Tänasel päeval seisab meie rahvas, keel ja kultuur silmitsi muutustega, mille mahu ja iseloomu kohta pole meil võtta võrreldavat kogemust. Paratamatult mõjutab meie heaolu ja tulevikuväljavaateid tänu üleilmastumisele ka see, mis toimub teistes maailma otsades. Me oleme silmitsi ebaturvalise majandusolukorraga, rahvasterännu mõõtmeid omandava migratsiooniga ja samal ajal oma rahva väljarändamisega. Eesti ühiskond ja riik on selgesti tasakaalust väljas ja seda määral, mis on muutumas julgeolekuohuks meile endile ja meie laste tulevikule.
Suurim julgeolekuoht ei tule piiri tagant – see tuleb meie endi inimeste seest. Eesti riigi võimukandjate tegude ja tegematajätmiste mustri tulemusteks on kasvav õpitud abitus, käegalöömismeeleolud ja heitumine – ka meie, maainimeste, hulgas. Olukorda ei tee paremaks ka tervete piirkondade ääremaastumine, heatasemelise hariduse kättesaadavuse vähenemine ja maaelu selgelt kallim hind samaväärse elutaseme saavutamiseks võrreldes linnadega. Ebaõiglus- ja abitustunne ei tõsta inimeste valmisolekut kaitsta oma õigusi, kodu ega lõpuks ka riiki.
Selge vajadus midagi mõistlikku ette võtta on jõudnud ka ühiskonna võimulatvade tasandile: sellest annab märku riigireformi kavandamine. Kodukandiliikumist ja kohalikku elu käigus hoidev rahvas üle Eesti on valmis riigile selle juures appi tulema nii kaasa mõtlemise kui ka tegutsemisega, kuivõrd leppimine riigiteenuseid tarbiva kliendi asendiga oma riigi suhtes pole ei väärikas ega mõistlik mõte.
Mõistlikud mõtted, milleni me maapäeval ühiselt oleme jõudnud, on järgmised:
Seadusandlus peab looma erisused, mis arvestavad tööhõive ja ettevõtluse arendamisel piirkondliku eripäraga nii toetus- kui maksupoliitika rakendamisel. Kõikide piirkondade ühe mõõduga kohtlemine kallutab arengu tihedama asustusega linnade kasuks ning võimendab maapiirkondade ääremaastumist.
Loe edasi: Eesti külakogukondade pöördumine Eesti riigijuhtide ja avalikkuse poole