«Tuu aig om möödäh, ku kävet ekä vask’at süstmäh ja udarapõlõtikku ravimah,» om Aini jutu perrä timä tüü aoga kõvastõ muutunu. «Suurõh laudah tege tüüline vai seemendüstehnik lihtsämbä tüü är. Minno kutsutas sis, ku lehmäl om poigimisõ man määnegi jama, näütüses om vaia emakat tagasi toppi.»
Ku laudaeläjit tulõ küländ harva tohtõrda, sis ei passiki Aini inämb tõpratohtris kutsu, nigu mi kandin om iks tettü. Ku päämidse ravialodsõ omma kassi ja pini, sis piät nimi peenemb olõma. A mine tiiä kah, selle et Aini jutu perrä ei piä kassi-pini hinnäst kuigi piinült üllen.
Kuis mürdsümehest-piltnikust Veriora, Räpinä ja Miktämäe valla volitõdu veterinaararst sai ja kuis tä tagasi kodo Võromaa ja Setomaa piiri pääle Männisalo küllä Suuvere (Soovere) tallo tull’, tuud pajatas Ain mõnuga tubli tunnikõsõ. Naanõ Külli, kah opnu veterinaar, avitas miilde tulõta üleeletüt ütelehmäpidäjäaigu.
Kukki veterinaaripaprõ omma Ainil karmanin joba Vinne ao lõpust pääle, sai tä uma kandi volitõdus veterinaaris viil 2005. aastal. «Egä noid väega vaia ei olõki,» arvas tä uma ammõdi tuu poolõ kotsilõ, mille jaos riik rahha and. «A ku määnegi taud vallalõ lätt, sis olõmi mi viil ainumadsõ, kes umma kanti häste tundva. Ku oll’ tuu tsirgugripp, sis loimi kokko, ku pall’o om egälütel kanno, partsõ, hannõ, kalkunit. Esiki kats papagoid saimi. Sis sai piirkund iks väiga häste läbi sõglutus.» Loe edasi: Tõpratohtril ikäv ei nakka