Pro Patria Instituudi, Konrad Adenaueri Fondi ja Tunne Kelami korraldusel toimus 23. novembril Tallinnas Hiltoni hotellis rahvusvaheline konverents „Euroopa hing 3”.
[pullquote]Kuid nii kadusid ühiskonnast ka varasemad kindlad pidepunktid[/pullquote]Pro Patria Instituudi juhatuse esimees Trivimi Velliste ütles konverentsi avasõnas, et sada aastat tagasi leidsid aset siinse rahva jaoks tõeliselt pöördelised sündmused. Sada aastat tagasi toimunu oli vägagi pöördeline kogu Euroopale.
„Hiljuti kohtusid Prantsusmaal president Emmanuel Macron, liidukantsler Angela Merkel, president Donald Trump. Neil oli, mida meenutada. Aga nad oskasid meenutatut siduda ka tänase ja homsega. Ja mitte just kõige õnnestunumal viisil,” ütles Velliste. Alljärgnevalt on esitatud Velliste sõnavõtt pea täies ulatuses.
Sada aastat tagasi lõppenud esimesele Suurele sõjale järgnes rahuleping, mis kirjutati alla Versailles lossis. Tagantjärele tarkuses teame: see oli üsnagi õnnetu leping. Sellele ei olnud antud väga pikka iga. Põhjus oli – tagantjärele tarkuses – ilmne: toonane mõtlemine oli liiga lihtsustav – võitjal on õigus võtta kõik. Selline mõtteviis ei saanud jätta mõju avaldamata suurele saksa rahvale. Ja tulemused ei lasknud end kaua oodata.
Kaks aastakümmet hiljem algas teine Suur sõda – eelmisest veelgi suurem. Ja mõtteviis polnud sugugi paranenud. Võitja kavatses jälle võtta kõik – ja veelgi enam. See, kes end ette võitjaks kuulutas, oli tulnud võimule demokraatlikult, vaimustatud rahva toel. Tugevad, säravad sõnumid meeldivad rahvale.
“uue kiirenduse sai hingeliselt pidetu ühiskond
Ja siis saabus – laiuvatel varemetel – uuesti rahu. Nüüd oli ajaloost natuke õppust võetud. Tunne Kelam on juhtinud meie tähelepanu ühele olulisele seigale. Nimelt rõhutasid tänasele ühtsele Euroopale alusepanijad peagi pärast Teise maailmasõja lõppu keskset mõtet – demokraatia on kas kristlik või teda pole.
Tõepoolest, kristlase jaoks on inimesed Jumala palge ees võrdsed – olgu nad rikkad või vaesed, tugevad või nõrgad. Ja Euroopa asus rahu edendama, rahu nautima. Rahuga kaasnes heaolu. Heaoluga kaasnes mugavus. Mugavusega kaasnes hoolimatus. Hoolimatusega kahanes usk Jumalasse.
Üha kasvavas heaolus, üha süvenevas vabaduses hakkas aina suurem hulk inimesi tajuma oma karistamatust. Igaüks muutus ise omaenda jumalaks. Igaühel oli omaenda lõplik tõde. Nõnda sai kunagisest, varasemast jumalariigist paljude jumalate riik. Kuid nii kadusid ühiskonnast ka varasemad kindlad pidepunktid.
[pullquote]Õigus on sellel, kes karjub kõige kõvemini[/pullquote]Hoopis uue kiirenduse sai hingeliselt pidetu ühiskond aga infotehnoloogia kiire arenguga. Nüüd on inimestel Facebook, Twitter jms. Need toovad inimesed kiiresti omavahel kokku. Nüüd on igaühel iga silmapilk võimalik kuulutada oma tõde ja tõrjuda teise tõde. See kõik on äravahetamiseni sarnane 800-aasta taguse Novgrorodi veetshe või Raikküla kärajatega. Õigus on sellel, kes karjub kõige kõvemini või kes karjub kõige kauem.
Ühisosa on viimasel ajal raske leida. Kui me vaatame oma lõunanaabrite poole, kes äsja pühitsesid oma riigi 100. sünnipäeva, siis märkame: neil on suuri raskusi, et pärast valimisi uut valitsust kokku saada. Läti – nagu ehk Eestigi – puhul võib mõelda, et tegemist on riigiga, kes enam kui poole oma elust on olnud võõra ikke all. Demokraatia kogemus on napp!
Aga võta näpust! Samasugune on lugu ka üle mere – Rootsi Kuningriigis, mis ometi on alati olnud vaba maa, kus on alati elanud vaba rahvas, kes on kaua harrastanud demokraatiat. Ent ka neil on suuri raskusi, et pärast valimisi uut valitsust kokku saada.
Minu arvates on siin mängus aja vaim. Euroopa vaim ja hing on muutunud või muutumas. Hüljatud on oma põlised juured, mille kaudu ammutati kosutavat väge, hingestatud elujõudu. Enam ei jaksata vaadata ei kaugele minevikku ega ka kaugele tulevikku. Lühiajalised eesmärgid kipuvad varjutama igavikulisi.
Öeldakse, et iga probleemi lahendus – olgu see suur või väike – algab probleemi teadvustamisest ja selle tunnistamisest.
Urmas Saard
Samal teemal:
