.
20. sajandi esimesel poolel puudus tänasele maailmale omane kollektiivse julgeoleku arusaam. Iga riik pidi ise vaatama, kuidas ta hakkama saab. Eesti – samuti Läti ja Leedu – asusid geopoliitiliselt väga tundlikus piirkonnas, alasi ja haamri vahel. Valida sai ainult kahe halva vahel. Kui Hitler ja Stalin sõlmisid salakokkuleppe ning jagasid Ida-Euroopa omavahel, oli tegemist otsekui suurte taevakehade kosmilise liikumisega, mille kokkupõrkes oli väiksematel kehadel väga vähe valikut.
Konstantin Pätsile ja kindral Laidonerile on ette heidetud Eesti iseseisvuse kaotust, või vähemalt kaotust ilma relvastatud vastupanuta. Otsust nõustuda baaside lepinguga ei langetanud nemad kahekesi. Otsustamisel osales kogu riigi poliitiline juhtkond, sh ka valitsuse vastasrinda kuulunud Jaan Tõnisson oma mõttekaaslastega. Kõik mõistsid: selles olukorras – targem annab järele. On tarvis üritada aega võita. Eesti sõjaväeluure juhtidele polnud teadmata Hitleri kavatsused stalinliku N. Liidu suhtes. Sel juhul oli mõistlik oodata, kuni sakslased ründavad – ja valida siis kahest halvast vähem halb liitlane.
Eesti juhtkond ei võinud teada, et Saksamaa rünnak viibib terve aasta. 1940. aasta suvel sulgus lõks. Pedagoog Heli Susi on kirjeldanud oma isa Arnold Susi (Tiefi valitsuse liige, Solẑenitsõni mentor GULAGis) meenutust viimsest kohtumisest Konstantin Pätsiga. Riigipea oli lausunud: „Mis minust saab, pole oluline, aga eesti rahvas peab alles jääma!“
Me ei saa kunagi teada, missugused oleksid olnud Eesti kaotused, kui Eesti Vabariik oleks otsustanud septembri lõpus 1939 osutada Punaarmeele täiesti üksinda sõjalist vastupanu. Ajal, mil Euroopa suurriik Poola oli just Saksamaa ja N. Liidu ühiste löökide all purustatud, mil ülejäänud Euroopa vaatas seda kõike tardunult pealt. Stalin oskas murda luuda ühe vitsa kaupa.
On enam kui kindel, et pärast võimalikku sangarlikku Eesti Sügissõda oleksid vahistamised, mõrvamised ja küüditamised järgnenud ikkagi – ja vaenlase maal ilmselt palju ulatuslikumalt ning jõhkramalt. Kui Eesti oleks aastakümnete jooksul muutunud Krimmi või Kaliningradi oblasti sarnaseks, poleks laulva revolutsiooni aastatel jätkunud eestlasi öölaulupidudele ega ka mitte Balti ketti. Sest eesti rahvast poleks piisaval hulgal alles olnud. Ja need mõned tuhanded, kel ehk õnnestunuks Sügissõja lõpus läände põgeneda, kirunuks küllap Pätsi ja Laidoneri hoolimatuse ja lühinägelikkuse eest – lasid Eesti sõjaväe ja eesti rahva ilma asjata maha tappa! Juhid, kel puudus pikaajaline strateegiline mõtlemine!
» Riigipea oli lausunud: „Mis minust saab, pole oluline, aga eesti rahvas peab alles jääma!“
On ilmne, et Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aastate kaotusevalu kestab Eestis tänaseni. Ohvrite kohutavalt suure suhtarvu tõttu püsib rahvuslik trauma paljude kaasmaalaste alateadvuses. Alateadvus otsib süüdlast – ka omade hulgast. Hitler ja Stalin jäävad liiga kaugeks ja liiga üldiseks. Küllap see tõsiasi aitab seletada vastakaid tundeid, mida on väljendatud seoses mõttega rajada riigi pealinna mälestusmärk kõige esimesele ja kõige kauaaegsemale selle riigi juhile.
Teine Konstantin Pätsile esitatav levinud süüdistus on – 1934. aasta „riigipöördes“. Kui Eesti jäänuks demokraatlikuks, läinuks meie ajalugu teisiti! Eesti ühiskond oli 1930ndate alguseks saanud tosin aastat kogeda parlamentaarset demokraatiat. Siis jõudis 1929. aastal Ameerikas alanud majanduskriis täie jõuga Eestisse. Tööpuudus kasvas järsult ja rahva meeleolu oli üha ärevam. Tekkis laialdane vabadussõjalaste (vapside) liikumine, millega ühines palju poliitilisi õnneotsijaid.
Riigi kehtiv põhiseadus oli sündinud revolutsioonijärgses idealismis, riigil puudus koguni riigipea, kelle ülesannet täitis valitsusjuht (riigivanem). Valitsused vahetusid iga mõne kuu tagant. Rahvas oli äärmuseni tüdinud Toompea lehmakauplemisest. Ja siis panid vapsid rahvahääletusele oma põhiseaduse eelnõu, mis lubas tugevat riigipead. Vapside ja sotside „korrakaitserühmad“ käisid vastastikku teineteise kõnekoosolekutel kaklemas. Vapsid teatasid: nad tulevad võimule ükskõik mis hinnaga.
12. märtsil 1934 kuulutas uue (vapside) põhiseaduse kohaselt riigipea ülesandeid täitnud Konstantin Päts riigis välja kaitseseisukorra, mida vapsid nimetasid „riigipöördeks“. Seda mõistet hakkasid hiljem innukalt kordama Nõukogude Eesti ajaloolased ja propagandistid. Paraku on see väljend suupäraseks jäänud mõnelegi tänasele ajaloo hindajale.
Nimetatud kaitseseisukord oli täies kooskõlas kehtiva põhiseaduse ja kaitseseisukorra seadusega. (Seda seadust oli varem rakendanud Jaan Tõnisson.) Kaitseseisukorra kiitis üksmeelselt heaks kohe kokku tulnud demokraatlikult valitud Riigikogu. Esimesena surusid sel puhul Konstantin Pätsi kätt Jaan Tõnisson ja sotside juht August Rei. Kaitseseisukorrale andis oma avaliku toetuse koguni Eesti Kirjanikkude Liit.
Tagantjärele on püütud Pätsi aega kujutada mingi diktatuurina. Unustatakse, millised Tammsaare, Tuglase, Underi jt tippteosed ilmusid just sel „vaikival“ ajal. Unustatakse, et Päts oli rahva hulgas tegelikult soositud, mitte teeseldult. Häiritud olid loomulikult need, kelle tegevusvabadust oli piiratud – ennekõike vapsid, aga ka mitmed erakonnategelased ja poliitilised ajakirjanikud, paljud haritlased. Kuna viimatinimetatute seisukohavõttudest on alles palju kirjalikke jälgi, võib tänapäeva lugejale jääda mulje, et tegemist oligi inimeste õigusi laialdaselt jalge alla tallava ühiskonnaga.
Konstantin Pätsi teene eesti rahva ees on: ta julges astuda vastu vapsidele ja taastas väga lõhestunud ühiskonnas rahu ning tasakaalu. Ta asus järk-järgult riigireformi teele. Peagi valitud Rahvuskogu võttis 1937. aastal vastu uue põhiseaduse, mille alusel valiti uus Riigikogu. Malbe autoritaarne riigikord oli teel taastuvale täisdemokraatiale.
Autoritaarsed riigikorrad olid toonases Euroopa täiesti valdavad – see oli aja vaim. Eesti oli neist üks mõõdukamaid. Nõuda tagantjärele tarkuses, et Eesti pidanuks siis olema nagu Rootsi või Suurbritannia on kahtlemata mõõdutundetu. Eestil puudusid selleks ajaloolised eeldused. Talupoegade ühiskond oli küll õppinud valima vallavanemaid ja pidama vallakohtuid, ent oma riigi kogemus oli ikkagi väga üürike. Me ei tohi mineviku inimestelt nõuda tänaseid arusaamu. (Keegi ei arva, et Napoleon pidanuks juhtima Waterloo lahingut nutitelefoni abil.)
» Konstantin Pätsi lugu võib vaadelda kui Eesti riigi lugu
On tähelepanuväärne, et Konstantin Päts oli pikkadel Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel rahva mälus kõrgelt hinnatud. Ühelt poolt võib seda seletada tema märtrisaatusega. Kuid teiselt poolt ka sellega, et Pätsi aega mäletati väga ilusana. Muidugi oli see ilus võrreldes järgnenud Nõukogude ajaga, aga mitte ainult. See pidi olema ilus ka asjana iseeneses. Kui see aeg oleks olnud ebameeldiv diktatuur, kajastunuks see kindlasti ka rahva mälus – ka tollest ajast säilinud kirjades, päevikutes jne. Me peaksime loobuma nõukogude ajaloolaste hoiakust Konstantin Pätsi suhtes, teadlikult ja tahtlikult loodud halvustavast müüdist.
Pätsi aja märkideks meie tänases Eestis on uuenenud linnaruum, euroopalik raamatukultuur, kodukaunistamise liikumine lippudega taluõuel või linnamaja seinal, eestipärased perekonnanimed. Ennekõike aga kodurahu ja tasakaalu armastav eluhoiak.
Seitse seltsi-ühingut algatasid Konstantin Pätsi 60. surma-aastapäeval 18. jaanuaril 2016 mõtte rajada riigimehele Toompeale monument. Seni on sajandivanuse riigi pealinna avalikus ruumis mälestustähis vaid ühele riigipeale – Boris Jeltsinile.
Tänaseks on pikkade, keeruliste ja vaevaliste arutelude järel otsustatud mälestusmärk Konstantin Pätsile siiski rajada – kunagisele Uuele turule Estonia teatri taga. Asupaiga valik on väga õnnestunud. Just Estonia ruumides valmistati ette Eesti riigi väljakuulutamine ja K. Päts oli Estonia Seltsi auliige. Ka on kõnesolev paik vahetult seotud pöördelise 1905. aastaga, mil K. Pätsi poliitiline tegevus Tallinnas valmistas otseselt ette pinda omariikluse tekkeks.
Konstantin Pätsi lugu võib vaadelda kui Eesti riigi lugu, mis on läbi põimunud lootuse ja lootusetusega, kannatuse ja selle ületamisega, mõistmise ja mõistmatusega. Konstantin Pätsi martüürium on justkui Eesti Vabariigi martüürium. Mitte keegi Eesti riigimeestest pole oma poliitilise tegevuse pärast nii palju kordi ja nii palju aastaid vangis veetnud kui Konstantin Päts.
Mõistmatud on need, kes on nimetanud teda argpüksiks või reeturiks või mõlemaks korraga. Kindlasti ei väljendanud 44-aastase Pätsi rusikahoop vastu lauda argust, kui ta otsustas Vabadussõja hakul Ajutise Valitsuse istungil Punaarmeele lootusetus olukorras vastu hakata. Ja kindlasti ei väljendanud 66-aastase Pätsi allkirjad dokumentidel reeturlikkust, kui ta otsustas Stalinile järele anda ja aega võita, et säästa Eesti Vabariigi kodanike elusid. Riigiõiguse hea tundjana ta teadis – tema allkirjad on kehtetud, sest need on antud jõuga ähvardades. Juba Rooma õigus tundis põhimõtet: õigusetus ei saa sünnitada uut õigust.
Me ei saa kunagi teada, kuidas läinuks ajalugu, kui see oleks läinud teisiti. Usume lihtsameelselt, et see saanuks ainult paremini minna. Kui see aga siiski läinuks veel halvemini, sel juhul ei oleks me arvatavasti täna siin arutlemas ühe mälestusmärgi mõtte üle. Ehk oleme Konstantin Pätsi tänuvõlglased? Mitte ainult kui Eesti Vabariigi ühe peamise rajaja ees, vaid ka kui eestluse elus hoidja ees.
Konstantin Pätsi mälestusmärk kunagisel Uuel turul Estonia teatrihoone taga peaks olema justkui üldistus kõigest eelöeldust, Pätsi elusõnumi kvintessents. Oleks ülim, kui tädi Maali Pärnumaalt lööks selle juurde jõudes käsi kokku ja ütleks: „Oi, kui ilus!“ Ja kui siis saabub sinna nõudlik kunstiajaloo professor Sorbonne´ist, lausuks temagi: „Oo, kui meisterlik!“
Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimees
Samal teemal:
Algab Konstantin Pätsi mälestusmärgi ideevõistlus
Trivimi Velliste: Konstantin Pätsi monumendi jaoks on asukoht ja 221 000 eurot olemas
Telefoni abil saab toetada mälestusmärgi rajamist K. Pätsile
Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks soovitakse president Pätsile püstitada mälestusmärk
Päts ja Tõnisson – kas must ja valge?
