Post-aja skulptuurid ”Koit” 1978 ja ”Hämarik” 2014 näituse avamine Tallinna Linnagaleriis toimub kolmapäeval, 23. juulil kell 18. Näitus jääb avatuks 17. augustini.
Millest muust ma ikka lähtusin kui eestlaste muinasjutust Koidust ja Hämarikust. Jumala poolt kingitud igavene noorus, kõrgemalt poolt sätitud kohtumised, mis ei olene ei ühest ega teisest. Sellised valgusega seotud müüdid armastusest ja sedasorti tõekspidamised olid vist 19. sajandil, mil Faehlmann oma loo kirja pani (või ka sakslastelt laenas) väga moes. Veendumused sõltuvad ju vajadustest ja allegooria on mõistlik siis, kui puudub tahe midagi seletada, arvan. Ähmase saatusega paarikese loomise idee rahustas ja veenis, et kõik on ette otsustatud.
See ”Hämarik” on mul juba teine*. Aga ka esimest tehes segas mind asjade järjestus – Koit esmane ja helgem, Hämarik pimedam ja kahtlasem. Kuigi tean, et kõik oleks justkui põhjendatud, on see ometi…ütleme…väga naljakas.
* Jutt on Mare Mikoffi Viru keskuse kaguküljele tehtud Hämarikust (2005), millest Epifanio kirjutab: Pronksist figuur kujutab endast naisekuju, mis sümboliseerib Armastust. Kuju autorid on eesti skulptorid August Weizenberg ja Mare Mikoff. Weizenberg lõi enda versiooni Veenusest (või Aphroditest) 19. sajandi keskpaiku, kopeerides antiikskulptorite teoseid Roomas. Tema käe all valmisid kaks marmorfiguuri, millised ta ristis Hämarikuks. Poolteist sajandit hiljem tegi skulptor Mare Mikoff /…/ nende alusel juba iseseisva viiemeetrise pronksfiguuri, mis seisab täna Viru Keskuses.