tarbimine

Algas ülemaailmne moerevolutsiooni nädal

Sel nädalal, 18.-24. aprillil, toimub ülemaailmne moerevolutsiooni nädal. Nädala jooksul kutsutakse tarbijaid rõivabrändidelt küsima riiete päritolu kohta ning avaldama tänu inimestele, kes on meie rõivad valmistanud.

Arengukoostöö Ümarlaua juht Sigrid Solnik: “Suur osa maailma kiirmoekaubast valmib arenguriikides ohtlikes ja ebakindlates tingimustes töötavate, minimaalselt palka saavate ja 80% ulatuses naissoost õmblejate kätetööna. Kogu tootmisahel ehk puuvilla kasvatamine, kanga kudumine, õmblemine ja riiete pakkimine on paraku sageli tuttav selliste nähtustega nagu lapstööjõud, orjatöö ja meeletu looduse reostamine.”

Moerevolutsioon sai alguse 2013. aasta 24. aprillil, mil Bangladeshi pealinna lähistel varises kokku Rana Plaza tehasekompleks. Surma sai 1133 inimest ja vigastada veel tuhandeid inimesi. Selle sündmuse valguses sai selgeks, et enamik meist ei tea, kuidas ja kus on meie riided toodetud või kui laastavad võivad olla selle tootmisharu mõjud. Tänavu toimub esimest korda moerevolutsiooni päeva asemel teemale pühendatud nädal, et pöörata riidetööstuse varjukülgedele veelgi rohkem tähelepanu.

Moerevolutsioonis osalemiseks on mitmeid võimalusi. Pööra oma riided tagurpidi, uuri silte ja küsi sotsiaalmeedia abiga brändidelt nende päritolu kohta või avaldada nii tänu suurtes tehastes sageli ebainimlikes tingimustes töötavatele rõivategijatele. Alusta sel nädalal ostmisharjumuste muutmisega – eelista eetilisemat moodi, secondhand poode või näiteks Eesti disaini. Parim, kui jätaksid ostlemata poodides, mis müüvad ebaselge päritoluga riideid.

Loe rohkem soovitusi, kuidas moerevolutsioonist osa võtta www.terveilm.ee lehelt!

Getrin Reesar
Arengukoostöö Ümarlaud

Algab Põlvamaa Patrioodi nädal

13.-19. aprillil korraldab Põlvamaa üheksat ettevõtet ühendav MTÜ Põlvamaa Patrioot, koostöös Põlva Maavalitsuse ja Põlvamaa Arenduskeskusega “Patrioodi nädala”, et juhtida tähelepanu kohalike toodete ja teenuste tarbimise olulisusele ja äratada õpilastes huvi ettevõtluse vastu.

Sel aastal on tähelepanu all koolinoored. Nädala jooksul külastatakse maakonna 19 kooli ning kohtutakse rohkem kui 500 õpilasega. Kõigile õpilastele kingitakse mälestuseks Põlvamaa Patrioodi välja töötatud tootemärgi “Parim Põlvamaalt” magnet. Tootemärgiga propageeritakse kohalike toodete ja teenuste tarbimist ja ühtlasi hõlbustab see tarbijatel kaubandusest põlvamaiste toodete leidmist.

Juba kolm aastat on Põlva Tarbijate Ühistu (PTÜ) kauplustes tootemärgiga “Parim Põlvamaalt” märgistatud kõikide Põlvamaa Patrioodi ettevõtete tooted. Patrioodi nädala raames on tuntumad neist PTÜ kauplustes soodsama hinnaga.

2010. aastal loodud MTÜ Põlvamaa Patrioot koondab tänaseks üheksat Põlvamaa ettevõtet: AS Värska Vesi, AS Lõuna Pagarid, AS Arke Lihatööstus, AS Lihapagar, Põlva Tarbijate Ühistu, OÜ Emer-Pen, AS Tere, Mahta Kütus AS, Räpina Paberivabrik AS ja eraisikuna endine Põlva maavanem Priit Sibul.

Põlvamaa Patrioodiga on oodatud liituma ka teised maakonna ettevõtjad, kes soovivad ergutada kohalike toodete ja teenuste tarbimist, kohalike ressursside kasutamist ning selle kaudu soodustada kohalikku majanduselu ja säilitada töökohti.

Maret Reinumägi

Karastusjookide tarbimine kulutab arengumaade ressursse

Soojade ilmade saabudes tõuseb oluliselt karastusjookide tarbimine. Eestis teatakse limonaadide negatiivsest mõjust tervisele, kuid tähelepanuta on jäetud jookide ränk mõju arengumaadele ja keskkonnale.

Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert Evelin Andrespok selgitab, et iga pooleliitrise limonaadi valmistamiseks kasutatakse või reostatakse 150 kuni 300 liitrit vett. Arvestades, et vannitäis vett on umbes 90 liitrit, siis on veekulu ühele pisikesele pudelile kaks-kolm vannitäit. Enamus sellest veest läheb suhkruroo kasvatamiseks. Olukorra teeb raskeks see, et vett kuritarvitatakse arengumaades, kus seda on niigi vähe. Kui suur firma teeb piirkonda enda limonaaditehase või suhkruroo istanduse, võetakse vesi ära perekondadelt, kes vajavad seda joogiks või toidu kasvatamiseks.

Eesti on kahjuks jõudnud nende riikide hulka, kes kasutavad enda hüvesid arenguriikide arvelt. Kuidas tarbida värskendavaid jooke eetiliselt ja keskkonnasäästlikult: *Joo kraanivett. Kui Sulle ei meeldi kraanivee maitse, siis pane vesi kannu koos puuviljade või maitsetaimedega, tulemus on maitsev ja tervislik. Proovida võid maasikaid, sidrunit, piparmünti või muid puuvilju, värskendav on ka kurgivesi. *Osta taaskasutatav pudel – valik on lai, kujundused trendikad ja roostevaba pudel kestab aastakümneid. Nii saad jaheda vee kaasa võtta ilma enda tervist ja keskkonda saastamata. *Kõige keskkonnavaenulikum osa limonaadist on suhkur, kuna selle valmistamiseks läheb palju vett ja reostatakse keskkonda. Kui soovid magusamat jooki, tee morssi kraaniveest koos suhkruvaba mahlaga. Joogi magustajana võib kasutada ka kodumaist mett, peedisuhkrut või õiglase kaubanduse suhkrut. *Kui Sulle meeldivad gaasiga joogid, osta Eestis toodetud mullivett ja tee sellest ise morssi ja vii pudel kindlasti pakendiringluse kogumispunkti tagasi.

Ethical Consumer uuring soovitab vältida Coca-Cola Company jooke – selle firma toodetud joogid said eetiliste karastusjookide skaalal 1,5 punkti 20st. Näiteks Pepsi sai 6,5 punkti 20st, mis on samuti vähe, kuid Coca-Cola jookidest siiski üle nelja korra parem punktisumma.

Katrin Pärgmäe

Arengukoostöö Ümarlaud

Eesti elanike kalatarbimine on hakanud suurenema

Eestlaste lemmikkala lõhe. Foto: Vikipeedia.

Täiskasvanud Eesti elanik sööb kala või kalatooteid tüüpiliselt kord nädalas ja tarbimissagedus on viimasel paaril aastal hakanud suurenema, selgus täna põllumajandusministeeriumis tutvustatud kalatarbimise turu-uuringust.

Möödunud aastal sõi vähemalt paar korda kuus kala ja kalatooteid 77% täiskasvanud elanikest. Vähemalt korra nädalas sõid 2013. aastal kala või kalatooteid pooled tarbijad, 18% tarbijaist vähemalt paar korda nädalas, 27% tarbijaist paar korda kuus ja ülejäänud harvem või üldse mitte.

“Kala tarbimine hakkas jälle suurenema 2012. aastal, kui sissetulekute paranemisel suurenes ka teiste toiduainete tarbimine,” ütles Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing. “Kala tarbimist mõjutavad tugevasti rahalised võimalused.”

Hinnatundlikkusele vaatamata tarbivad vanemaealised kala rohkem kui noored ja lastega pered vähem kui lasteta pered. Kalale kulutati 2012. aastal keskmiselt 41 eurot pereliikme kohta, s.o 20% rohkem kui 2011. aastal. Kulutuste juurdekasvust pool tuli hinnatõusu arvelt, pool ostetud koguste suurenemisest.

Enim meeldib elanikele nii odavamast kui kallimast hinnaklassist värske kala. Värskest kalast eelistati 2013. aastal lõhet ja forelli, mida tarbis 85% elanikest ning räime ja kilu, mida tarbis 84% elanikest. Keskmise hinnaklassi värske kala sööjaid oli vähem (77% elanikest) ja seda süüakse harvem. Viimase kolme aastaga on tõusnud odava värske kala tarbimissagedus ja suurenenud kallima värske kala tarbijaskond.

Elanike lemmikkalaks on uuringu andmeil ülekaalukalt lõhe, millele järgnesid forell, räim ja heeringas.

Jõulukaupu ostes ei tasu pead kaotada

Tarbijakaitseamet tuletab tarbijatele meelde mõningaid põhitõdesid, mida jõulukaupu ostes silmas pidada, et mitte pühade-eelses pakkumiste virvarris pead kaotada. Enne ostu tegemist tuleks kontrollida kaupleja tausta. Eriti kehtib see veebipoest ostmisel, sest e-keskkonnast ostmine ei ole päris sama, mis tavapoest ostmine.

Enne e-poest kauba tellimist peaks endale selgeks tegema, kas pood kuulub juriidilisele või füüsilisele isikule, vaadates, kelle pangakontole tuleb raha kanda. Kui tegemist on ettevõtte või füüsilisest isikust ettevõtjaga, siis tuleks kontrollida registreeringu olemasolu äriregistris. Kui müüja on aga eraisik, siis tasub teada, et sel juhul ei laiene ostjale üldised tarbijaõigused ning tarbija ei saa probleemide korral pöörduda abi saamiseks tarbijakaitseameti poole.

Kindlasti tasub otsingumootorite abil vaadata lisainfot müüja varasema tegevuse ja ostjatega käitumise kohta. Samuti tuleks üle vaadata tarbijakaitseameti kodulehel olev must nimekiri e-kauplejatest.

Kui neist allikatest leitud info tekitab pisutki kahtlusi, on tark otsida usaldusväärsem müüja.

Kui ost on tehtud ja kaubal ilmneb hiljem puudus, siis on tarbijal nii tava- kui e-poest ostetud kauba puhul õigus esitada müüjale kaebus kahe aasta jooksul alates kauba kättesaamisest. Pretensioon tuleb esitada hiljemalt kahe kuu jooksul puuduse ilmnemisest.

Kaebuse esitamiseks on tähtis, et tarbijal oleks alles kauba ostutšekk, leping või mõni muu ostu tõendav dokument. Loe edasi: Jõulukaupu ostes ei tasu pead kaotada

Näitusepileti eest kilo suhkrut

17. veebruaril kell 17 avatakse Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas tarbimiskultuuri käsitlev näitus „Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel“. Näituse avamisel on võimalus vahetada ostetud pilet (hind 1 euro) ühe kilogrammi suhkru vastu. Nii luuakse näituse avamisele palavikuline osturalli kogemus.

Miks me muretseme, ostame kokku, varume ja hangime asju? Kuidas on need asjad 20 aasta jooksul muutunud? Mida räägivad meist meie tarbimisviisid? Kuidas käsitleb tarbimist meedia? Mis saab asjadest siis, kui me neid enam ei vaja?

Tarbimine on niivõrd igapäevane nähtus, et seda on raske märgata. Ometi on meie tarbimisharjumused teinud paarikümne aasta jooksul läbi suure muutuse talongiaegsest defitsiidimajandusest kaubakülluse ning tarbimist õhutavate osturallide ajastusse. Just nende muutuste uurimisega näitus „Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel“ tegelebki.

Koos näitusega „Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel“ avab uksed ka näituselabor, mis aitab kaasa uues majas avatavate püsinäituste valmimisele. Näituselabor võimaldab huvilistel piiluda, millised hakkavad välja nägema uued püsinäitused. Ka külastajad on oodatud näituselaboris kaasa lööma: saab avaldada arvamust, kuidas üks või teine lahenduselement toimib või ei toimi, mida võiks teha teisiti ja palju muud.

Näitusega „Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel“ kaasnevad teemapäevad, õpitoad ja giidiprogramm. Samuti on võimalik näituse tegemises kaasa rääkida ning osaleda erinevates projektides. Lähemalt saab lugeda siit.

Näituse kuraatorid on Pille Runnel ja Ehti Järv. Näituse kujundasid 3+1 arhitektid (Andres Ojari, Markus Kaasik, Ilmar Valdur, Toomas Adrikorn, Raul Kalvo), Margus Tamm, Marko Raat.

Näitus jääb avatuks 31. detsembrini 2012.

Rohkem infot leiab siit, näitust tutvustava video leiab siit.

Kas elu ilma rahata on võimalik?

Von Krahli Akadeemia annab teada, et 15. aprillil kell 19.00 toimub dokumentaalfilmi “Elu ilma rahata” (“Living Without Money”) tasuta esilinastus Von Krahli teatris.

Kas on võimalik tunda end rikkana, kui sul puudub omand ja vara? Kas on võimalik elada õnnelikult ilma rahata? Dokumentaalfilmis „Elu ilma rahata“ kohtume Saksa naise Heidemarie Schwermeriga (68), kes otsustas 14 aastat tagasi teadlikult hakata elama ilma rahata. Ühel päeval ütles ta üles oma korteri, andis ära kogu oma vara ning alustas uut elu, mis põhineb teenuste vahetamisel – ilma rahalise vahenduseta.

Saadud kogemused muutsid täielikult ta ellusuhtumist. Tänaseks on Heidemariel huvitav ja põnev elu, mis seondub suuresti sellega, et ta elab käesolevas hetkes ning ei muretse tuleviku pärast. Ta on pidevalt liikvel ja proovib alati otsida viise, kuidas aidata teistelgi leida teed lihtsama ning harmoonilisema elu poole. Temasse suhtutakse väga erinevalt. Mõned saavad vihaseks ja kutsuvad teda parasiidiks, teised peavad teda visionääriks ning suureks inspiratsiooniallikaks.

Film mõtiskleb materialismi ja ületarbimise teemadel, käsitledes seda, kuidas raha mõjutab meie ellusuhtumist, eluviise ja tegusid ning uurib tagajärgi, mida see tekitab meie elu, tervise ja keskkonna osas. Loe edasi: Kas elu ilma rahata on võimalik?