19. sajandi keskel jõudis jõulupuu ka kirikutesse ja koolidesse, 1880-ndatel hoogustus jõuluõhtute korraldamine asutustes ja seltsides.
Maaperedesse ilmus haljas kuuseke algul kõrvuti jõuluõlgede toomisega. Kui jõuluõled tavatseti tuua rehetuppa, siis kuusk nö puhtasse kambrisse. Jõulupuukomme kodunes 20. sajandiks ning sai üldiseks uute, moodsamate elumajade ehitamisega ja jõuluõlgede toomise kombe taandumisega 20. saj esimestel kümnenditel.
20. sajandi algul kodusid külastav jõuluvana kandis kasukat, karvamütsi, vilte ja labakindaid, habe oli valmistatud linapeost ning kindlasti oli tal kaasas vitsakimp. Jõuluvana oli virkuse ja tubliduse kontrollija nagu mardi- ja kadrisantki, aga ka jõulusokk.
Jõulusokk oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal, kuid 1960. aastatest levis seoses vanade kommete lavastamisega koolides, lasteaedades, üle maa. Sokk kandis karvast kasukat, puust maski ja takust habet. Sabaks oli kaseokstest saunaviht. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi. Soku tembutamine vaibus, kui teda kostitati pähklite ja õllega. Soku külatus tähendas head käekäiku, edu ja õnne perele ning kogu majapidamisele. Loe edasi: Maapere õppis jõulukombeid mõisarahvalt
