Ku ma küsü, et pall’u täl näid om, hõikas Aino: «Kas ma tuud tiiä, loe esi üle!» Suurõmba ja väikumba, egäsugumadsõ eläjä ja pupi saava sohva pääle lakja säetüs: umbõs 100 tükkü.
«Tõnõ niipall’u om mul jo lakja jaetu ja är müüdü, päämidselt Nõiariigin,» seletäs Aino edesi. Aino poig Aivo om Nõiariigi perremiis. «Kae, naid hiiri olõ ma uma 30 tükkü tennü, naid ostõtas häste,» hoit Aino ütte väikeist hiirekeist peo pääl. «Ja jõulõaigu läts’ kah hulga asju minemä. Anti, mu tõnõ poig, kül ütles, et ma anna odavalõ är, a mul om pääasi, et langaraha tagasi saa.
Puppõ jaos ma harutõdut langa ei pruugi, osta õks vahtsõ. Ja sisse topi patju sissu, mul om naid vannu patju kotun küländ. Nuu as’a, mis är läävä – ma tii õkva vahtsõ asõmõlõ. Ma taha, et mul olõs egäst ütest üts asi ka hindäl olõman.»
«Är tuud panku, tuu om mul üts edimäidsi puppõ ja ei olõ illus!» haard Aino mul üte jõuluvana käest ja käkk kasti tagasi. «Edimäne mänguasi, mis ma tei, oll’ pingviin, ja säält nakas’ki minemä. Pääasi et seletüs, skeema vai asi esi iin om, sis ma või kõkkõ perrä tetä. Esi uma pääga ma vällä ei viisi mõtõlda,» seletäs provva. Loe edasi: Pupimeistri Värtoni Aino käe ei püsü paigal
Rahvusraamatukogu fuajees saab alates 12. aprillist imetleda Läti Nukumuuseumi rändnäitust “Nukumaja kohvris”.