Valdur Prenge Sindi muusika ajaloos

Äsja jõudis vaatajate-kuulajateni perekond Prengede loomingut tutvustav videoalbum „Kummardus”, mis peaks oluliselt täiendama sellel laupäeval tähistatavat Sindi Rocki juubelit. Palusin Ilme Prengel nende kahe olulise sündmuse puhul jutustada Valdurist, keda tema kaasaegsed veel hästi mäletavad, aga nooremad ei tea suurt midagi.

Ilme Prenge omaaegse nimetusega Sindi klubi juures - asutus, mis ta Valduriga kokku viis. Foto Urmas Saard — Ilme Prenge omaaegse nimetusega Sindi klubi juures – asutus, mis ta Valduriga kokku viis. Foto: Urmas Saard

Ilme, 2017. aasta viljakuul meenutas siinsamas seltsimajas sinu abiga seltskond muusikahuvilisi Sindi Rocki ajalugu. Nüüd palun sind meenutada esimest või esimesi kohtumisi Valduriga.

Ilme: Meid viis kokku Sindi klubi. Juhtus nii, et käisime Tartu ansambliga Sindi klubis esinemas. Mina laulsin solistina ainult ühe laulu. Seitsmekümnendal tulin ma juba Sinti elama, aga Vibro otsis sellel ajal endale naissolisti. Ühele ansambli liikmele, kes osales sellel kontserdil, jäi minu hääl ja nägu meelde. Kohtusime uuesti Sindi kohvikus, kus sain kutse Vibroga liitumiseks. Kutsuja oli Ants Redissaar, Sindi poiss ja trummar. Teine solist oli Valdur, kellega olime ühevanused. Nii meie ühine muusikaline tee algaski. 1972. aastal me juba abiellusime. Valdur töötas sel ajal Pärnu Vikeros. Ta oli Pärnu kutsekoolis lõpetanud puusepa eriala. Vibro läks millegipärast laiali ja vahepeal läksid ka meie teed Valduriga lahku, aga kuna mees oli väga kindla iseloomu ja suure tahtejõuga inimene, siis sai ta oma pahelisest kalduvusest jagu. Alates 1976. aastast kuni elu lõpuni kõigi 26 aasta kestel ta enam alkoholi üldsegi ei pruukinud.

Valdur Prenge pilt perekonna vanas fotoalbumis

Priit Kask tuli peale peda lõpetamist Sindi klubisse tööle, ajas kokku uue ansambli, mis sai nimeks Mikser. Tantsuansamblina pidime kõike oskama – rumbat, sambat, tangot, valssi. Siis algas Valduri loominguline kõrgperiood pihta ja meiegi jätkasime rahumeelselt kooselu. Alguses olid tema loodud sõnadel laulud lihtsakoelised. Hiljem otsustasime hakata kasutama tuntud luuletajate luuletusi. Käisime Sindi raamatukogus ja otsisime sobivaid värsse. Valdur oli alati ansambli liider, kes makilindilt muusikat jäljendas. Tal polnud ju mingeid noote saada. Polnud ka mingit muusikalist haridust, isegi noote ei osanud kirja panna. Kuna minul oli vajalik haridus olemas, siis tegime koos ja ta sai nootide kirjutamise kiiresti selgeks.

Mitte üksnes Sindi klubi, rohkem ikka muusika liitis sind Valduriga.

Ilme: Muusika oli tema kirg, kõik lood tegi Valdur ise. Mina andsin neile oma hinnangu ja need võttis ta teadmiseks. Sellel ajal oli kohustuseks repertuaari kinnitamine. Lood pidi registreerima heliloojate liidus. Priiduga käidi Uno Naissoo juures. Tean, et Naissoo jäi samuti tema lugudega väga rahule. Lindistusega alustasime minu ettepanekul küllaltki varakult, et jäädvustada neid edaspidiseks. Lindistamine lisas indu juurde ja siis hakkas lugusid veelgi rohkem tulema. Kõigepealt tegime koduses stuudios kassetile. Hiljem lasime lindistused Verner Vilgase abiga salvestada CD-dele. Neid on meil kuus, kokku sajakonna looga, aga mitte sadades ühikutes laiale muusikatarbijale.

Esimene album valmis Betti Alveri loomingu viisistamistega. Alveri luulele on üsna palju laule tehtud, sest tema värsid võimaldasid viisistamist ilma vajaduseta sõnastust suuremal määral kohendada. Järgnesid Hando Runnel, Leelo Tungal, Ave Alavainu.

Viimane luuletaja oli Vana-Pärnus elav luuletaja Luule Luuse, kelle sõnade viisistamine oli nukrate emotsioonide tekitajana tõeliselt vaevarikas. Kinkisime ühe plaadi ka Luusele, aga tema ise ei tundnudki neis lauludes oma luulet ära. Valdur kasutas Luuse loomingust üksnes mõtteid, mille järgi oma sõnu viisistamiseks seada. Videoalbumi koostanud Siiri Metsamägi kinnitas samuti, et need sõnad kuuluvad valdavalt ikkagi Valdurile, mitte Luusele. Samas pole Luuse kordagi pahandanud, et tema mõtteid teistsuguses sõnastuses on ära kasutatud. Käisime Priiduga paar aastat tagasi ka Luuse 80-ndal juubelil neid laule laulmas.

[pullquote]Viimase loo tegi ta 2003. aasta kevadel ja selleks oli Hando Runneli „Inimene” sõnadele tehtud laul, mis oli rocki rütmis hästi äge lugu[/pullquote]Lisaks plaatidele kantud lauludele olen leidnud palju sellist loomingut, mida me üldse pole esitanud. Mulle ja küllap ka Valdurile olid kõige lähedasemateks lauludeks just need 18 lugu, mis ma valisin mõne päeva eest valminud videoalbumisse. Suvel käis Siiri Pärnu raadios, kuhu võttis kaasa kuus Valduri lugu. Needki said valitud meie arvates tema loomingu paremikust. Minu enda üheks lemmikuks on kindlasti „Kummardus”, mis sai ka videoalbumi pealkirjaks. Teisena meeldib „Kuu lummus”, mis on tõesti otse ja ilma muudatusteta Luuse luuletusena viisistatud, ka „Libe tee” ja „Musta mure laul”. Süntesaatoriga mängis ta kõik pillid eraldi ise sisse, tehes iga üksiku pilli endale hästi selgeks.

Räägime vahelduseks ka muust kui üksnes muusikast. Sul on kaunis elamine.

Ilme: Pikale tänavale tulime 1996. aasta 1. detsembril. Vahetasime Paikuse alevi korteri maja vastu Sinti. Elamu oli väga armetus seisundis, aga Valdur muutis oma kätega kõik alates põrandast kuni katuseni uueks. Ta oli väga lahtiste kätega mees. Ei olnud tööd, millega tema hakkama ei saanud.

Valdur oli Sindi Rocki sünni tunnistajaks.

Valdur ja Ilme Prenge 1999. aastal Sindi Rockil. Fotod erakogust

Ilme: Jah, esines esimesel Sindi Rockil. Seitsmekümnendate keskpaigas esines veel siis kui mina olin lapsega kodus ja 1999. aastal esinesime Priidu ettepanekul mõlemad koos ansambel Mikseriga. Verner Vilgas mängis basskitarri, teised olid Mikseri poisid – Sindi poisid Vello Kaar ja Verner Martens.

Sindi muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk hindab kõrgelt nii Valduri kui sinu diktsiooni puhtust.

Ilme: Olen eluaeg laulmisega tegelenud ja diktsiooni puhtus on töö käigus välja kujunenud. Mul on Tartu lastemuusikakooli haridus. Alustasin muusika õppimist üheaegselt kooli minekuga ja lõpetasin samaaegselt kaheksanda klassiga. Erialaks oli klaver. Muusikakoolis vokaalselt ei harjutanud, aga koolis laulsin ansamblites ja kooris. Tartus valiti mind linna kultuurimaja ansamblisse laulma. Midagi on antud kaasa geenidega. Ema ja isa laulsid ansamblites. Võiks öelda, et isa mängis kõiki pille, kuigi muusikaline haridus puudus. Oskas trumme, kitarri, akordionit ja muud.

Valduri ema oli pärit Setumaalt, kasvatas kolme last üksinda. Ta armastas väga setu laule laulda ning luuletusi lugeda, oli hästi hea mäluga. Kõrges eas võis kooliaegseid luuletusi peast lugeda. Ta elas 95-aastaseks, suri möödunud aastal. Ema ostis Valdurile akordioni siis kui ta oli veel päris laps. Akordion on siiani kodus alles. Valdur käis Paikusel elades esimesed aastad koos õe Helvega Seljametsa koolis. Sel ajal hakkas Valdur esimese pillina mandoliini mängima. Laulis laagrites ja kooris, samuti solistina. Tema isa oli samuti akordionimängija. Enne klaverit õppis Valdur kitarrimängu ära.

Üks asi veel tema kutsekooli ajast. Valdur hakkas ise kitarri meisterdama, aga juhtus õnnetus. Kitarri väljasaagimisel lendas üks tükk kõhtu. Soole purustamisega sattus noormees väga halvas olukorras haiglasse.

Kitarrimängu õppis ta Sindi klubis vanemaid poisse piilumas käies. Jättis meelde, läks koju ja proovis järgi teha. Juba kutsekoolis tehti mingit bändi ja seejärel tuli Sindi bändi.

Puusepana Valdur kogu elu ei jätkanud?

[pullquote]Püksid õmbles nooruses endale ise.[/pullquote]Ilme: Ei, Sindi klubis töötas kinomehhaanikuna ja tegi ka muid töid nagu näiteks elektritöid. Kaheksakümnendate keskpaigas kutsuti mees Pärnu autoteenindusse plekksepana tööle. Seda ametit pidas ta elu lõpuni. Viimane töökoht oli Reiu silla juures asuv K Auto. Ta oli väga mitmekülgne inimene. Ainuke asi, mida ta ei tahtnud teha, oli söögitegemine. See jäi minu teha. Püksid õmbles nooruses endale ise. Mis parajasti moodi tuli, see pidi ka temal seljas ja jalas olema. Lukud pandi alla ja… Muide, Sindi gümnaasiumis olid tulevased The Tuberkuloited poisid Valduri juhendada. Margus Jürima mängis hiljem Mikseris soolokitarri.

Kas peale muusika oli tal veel huvisid?

Ilme: Ega tal vabast ajast peale muusikaga tegelemise eriti palju aega üle ei jäänud. Kooliajal mängis pinksi koguni kõrgemal tasemel. Lapsena oli kalamees ja põhiliselt jõeääres elaski. Mingil ajal tuli ta emaga Paikuselt Sinti, kus ema läks tööle vabrikusse. Nad elasid vabriku kõrval asuvas nn tondilossis, mida enam ei ole. Ühisköökidega kolmekorruseline maja asus peaväravast Pärnu poolel. Köögi aknast võis vaadata vabriku õuele.

Huvide hulka võib arvata ka reisimised, mida me just tema viimastel eluaastatel väga palju tegime. Põhiliselt sõitsime mööda Eestit ja peamiselt ikka huvireisijatena, mitte kontserttuuridel. Sindi vabrik korraldas auhinnareise, siis käis ta üksinda. Oli tubli piljardimängija.

EPT ajal oli Paikusel ansambel, kellega käisime peale kaheksakümnendaid esinemas. Tehti preemiareis Osseetiasse. Nädalavahetustel panime auotle hääled sisse ja läksime jälle paariks päevaks kodust eemale. Esimene isiklik auto oli sapikas. Sellega käisime ära isegi Togliatis, Moskvast veel tuhat kilomeetrit edasi. Vennal oli vaja Žigulile nukkvõlli osta. Ära me käisime, aga Valdur oli terve tee küll rohkem auto all. Sealne rahvas imestas, et me sinnamaale autoga ära sõitsime.

Valdur lahkus küünlakuul veel enne, kui oleks võinud saada 53.

Ilme: Detsembris 2002 viidi Valdur valudega haiglasse. Tervise probleem kestis enne seda juba tükimat aega. Samal aastal hakkasime võrreldes varasema ajaga palju hoogsamalt lindistama. Lugusid tuli pea iga päev. Ma tulin töölt ja juba jälle uus lugu ootamas. Siis oli vaja ruttu ruttu linti laulda. Nii et minu jaoks olid need lood küllaltki toored. Mõnda lugu oli küllaltki kurva teksti sisu tõttu väga raske laulda. Nutsime ja laulsime. Laulsime otseses mõttes läbi pisarate. Mina teadsin juba ette, mis haigus tal on, aga arstid millegipärast talle ei öelnud. Alles suvel 2003 ütles üks keemiaravi arst tõe välja. Ta ei tahtnud uskuda, et asi nii hull on. Lõpuks ta loobus keemiaravist. Aga loominguline tootlikus tõusis tal väga kõrgele. Viimase loo tegi ta 2003. aasta kevadel ja selleks oli Hando Runneli „Inimene” sõnadele tehtud laul, mis oli rocki rütmis hästi äge lugu.

Kui iseloomustaksid Valdurit mõne sõnaga inimesena.

Ilme: Väga suure tahtejõuga inimene, väga truu ja armastav. Ta armastas väga oma poega. Just pojale mõeldes muutis ta juba noorelt oma elu väga jõulise sammuga. Ta ütles selgel sõnal, et ei soovi oma poja kasvamist probleemses perekonnas.

Kuidas jääb suurema tiraaži plaadistustega?

Ilme: Aastaid tagasi, kui Sindi klubis töötas Andres Kokk, sündis üks CD, kus Üllar Kallau mängis kitarri, Priit Kask akordioni ja Andres Kokk tuubat. Nüüd on Siiri teinud videomuusikast plaadistust, mida kinkida mõnedele inimestele. Eelmise nädala reedel tegime Priiduga Tervises väikese kontserdi Valduri lugudest soomlastele.

Tänan, Ilme!

Urmas Saard

Samal teemal: