Pupimeistri Värtoni Aino käe ei püsü paigal

Pupimeistri Värtoni Aino. Kuulmetsa Heli pilt, Uma Leht
Pupimeistri Värtoni Aino. Kuulmetsa Heli pilt, Uma Leht
«Kolm aastat tagasi es mõista ma heegeldägi, a sis sai üte mänguasju tegemise raamadu ja tahtsõ säält õkva midägi tetä. Pidi sis heegeldämise raamadu kah ostma ja tuu tüü selges opma,» kõnõlõs Vahtsõst-Antslast peri Värtoni Aino (69) ja nakkas kastist puppõ vällä nõstma.

Ku ma küsü, et pall’u täl näid om, hõikas Aino: «Kas ma tuud tiiä, loe esi üle!» Suurõmba ja väikumba, egäsugumadsõ eläjä ja pupi saava sohva pääle lakja säetüs: umbõs 100 tükkü.

«Tõnõ niipall’u om mul jo lakja jaetu ja är müüdü, päämidselt Nõiariigin,» seletäs Aino edesi. Aino poig Aivo om Nõiariigi perremiis. «Kae, naid hiiri olõ ma uma 30 tükkü tennü, naid ostõtas häste,» hoit Aino ütte väikeist hiirekeist peo pääl. «Ja jõulõaigu läts’ kah hulga asju minemä. Anti, mu tõnõ poig, kül ütles, et ma anna odavalõ är, a mul om pääasi, et langaraha tagasi saa.

Puppõ jaos ma harutõdut langa ei pruugi, osta õks vahtsõ. Ja sisse topi patju sissu, mul om naid vannu patju kotun küländ. Nuu as’a, mis är läävä – ma tii õkva vahtsõ asõmõlõ. Ma taha, et mul olõs egäst ütest üts asi ka hindäl olõman.»

«Är tuud panku, tuu om mul üts edimäidsi puppõ ja ei olõ illus!» haard Aino mul üte jõuluvana käest ja käkk kasti tagasi. «Edimäne mänguasi, mis ma tei, oll’ pingviin, ja säält nakas’ki minemä. Pääasi et seletüs, skeema vai asi esi iin om, sis ma või kõkkõ perrä tetä. Esi uma pääga ma vällä ei viisi mõtõlda,» seletäs provva.

«Tuu heegeldämine ei olõki määnegi rassõ tüü, a vot kokkuumblõminõ om keerulinõ,» märk Aino ja soputas eeslit kohuvallõ. «Kül ei olõ jala häste, sõs ei saa pää nii, nigu vaia om, ja silmiga om rassõ. Ma tarvita kunstsilmi kah, a noid ei olõ mi kandin saia. Ma lasi Tal’nast tuvva, vai sis piät internetist telmä.»

Kõgõ suurõmb asi, mis Aino om tennü, om Sipsik. «Kuldri latsiaid tahtsõ ja sis ma teigi, 40 cm korgõ,» seletäs Aino. «Põra om mul kah kastin uma viis Sipsiku kihhä ja kässi, jalgu. Uutva päid, ei olõ viil jõudnu tetä, Maria (Nõiariigi pernaanõ ja Aino minnij – K. H.) tahtsõ, et ma tälle üte suurõmba hobõsõ teesi. No ma sis nüüt pusigi tuu kallal, näüs, kuis vällä tulõ.»

«Sa võta siist kastist üts sussipaar hindäle kah!» käsk Aino tõist kasti näüdäten. «Ku ma haigõmajan olli, sääl üts provva tegi näid ja opas’ mullõ kah. Ma olõ näid hulga tennü ja lakja jaganu, a kõgõ piät kaema, et üts paar hindäle kah jääs, muidu lätt meelest är, kuis tetä.»

No ma sis valigi hindäle üte beesi, kulladsõ niidiga sussi, mis häste jalga pasva. «Tahasi viil pruuvi Barbidõlõ kleite kuta…» saa ei Aino jutt otsa.

«Aino korjas üllätüsmunnõ seen olõvit mänguasju kah!» hõikas vahelõ tõnõ minnij, Jarnila (Anti naanõ – K. H.). «Jah, mul om hallõ kaia, ku nä tarrõ ja ilma pite lajan ommava!» põrutas Aino. «Korja nä kõik hindäle ja liimi kokku, et nä är es lagunõnu. Ma naksi näid korjama joba sis, ku edimädse üllätüsmuna müüki tulliva, ja edimält ma ostsõ naid munnõ mänguasju peräst. Ku põra latsõlatsilõ muna tuvvas, sis nä joba tiidvä ja toova esi mänguas’a mullõ. Ma ei tiiä, mis mul naidõ mänguasjuga om, neo lihtsäle nii miildüse mullõ.»

Kuulmetsa Heli, Uma Leht