Tartus sündinud ja ülikoolis ajaloo-ühiskonna õpetaja eriala diplomi omandanud Margit Pärtel on Jõelähtme valla tänavuse Elsa Rikandi nimelise kultuuripreemia laureaat. See on tunnustus, mis omistatakse pikka aega ja tulemusrikkalt valla kultuurielu edendanutele.
Ja seda on Pärtel kahtlemata teinud. Olles juhtinud aastatel 1994-2009 asutust Rebala, omandas ta sügavad teadmised piirkonna ajaloo ja looduse kohta ning väga hea maastiku tundmise. Samuti lisandus projektide kirjutamise ning elluviimise kogemus. Oma oskusi ja teadmisi rakendas Pärtel ka järgneva kahe aasta vältel vallavalitsuses muinsuskaitse vanemspetsialistina töötades.
Praegu on ettevõtlik naine tegev MTÜ Põhja-Harju Koostöökogu projektijuhina. Samuti õpetab Pärtel juba 1998. aastast Tallinna Prantsuse Lütseumis ajalugu. Ka on suur olnud panus Kostivere mõisa elule äratamisel ning kohalikele mõeldud saviringide käimalükkamisel ja läbiviimisel. Üheks lähiaja eesmärgiks on aga kodumaja juures asuva vana veski taastamine.
Milline on selle veski lugu?
See on veidi müstiline lugu, nägin seda lagunenud veskit nüüd juba pea kümme aastat tagasi unes. Ma ei teadnud siis, kus ta asub, aga tundsin, et pean ta üles leidma – tuli välja, et ei pidanudki kaugelt otsima. Olen aru saanud, et see oli mingisugune ilmutus, mis mu siia tõi. Peale veski varemete ei olnud siin midagi säilinud. Ostsin selle maa koos varemetega, ehitasin siia maja, ja tundsin siis, et pean selle veski jaoks midagi rohkemat tegema.
Mida rohkemat?
MTÜ Ajaveski on ellu kutsutud selleks, et restaureerida vana veski piirkonna kunsti- ja käsitöökojaks. Kogu asi valmib uudse ja ainulaadse lahenduse järgi, mis on alguse saanud sellest samast unenäost. Nägin, et veski oli klaasfassaadiga kaetud, ja selge on see, et jahu ma siin jahvatama ei hakka ning kui ma selle tünni kinni ehitaksin, siis oleks ta lihtsalt üks pime koobas.
Idee on selles, et veski kehand jääb selliseks, nagu inimesed on harjunud teda nägema, aga praegu katkine osa saab kaetud klaasfassaadiga, läbi mille on näha väljast poolt sisemisi korrused. Ülesse tippu tuleb kuppel linnuvaatluseks. Ehkki ehitus algas alles paari nädala eest, loodan, et esimene etapp valmib juba 2013. aasta jooksul. Oluline on see, et mul on kogu aeg toetus inimeste näol, kes torgivad tagant ja küsivad, millal veski valmis saab. Ja loomulikult ei oleks võimalik seda unistust teoks teha, kui ma ei oleks Leader programmi projekte kirjutanud ja toetust saanud.
Mida veskis täpsemalt tegema hakatakse?
Praegu on savitegemine ja hobikeraamika väga populaarsed üle Eesti. Igas maakonnas või vallas on oma isehakanud keraamik, kuid see ei ole minu eesmärk ega unistus omaette. Mind huvitab see, mis oli kunagi. Savi oli just see, tänu millele inimesed hakkasid sooja toitu tegema ja algas nn kiviaja revolutsioon. Kõik inimesed on kunagi savist midagi teinud. Tänapäeval on see aga unustatud, nagu ka käeline tegevus üldiselt. Seega savi on üks võimalus, aga käsitööga seoses on veel paljugi, mida siin kojas teha saaks.
Kas eesmärk on midagi enamat kui koondada maakonna isehakanud keraamikuid?
On olemas hulk inimesi, kes jäävad oma oskustelt sokikudumise ja kunstiakadeemia vahele. Seda erinevatel põhjustel, mis ei ole lasknud neil edasi areneda või tegutseda neile meeldivas valdkonnas. Minu nägemuses saab see veski selliseks kohaks, kuhu tulevad ka oma eriala tipptegijad ehk päris keraamikud linnast. Teeme selles osas ka juba koostööd, näiteks oleme käinud Tallinna Meistritekojas õppimas ja tulevikus saavad nad tulla omakorda maale oma asju tegema.
Eesmärk on lähendada harrastustegijaid päriskunstnikega, sest see aitaks loomingulist momenti turgutada. Areng on minu jaoks oluline ja mul on tunne, et seda tahavad ka teised näha. Kindlasti ei ole põhjust peljata, et veski tegevusetult seisma jääks. Saviring töötab juba kolmandat hooaega ja inimesed käivad koos Tallinnast, Kostiverest, Loolt, Koogilt, Rebalast, Haapsest – tundub, et kaugus pole oluline.