Eesti Rahva Muuseumi Postimuuseum avas 12. novembril uue näituse „Armastuskirjad“, kus esitletakse lembeteemalisi postkaarte ja kirju läbi saja aasta. Tundeküllased kirjaread ja postkaardid, huvitavad ja ilusad käekirjad räägivad oma lugusid.
„Kuulmata, nägemata võrsunud südame aluses, valminud valgusele on minu armastus. Sina oled see, kelle järele ma janune olen. Sind ihkan ja igatsen ma päeval ja ööl, siis kui magab maailma mure. Ma ei saa mitte teisiti, kui ma ei ütle, et ma sind armastan, armastanud olen ja edaspidigi armastama saan, nii nagu elu armastus on.“ Need read kirjutas Artur Adson Marie Underile.
Igal ajal on omad kombed. Armastust tuntakse ja sellest kirjutatakse. Viimastel aastakümnetel on elektroonilised sõnumid vahetanud välja postkaardi, paberil kirjutatud kiri on liikunud e-posti. Südamega vormitud lausete asemel annavad tunnetest teada emotikonid. Nõnda võiks küsida, kas näpuotste abil arvutiekraanile vajutatud näopildid kannavad edasi meie aja kultuurilugu tulevastele põlvedele ja on sama huvitavad, nagu endiste aegade kirjaread meile lugeda. Visualiseeritud tunnete näitamine on muutunud igapäevaseks, esitades justkui väljakutse möödunud aja traditsioonidele.
Kas sõnade taga on jätkuvalt tähendus? Kuidas ja millise kultuuriloojälje kirjutavad tänased tegijad tulevastele põlvedele? Või kuidas ja kas seda ka loetakse?
Näitus valmis koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi, ERMi Postimuuseumi Sõprade Seltsi, Tartu Kunstikooli ja Omnivaga.