Külli Volmer,
õpetaja
Mida tempokamaks, kirjumaks ja virtualiseeritumaks muutub elu meie ümber, seda enam lapsi leiab tee waldorfkoolide juurde. Miks? Sest täiskasvanuina võime me eelkirjeldatud maailmaga enam-vähem hakkama saada, laps aga ei saa sellega hakkama, sest inimtaime kasvamine vajab rahu, soojust, järjepidevust, käegakatsutavat tegelikkust ning täiskasvanute selget arusaamist sellest, kuidas areng toimub.
Näiteks – et liigvarasele intellektuaalsele arengule rõhudes maksame hiljem lõivu nii nõrga eluhuvi kui tervisehäiretega. Waldorfkoolid ja lasteaiad panustavad rahulikult ning kivi kivi haaval kõigepealt baasoskustesse, seejärel pealisehitusesse. Waldorfkooli õpetaja julgeb võtta aega ning olla olulises põhjalik. Muuseas, mitte ükski tööga seotud Eesti vanasõnadest ei kinnita vastupidise toimimisviisi mõistlikkust!
Waldorfkool on tegutsev kool. Terve laps on eelkõige tegutseja, kelleni praktilised maailmatõed jõuavad läbi tegutsemise. Tegutsemisviisiks on ka oma käega kirjutatud – illustreeritud ainevihiku koostamine, selmet ettetrükitud töövihikus lünki täita. Kool on ajast aega lastele pakkunud seda, milleni kodu ja lähiümbrus ei küüni. Näiteks agraarühiskonnas kirja- ja rehkendusoskust ning laiemat maailmapilti. Seejuures ärgem unustagem, et vahetu kontakt maailmaga nii nagu ka praktilised eluoskused olid neil lastel loomulikul viisil olemas.
Mis on tänapäeva laste puhul see, mida maailm nende ümber ei paku? Eelkõige on praktilisus ehk nn „terve talupojamõistus“ hääbumas. Seda ei saa asendada targad virtuaalsed õpiprogrammid, igipõline tarkus omandatakse vaid läbi praktilise ühistegutsemise. Waldorfkool pakub tänapäevasele elule sobivat praktilist tasakaalu – näiteks esimesel kooliastmel tehakse läbi kõik põllumehetööd, kätt proovitakse muudeski vanades ametites; käsitöö, puu- ja savitöö on läbi kooliaastate lemmikuiks nii poistele kui tüdrukutele, keemias ja füüsikas on endiselt hinnas katsete läbitegemised, waldorfkooli ülaaste pakub praktikaid põllumajanduses, maamõõtmises, metsanduses ning sotsiaalsfääris.
Waldorfkool on mõistnud, et numbriline hindamine on oma aja ära elanud. Ergutavast funktsioonist on saanud põhiline võõrandustegur õppija ja õpitava vahel. Waldorfkoolides usutakse terve inimese arengupüüdu ning toetatakse seda eakohaselt, ilma nivelleeriva numbrisüsteemita. Paljuräägitud individuaalne lähenemine on seeläbi iseenesest võimalik!
Waldorfkool püüdleb selle poole, et kasvav inimene saaks eakohast toitu nii kehale, hingele kui vaimule.
Johannese Kool ja Lastead Rosmal
Ja kuhu sa selle nn ” talupoja haridusega” tööle saad?