Raegaleriis esitletakse Wiiralti ja Okast.
“Täna on meil tänu kahele erakollektsionääride, Mart Maastikule ja Marek Kokale, võimalik näha sellist rariteetset kunsti,” sõnas Lii Pihl. Paljus on aga “süüdi” abilinnapea Tiina Talvi, kes teadis Mart Maastiku kollektsioonist ning tänu kellele sai ka Raegalerii kuraator sellest teadlikuks, kirjutab Meie Maa.
“Me oleme nagu kaks sõpra Prostokvašinost, tunneme teineteist lapsest saati,” tutvustas Mart Maastik nii ennast kui Marek Kokka, ” ja mingil imelikult moel on meil tekkinud üks huvi, ja see on Wiiralt.” Ta tänas paljusid inimesi, kes aitasid kaasa näituse korraldamisele, aga ei unustanud tänada Eesti Vabariigi valitsust, tänu kellele said kolmapäeval paljud inimesed vaba päeva, kaasa arvatud õpetajad. Muidu võib-olla poleks tulnud nii palju inimesi näituse avamisele. Ääremärkusena: see oli küll tühi lootus.
Aga miks just Okas ja miks just Wiiralt? “Minu jaoks on Evald Okas lihtsalt onu Evald,” avaldas Maastik, “ta on ema kaudu kauge sugulane, kes käis alati mu vanaema ja vanaisa sünnipäevadel.” Wiiraltist aga niipalju, et Maastiku vanaisa õppis koos Wiiraltiga ühes koolis ja lausa ühel kursusel. Niisiis oli ta kuulnud vanaisa pajatamas Wiiraltist. Maastik rääkis ka sellest, et suurem osa neist töödest on ostetud välismaalt, oksjonitelt.
Pärast seda tegi kunstiajaloolane Anne Untera väikese sissejuhatuse mõlema kunstniku elulugudesse. “See on ajalooline sündmus, et Saaremaa kaks Wiiralti kollektsionääri esitlevad oma kogu niiviisi,” märkis ta alustuseks, “sest Wiiralt ja Okas on meie kaks suurt graafikut. Eestis on Wiiralt hinnatud, aga muu maailm alles avastab Wiiralti kunsti.” Pärast kunstnike biograafiate lühitutvustust peatus Untera üksikute maalidel, juhtides nii tähelepanu nii mõnelegi huvitavale detailile. Näiteks pidas ta üheks parimaks, kui mitte kõige paremaks Wiiralti teoseks Aafrikas maalitud taiest “Berberi tüdruk kaameliga.”