Esmaspäeval, 16. augustil jagas Eesti Muinsuskaitse Selts kiitust tunnustamist väärivatele inimestele ja nimetas laitmist väärivaid tegusid, millest tegi ülevaate seltsi esimees Peep Pillak.
Karuteene medal jäi tänavu küll välja andmata, aga Peep Pillak tutvustas siiski juhatuses toimunud arutelus enim sõelale jäänud laiduväärt tegusid. „Räägin, mis on laitmist väärt,” lausus Pillak. „Muinsuskaitse selts pole mitte ainult igal aastal tänanud, vaid andnud traditsiooniliselt välja ka Karuteene medali. Kui aus olla, siis tegelikult ajakirjanikke ja üldsust huvitabki Karuteene medal palju rohkem kui kiitused. Sellel aastal otsustasime, et me Karuteene medalit välja ei anna.” Esimehe arvates on selle kõige enam ära teeninud pandeemia, aga isikuliselt polevat nagu kedagi välja tuua. „On süüdistatud küll hiinlasi, aga neile ei tahaks ikkagi seda karuteenet kaela määrida. Kuid see ei tähenda, et meil ei oleks karuteenele nominente olnud.”
Esimesena nimetas ta Estonia teatri juurdeehitust, mis on kütnud eesti rahvast üles. „On olnud mitu väitlust, on avaldatud nii poolt kui vastu arvamusi. Iseenesest on hea kui käiakse välja ideid, mille üle saab arutada, aga säärasel kujul Estoniale juurdeehitust teha valitud paika ei ole vist õige mõte. Mis muidugi ei tähenda, et Estonia teater ei vajaks tegevusruumi juurde,” selgitas Pillak.
„Riigi metsamajandamise keskus on samuti saanud väga teravat kriitikat, muidugi eelkõige roheliste poolt lageraie eest. Aga see on puudutanud ka muinsuskaitset. Raie ohvriks on langenud ristipuud.”
Pikemalt peatus Pillak Lääne-Virumaal hävitatud kivikalmel. Ühel fotol võis näha veel lõhkumata mälestist. Teisel fotol näitas ta maaparandustööd, mille tulemusena oli Rootsi kuninga haud, nii nagu seda kivikalmet nimetatakse, täiesti segi paisatud. Kalmel oli silt, mis teatas riikliku kaitse all olemisest, aga see ei takistanud tellijat ega tööde läbivijat kalmet lõhkumast. Kalmest teati juba 19. sajandi lõpul. Sellest kirjutas Jaan Jung oma „Muinasaja teadus eestlaste maalt” kolmandas köites aastal 1910. Mälestis võeti kaitse alla 1926. aastal peale esimese muinsuskaitse seaduse kehtestamist. „Toomas Tamla on selle 25 meetrise läbimõõduga kalme teadusliku passi koostanud, dateeritud hilisraua aega. Üks kohalik elanik pani tähele, et Rootsi põllu maadel on kalme täiesti lõhutud. Liisa Kärt informeeris sellest barbaarsest teost politseid, muinsuskaitseametit ja Rakvere vallavalitsust. Tegu võeti kohtumenetlusse, kuid peatati põhjendusega, et põllu rentnik polevat teadnud, et tegemist oli mälestisega. Kuigi silt oli olemas,” rääkis Pillak.
„Üks kodanik Piritalt pöördus meie poole, et Tallinnas Masti 7 ja 7a historistlikus stiilis valminud hooned aastast 1910 on lammutamisohus.” Linnavalitsuse poolt on juba heakskiit olemas ja vana maja asemele peaks kerkima korterelamu.
Veel asub üks hoone aadressil Kopli 2, mis on samuti tsaariaegne maja. Sedagi plaanitakse lammutada, et asemele uut ehitada. „Võiks siiski omaaegse fassaadi säilitada,” arvas Pillak, aga nagu väljastatud dokumendist näha, on muinsuskaitseamet lammutamise projekti kooskõlastanud.
Palju tähelepanu pälvinud Kaitseväe kaplanite ja orkestri koondamine ning Politsei- ja Piirivalveameti orkestri kaotamine tekitab jätkuvalt küsimusi. „Seda on palju arutletud ja küsitud, kes on süüdi, kas kindral Herem on ära teeninud Karuteene medali? Mina arvan, et kindralit selles siiski süüdistada ei saa, olukorras, kus häid valikuid ei olnud võimalik teha.”
Need olid Pillaku ja seltsi juhatuse arvates laiduväärt asjad, mis vääriksid Karuteene medalit. „Pean ütlema, et iga aastaga muutub raskemaks leida konkreetseid isikuid, kellele Karuteene medal välja anda. Kõik on muutunud kuidagi umbisikuliseks ja vastutus hajunud. Loodame, et järgmised aastad tulevad paremad ja kandidaate jääb järjest vähemaks.”
Karuteene medali asutas Eesti Muinsuskaitse Selts 1997. aastal tõstmaks esile isikuid, organisatsioone ja institutsioone, kes pärandkultuuri väärtustava avalikkuse arvates on tekitanud suurt kahju Eesti ainelise kultuuri mälestistele, ajaloolistele traditsioonidele ning institutsioonidele.
Urmas Saard