Möödunud aasta kevadel vahendas Külauudiste portaal seitsme reisikirjaga väikese eestlaste seltskonna mitmepäevast tutvust Georgiaga. Toona võõrustas meid külalislahkusega mitmete teiste suurepäraste inimeste hulgast ka Marina Maisashvili, kes edendab oma kodumaal heategevust.
[pullquote]Postiljonist sai vahendaja, kes julgustas inimesi abistajaid mitte kartma[/pullquote]Marina jutustas juba meie Georgias viibimise ajal pikalt ja põhjalikult, kuidas temast sai Georgia kirikute liidus üleriigilise sotsiaaltöö koordinaator. Pärast Abhaasia sõda (1992–1993) valitses Georgias täielik kaos nii majanduslikult kui olmeliselt. Polnud gaasi, elektrit, kütet – ei midagi. „Pooled inimesed lahkusid laviinidena välismaale, peamiselt Türki, Kreekasse. Vanad inimesed jäid kogu riigis üksinda. Ja siis tekkis vajadus hoolitseda üksinda jäänud inimeste eest. Georgia kirikud murdsid pead, mida selles olukorras ette võtta,“ rääkis Marina. Huvitav on seejuures teada, et Kasastanist lahkunud sakslased lõid Saksamaal oma organisatsiooni. Tolleaegne evangeeliumi kristlaste liidu juht Levan Abelashvili õppis Kasastanis arstiteadust ja seal ta tutvuski samade sakslastega. Sakslased toetasid sotsiaaltööd aineliselt ja Marina juhatas tervet sotsiaaltöö võrgustikku, mis hõlmas mitte küll vast kogu Georgiat Batuumini. Aga suurt osa Tbilisi ümbrust kindlasti, läänes Gorini ja samuti idas – umbes paarisaja kilomeetri raadiuses ümber pealinna.
Pärast Abhaasia sõda oli olukord katastroofiline ja inimesed kartsid kõiki. Marina rääkis, kuidas nad said vanurite juurde sisse ja võitsid nende usalduse. „Läksime postiljonide juurde ja tutvustasime ennast. Kõnelesime oma headest kavatsustest. Postiljonist sai vahendaja, kes julgustas inimesi abistajaid mitte kartma. Sellisel viisil pääsesime korteritesse sisse.“
Kuuel päeval, 23-st kuni 30. maini viibis Marina kolmandat korda Eestis. Seekordse reisi peamiseks eesmärgiks oli sotsiaaltöö valdkonnas kogemuste vahetamine. Ta külastas Lootuse küla, kus osutatakse abi narkosõltuvusest vabanemiseks. Sama probleemiga tuleb tegeleda ka Georgias. Samuti olid huvipakkuvad MTÜ Sõbra Käsi tegevus ja mitmed muud kohtumised. Emotsionaalselt tunnetas ta erilist eestlaste toetust Georgiale 26. mail. Marina ütles, et ei saanud esimesel hetkel aru, kas tõesti lehvib ühel bussil Georgia lipp. Siis aga märkas, et ka teistel bussidel on Georgia lipukesed. Ta teadis, et ka Pärnu kesklinnas heisati päikesetõusul Georgia sajanda juubeli auks kaks mastilippu, mis oli tema jaoks väga hinge liigutav sündmus.
[pullquote]klaaspõrandal, mille all asub keskaegsesse linna viiv puidust hansatee[/pullquote]Pärnus ja Tori vallas veetis ta Eestis viibimise viimase päeva, mida püüdsid sisustada osa sellest seltskonnast, keda Marina oma kodulinnas vastu võttis. Päev algas Pärnu rannaliival ja merevee soojuse katsumisega. Marinat üllatasid mitmed uued teadasaamised Eestimaa ajaloost, kultuurist ja eksootilisest loodusest. Teda vaimustas 14. sajandist pärit koge rekonstruktsioon, mille säilinud tükke näeb Pärnu muuseumis. Ettevaatlikult astus ta klaaspõrandal, mille all asub keskaegsesse linna viiv puidust hansatee sellises originaalsuses nagu see palju sajandeid tagasi just oligi. Siinsamas Pärnu jõe ääres, mitte kaugel Pärnust, on avastatud 11 000 aastat tagasi elanud inimeste eluasemeid.
Sügava mulje jättis Toris asuv Eesti Sõjameeste Mälestuskirik, mida tutvustas Tori raamatukogu juhataja Aita Puust. Tema sõnul on Euroopas veel midagi sarnast üksnes Prantsusmaal. Imestust äratas Marinas seegi, et ühe väikese asula raamatukogus on ümmarguselt 10 000 eestikeelset raamatut.
[pullquote]Looduspilt sarnaneb mõneti savanniga[/pullquote]Teel põnevale Soomaa rahvuspargi matkarajale tegi giid Edu Kull peatuse maanteel, mille kohal on harjutud ka paadiga sõitma. Tee serval oleval teibal näeb aastaarvudega varustatud silte, mis asetatud veetõusu kõrgustele. Edasi viis teekond meid ja meie külalise lihasööja taimede juurde. Tõsi, Eesti tingimustes lepivad nad sääskedega, kes omakorda meid Kuresoo rabasse minnes isukalt ründasid. Kuresoo on Soomaa rahvuspargi neljast rabast suurim, laiudes 11 000 hektaril Pärnu madaliku idaosas. Tuhandete aastate jooksul kiht kihilt kasvav turvas on kohati kuni 10 meetri paksune. Veidi üle meetri ulatuv pealmine pinnas on pehme ja vesine, kus jalgealune võib kergesti läbi vajuda. Edu teadis, kuidas ja kuhu astuda. Ta surus kaika pinnasesse ja sikutas uuesti välja, et näidata kui sügaval asub tugevam pinnas. Matkarajal saab liikuda mööda laudteed kasvõi kõpskingadega. Meie kõndisime Ignatsi õpperaja kolme kilomeetrisel ringil ja käisime ka vaatetornis. Looduspilt sarnaneb mõneti savanniga, aga raba on vastupidiselt savanni kuivusele pidevalt märg. Rabast väljudes kinkis Edu Marinale pajuvile.
Pärnusse tagasi sõitsime läbi Sindi, kus on 25 parki ja haljasala. Peatusime Sindi raekoja juures ja vaatasime Presidendi kella, mis paigaldatud kodanike algatuse korras üldrahvalikku rahakorjanduse abil. Enne Riia lennujaama suundumist soovis Marina veelkord näha Pärnu randa. Pool tundi enne keskööd seisime rannahoone seenel ja nautisime vaadet merele, mida valgustas täiskuu.
Urmas Saard
Samal teemal:
