REIN VEIDEMANN: SELLE MONUMENDI NÄOL POLE TEGEMIST SIMULAAKRUMIGA

Fotogalerii

Kujur Vergo Vernik ütleb, et 43 tonni kaalunud Rootsi graniitkamakast jäi taiese valmimisel alles ca 17 tonni raskune skulptuur. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Eile avasid Tallinna ajaloolisel Uuel turul Konstantin Pätsile pühendatud mälestusmärgi monumendilt katte eemaldamisega kujur Vergo Vernik ja arhitekt Toivo Tammik.

Avatalitusel peetud kõnes osundas president Alar Karis ajaloolisele tõsiasjale, et Konstantin Päts oli üks iseseisva Eesti riigi loojatest ja eestvedajatest, kes aitas tegelikkuseks muuta mõtet Eesti riigist.

„Aadete eest tsaaririigi poolt surma mõistetud, pao- ja vangimaja-aastad üle elanud Konstantin Pätsi roll omariikluse loomisel sai teiste suurte kõrval kandvaks. Nimetan siin vaid mõne olulise ameti 1917. ja 1918. aastast: Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees, Eesti Maavalitsuse esimees, Eesti Päästekomitee üks kolmest liikmest ja meie esimese valitsuse juht,“ loetles Karis.

President rõhutas Pätsi keskset rolli paljude meie saatuseaastate kujundamises möödunud sajandi algusest kuni teise ilmasõjani.

President Karise sõnul oli Pätsi elus palju ülevat ja palju traagilist, lepitamatuid vastuolusid: „Kõik tema otsused ja valikud, olgu need siis omavahel ka pöördpildis eelnevatega, on mõjutanud vahetult Eesti järgnevaid otsuseid ja valikuid väga pikka aega. Kuni tänase päevani.” Selle kinnituseks on Karise osundusel Eesti iseseisvuse taastamise järgne vankumatu veendumus hoida vaba mõtet ja vaba sõna, demokraatiat, parlamentaarset riigikorda, teha igapäevaselt ja väsimatult tööd selle nimel, et meil oleks liitlased demokraatlikus maailmas, et me ei oleks enam üksi ja et meid ei jäetaks enam üksi.“

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ütles, et eneseteadvuse vundament on alati mitmekihiline: on sündmusi ja väärikust, mille üle uhkust tunda. „Aga on ka selliseid, mis on valu, verd ja pisaraid täis.” Ta küsis: „Kas me oleme neile sündmustele suutelised õigeid hinnanguid andma?” Ja vastas: „Mitte alati. Aga selge on see, kui ei oleks meie ajaloos inimesi, kes võtaksid enda peale suurema vastutuse, et riiki luua, kaitsta ja arendada, siis meil seda riiki ei oleks. Konstantin Päts oli üks neist, kes võttis selle vastutuse,” rääkis Kõlvart.

Linnapea rääkis monumendi asukoha huvitavast asukohast. „Mälestusmärgi vastas üle tänava asub kaasaegse linna volikogu hoone. 1904. aastal said eestlased esmakordselt oma kätte avaliku võimu Tallinna linnas. Koostöös venelastega võeti Balti sakslastelt võim üle ja neis sündmustes osales Konstantin Päts. Selja taga on teater Estonia, kus kuulutati välja Eesti põhiseadus, millega oli samuti seotud Päts. 1918. aasta veebruaris luges Päts iseseisvuse manifesti.” Aga ta meenutas veel ühte fakti. „Võibolla mõnele tundub see naljana. Aga vaadake, teie selja taga on rattatee. Päts oli üks neist, kes asutas Tallinna jalgrattasõitjate seltsi. Selle seltsi põhiliseks eesmärgiks oli tegelikult poliitiline tegevus.”

peame oskama andestada

Kõlvarti sõnul on see ajalugu meie eneseteadvuse, meie riigi ja ühiskonna vundament. „Me peame seda hoidma, tunnistama ja mäletama. Ja mida veel üks väärikas rahvas peab oskama teha? Me peame oskama andestada. Konstantin Päts on meie mälu ja meie andestamist väärt.”

Mälestusmärgi pühitsemise viisid läbi Eesti kirikute nõukogu esimees, Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma ja Eesti apostlik-õigeusu kiriku ülempreester Aleksander Sarapik. Viilma luges Matteuse evangeeliumist: „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane.” (Mt 20:25-27). Peapiiskop ütles, et Pätsi elu oli seotud rahva teenimisega. „Ta andis endast kõik, mida anda sai ja mida anda oli. Ja mitte esmajoones enda peale mõeldes. Sageli oodatakse inimeste poolt aga veelgi enamat. Hinnangu andjaid on olnud omajagu. Kuid ka hinnangud muutuvad ajas. Me hindame mineviku otsuseid ja prognoosime tuleviku väljavaateid just selles hetkes, kus viibime.”

Mälestusmärgi kavandivõistluse ẑürii esimees Rein Veidemann lausus oma sõnavõtus, et meie ees on taieseks vormitud Eesti ajaloo üks suurimaid isiksusi. Samas ei tea ta nimetada ühtegi kunstiteost, olgu selleks raamat, maal, sümfoonia, ehitis või monument, mille ilmumist avalikku ruumi oleks saatnud reservatsioonideta imetlus. „Tavainimesest kunstiteadlaseni – igaüks leiab oma argumendi ühe või teise taiese olemasolu sobilikkuse ning ilu mõõtmiseks. Põhjus on selles, et iga teos sünnib oma aega, suhestub ajavaimu ning selles domineeriva kunstikäsitlusega, asetub teadmiste, ootuste, arvamuste, ja eelarvamuste taustale, aga mõjutab ka ise konteksti, olles sellega loovas või oponeerivas dialoogis.”

Veidemann selgitas, et iseäranis nähakse seda kõike toimivat monumentaalkunsti puhul, mis on korraga kättesaadav kogu avalikkusele ning seda aktuaalselt esindavatele põlvkondadele.

Konkursi žürii esimehena meenutas ta, et võidutöö välja valimine kujunes kirglike arutluste tulemusena, mida kroonis teos, mis tänasest alates esindab mitte ainult üht või teist arusaama kunstist, vaid kannab endas ka sümboolset tähendust. „Jah, kunstiteosena allub monument erinevatele hinnangutele ja – loodetavasti – teravmeelsetele rahvalikele epiteetidele, nii nagu on kommenteeritud teisigi, hiljem kultuuriruumi osaks kinnistunud teoseid, kirjanduses. Näiteks „Kalevipoega“, arhitektuuris Eesti Rahva Muuseumi ja monumentaalkunstis, siinsamas, Vabaduse väljakut valitsevat Vabadusristi”

see on väga hästi tajutav just taiese massiivsuse kaudu –, see tasand on võetav telluurse, Maa sügavustest, koguni südamikust endast tõusva hingusena

Veidemanni sõnul kaasnevad iga taiesega allusioonid, vihjed varasematele teostele või kunstipraktikale. Ent sõltumata sellest avab iga mälestusmärk konkreetse isiku või sündmuse jäädvustamise kõrval ka taiese sümboolse tasandi. „Sellega seoses tahaksingi rõhutada kahte asja. Esiteks, selle monumendi näol pole meil tegemist simulaakrumiga, reaalsuse tühipalja matkimisena. Tegemist on selge osutusega ajaloolisele tõelusele, milles Konstantin Päts elas ja millele ta oma elu oli pühendanud. Ta ei olnud Kadrioru aednik, nagu temast kujundlikult väljendudes on kirjutatud, vaid üdini taluperemees, taluks endaks kogu Eesti, koos tema rahva ajaloo, aga ka tulevikuga. Eesti riik oligi Konstantin Pätsi perekond. Ja kui juba talule osutatud, mis on ühtlasi osutus maale, siis selle taiese teine sümboolne tasand seostub – ja see on väga hästi tajutav just taiese massiivsuse kaudu –, see tasand on võetav telluurse, Maa sügavustest, koguni südamikust endast tõusva hingusena. See mälestusmärk nagu ütleks meile, et me mitte ainult ei võrsu ega kasva sellest maast; me mitte ainult pole ühte sulanud selle maaga, vaid et meil on ka igikestev kohustus ja vastutus selle maa ees.”

Pätsi lapselapselapselaps Katariina Sofia Päts alustas oma esinemist aastaid tagasi kuuldud ajakirjaniku küsimusega: „Millisele Konstntin Pätsile me peaksime monumendi rajama?” Pätsi lapselapselapselaps leiab, et selle monumendi loomine on tähtis ennekõike seetõttu, et meenutab meile laiemalt Eesti ajaloo olulisemaid hetki. „See on monument kõigele sellele, mida me tunneme või mäletame Eesti ajast, Pätsu ajast. See sisaldab erinevaid tahke. Kuid ei ole kahtlust, et see ajastu defineeris eestlaseid riigirahvana ja pani aluse meie iseolemisele. Täna avatav monument on tänuavaldus ka kõigile Pätsu kaasaegsetele. See on monument mitmele eestlaste põlvkonnale.”

Konstantin Pätsi perekonna nimel tänas Katariina Sofia Päts südamest kõiki neid, kes selle päeva sündmuse teoks tegid. „Aitäh, Trivimi Velliste, aitäh kõik MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi liikmed, Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmed – et te olete visalt vedanud seda teed monumendi loomiseni! Suur tänu monumendi loojatele, Eesti riigile ja Tallinna linnale, et olete seda ettevõtmist heatahtlikult toetanud ja loomulikult teile kõigile, et olete leidnud selle hetke meiega koos olemiseks!”

Urmas Saard

Samal teemal:

KINNIKAETUD „RIIGIPEA” OOTAB REEDET