22. juuni õhtu eel võtsid Kindral Johan Laidoneri seltsi esimees Trivimi Velliste ja sama ühenduse noored juba kuuendat korda Toris läidetud mälestustule Pärnusse jooksnud võidupüha maratoonaritelt üle ja saatsid selle paraadilinna Tartusse.
[pullquote]See on vaevarikas pingutus, millega avaldatakse erilisel viisil Vabadussõjas langenutele austust[/pullquote]Olen kaamera, diktofoni ja märkmikuga püha mälestustuld saatnud alates aastast 2008, viimased viis aastat kajastanud tule teekonda Külauudiste infoveskis, varem Maalehe veebis ja korra ka tegevuse lõpetanud Kalevmeedias. Tosina aastaga on kujunenud toimuvast teatav tervikpilt, kuid sedakorda lasksin kokkuvõtvalt muljeid jagada Vellistel endal, kui olime jõudnud pärast keskööd oma ööbimispaika.
Trivimi Velliste: Kindral Laidoneri selts on seda mälestustuld, mis pühitsetakse Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris, juba selle sajandi algusest peale viinud kodumaa erinevatesse paraadilinnadesse. See hakkab juba muutuma auväärseks traditsiooniks. Viimastel aastatel on andnud erilise varjundi maratoni jooksjate kanda olev lõik, mis nõuab erakordset mehisust. Tulla keel vestil ja higistena. See on vaevarikas pingutus, millega avaldatakse erilisel viisil Vabadussõjas langenutele austust.
Igal aastal kulgeb tule teekond muutuval rajal, kuna paraadilinn asub eripaigus. Tänavune paraadilinn Tartu eeldas kõige otsemat ja kiiremat teed pärale jõudmiseks. Kell 19.15 Pärnus Iseseisvusväljakul maratoonarite poolt üle antud tuli pidi jõudma Tartusse hiljemalt keskööks. See teadmine seadis ka meile tempoka liikumise kiiruse, et jõuda peatuda neljas ajaloolises kihelkonnakeskuses. Peatusime Vändras, Suure-Jaanis, Viljandis ja Puhjas.
Nagu eelmistelgi aastatel, oli seegi kord tule tervitamine igas kohas eripalgeline. Erinev on inimeste hulk, ka tervituse viis kõigil isesugune. Mõnes kohas kuuleb mõnda muusikalist pala, teisal näeb tantsijaid, kuidas kusagil. Mis hea ja kõikjal ühesugune, on tervituse loomulikkus – ilma, et tunnetaks mingit kohustuslikku ametliku tseremoonia järgimist. Kõikjal oli kohal ka kohalik kirikuõpetaja, kes tuld õnnistas. Sellel on omaette vägi.
“reaalne koha ja aja tunnetus
Puhja oli viimane peatuskoht, aga meeldejääv sealse kaitseliidu rühma ülem Salo, kes on tuntud ajaloolase Urmas Salo vend. Tema rääkis sellest, mis toimus täpselt 100 aastat tagasi Puhjas. Ta nimetas ühte langenut, millega muutis selle asja kuidagi väga konkreetseks. Muidu kõneleme saja aasta tagusest sõjast nagu Põhjasõjast, mis jääb meile väga abstraktseks. Kuid Salol oli reaalne koha ja aja tunnetus.
Vändra oli huvitav sellepoolest, et päev varem peetud jaanitule tõttu nägime suurel hulgal rahvast. Aga me käisime ka Vändra kiriku kõrval asuva Vabadussõja mälestusmärgi juures, kus samuti vaimulik tuld pühitses. Põhja-Pärnumaa allavanem Jane Mets sõitis meile alevi piirile vastu, et kohtade leidmine hõlpsamaks teha. See näitas, et meid oodatakse ja me ei lähe ennast peale suruma. Sama vastu tulemist kogesime mujalgi.
Suure-Jaanis oli küll rahvast vähem, aga sealgi pühitseti ajaloolist kihelkonnakeskust läbinud mälestustuld. Rahvas jagunes samal ajal toimunud teistele üritustele. Suure-Jaani puhul väärib märkimist, et kohale tuli inimesi ka Kolga-Jaanist, kes on seotud 1988. aastal Villem Reimani ausamba rajamisega, mida juhtis Mart Laar. Suure-Jaani jäi meelde südamlikkusega.
[pullquote]Viljandi jaoks enneolematu[/pullquote]Viljandi oli oluline ja huvitav peatuspaik seepärast, et seal avati täpselt 15 aastat tagasi kindral Laidoneri ratsamonument. Avamine oli hästi meeldejääv, sest kohal viibisid kõik Eesti kõrgema võimu kandjad, mis protokolli järgi üldse saab võimalik olla. Eestis tuleb seda harva ette, et kohale tulevad üheaegselt president, riigikogu esimees, peaminister, peapiiskop, kaitseväe juhataja. Lisaks suurem osa Tallinnasse akrediteeritud suursaadikuid. See oli mitte üksnes Viljandi jaoks enneolematu, vaid kogu Eestis midagi haruldast. Seda võeti väga tõsise sündmusena. Laidoneri monument on ka sellepoolest tähelepanuväärne, et rajati eraisikute annetustest. Kui Toris veidi varem avatud Püha Jüri ratsamonument on pühitsetud sümboolsele kujundile, siis Laidoneri ratsamonument kuulub kindlale isikule.
Kõige viimane peatus oli Tartu Maarja kirikus, kus me jätsime tule ööseks hoiule. Tegemist on müstilise kirikuga, milles käib pühakoja taastamine. Kirik, kust sai alguse Eesti esimene laulupidu. Vastuvõtt Tartu Maarja kirikus oli väga südamlik. Ka seal pühitseti seda tuld. „Meie soovisime omalt poolt, et Maarja kirik saaks uuesti korda ja näeks välja sama säravana, magu see oli 150 aastat tagasi.
Kokkuvõtvalt tagasivaadet tehes oli hea tõdeda, et kogu teekonda saatis erakordselt soodne ilm. Meil on olnud igasuguseid ilmasid, oleme pidanud taluma lausvihma, mõnikord liigset kuumust, aga sedakorda oli pea ideaali lähedane. Kõige parem suveilm, mida saab üldse kerges soojas tuuleõhus ette kujutada. See vajutas meeldiva pitseri toimunule. Inimesed olid väga rõõmsad.
Velliste öise jutu möödunud päeva tähelepanekutest pani kirja
Urmas Saard
Samal teemal:
Mälestustulega Torist Pärnusse ja läbi nelja kihelkonna pealinna