Vängla küla

Tähelepanekuid ilmast ja elust 2016. aastal

Annetused Vigala Sassi ohvrikivil 2016. Foto: Jaan Viska

Tähelepanekuid jagab Jaan Viska, toetudes oma märkmetele ja ilma

ülevaatele.

Tavaliselt on uue aasta algul kombeks tagasi vaadata möödunud aasta ilmale.

Kõigepealt meenuvad rekordaastad: 50 aastat augustikuu tormist ja 30 aastat külmast jaanuarist ja augustikuu üleujutustest. Ilmajuttu võiks alustada kõige enam räägitud 1967. aasta tormist, mil tuulekiirus küündis üle 30 meetri sekundis. Rekordid jäävad ikka meelde, neist räägitakse aastaid. Mäletan, selle orkaanimõõtu tormiga tuli sõita Tartusse sisseastumiseksamitele, eriti räsis torm Läänemaad. Liinibussi oli muretsetud kahemehesaag, et teele langenud puid kõrvaldada. Kuusikul asuvat tuulemurdu tean aastaid.

Üks viimaste aastakümnete külmemaid talvesid oli 1987, mil naelapead kiiskasid toaseinas, külma üle 30 kraadi ja samas selle aasta august oli üks vihmasemaid, jõgi ajas üle kallaste, sai mõeldud, kui raske on Vigalas kartuleid kasvatada, vilja koristada ja maad künda.

Möödunud jaanuar oli aasta külmem kuu, keskmise temperatuuriga -8 kraadi. Lund jätkus, teed aeti lahti neli korda. Aga seevastu veebruar oli üks soojemaid talvekuid aastate vältel, keskmise temperatuuriga pluss 1. Juba jääminek algas 10. veebruari paiku (Velise jõel). See oli hea enne, siis ei tule kevadist üleujutust, ja nii oligi. Järgmise kuuna võib nimetada kuiva maid, sajuhulk oli pool normi, tundus Vigalas veelgi kuivem. Siinkohal pidid põllumehed kiirustama, kevadkülv jäi kuiva kätte. Paljudel põldudel oligi oodatust väiksem saak.

Loe edasi: Tähelepanekuid ilmast ja elust 2016. aastal

Laikmaa kunstis ja poetess Underi luules
oli palju tunnete tärkamist

Etenduse „under Under Marie Underist“ osatäitjad: (vasakult) Lea, Marko, Anto ja Anneli. Fotod: erakogu

Jaan Viska, Vigala vald

Neljapäeval, 5. mail kogunesid Kadarpiku külla Ants Laikmaa majamuuseumisse Ants Laikmaa 150. sünniaastapäeval paljud kunstihuvilised, Laikmaa talendi austajad, ilmselt peamiselt Läänemaalt. Kolm tundi kestnud sünnipäeva mahtusid tervitused, jalutuskäik hauale, uue näitusega tutvumine Laikmaa elust ja inimestest, Puola ja Turo Mannineni raamatu „Anu Kilpiö, Ants Laikmaa tütar“ esitlus. Osta sai nii raamatut kui ka kunstnikule pühendatud marki. Sünnipäevapeo lõpetas kammeretendus „under Under Marie Underist“, kes oli Laikmaa lähedasi sõpru. Kunstihuvilistest saabus eakam põlvkond, kel olid mitmed eelteadmised ja kokkupuuted Ants Laikmaaga ja tema loominguga.

Kolm tundi möödus märkamatult rõõmsa ja naeratava kevadpäikese all. Läänemaa muuseumite juhataja Anton Pärn avas külalisterohkes pargis sünnipäeva. Rõõm oli tõdeda, et paljud olid tee leidnud Kadarpiku tallu. Kõigepealt tervitas kunstihuvilisi Lääne maavanem Neeme Suur, kes imestas ajaloo üle. 150 aastat tagasi polnud kergeid võimalusi kuulsaks kasvada. Vahel tundub: nüüd on võimalused, mis paljudel juhtudel kujunevad hoopis rikastumiseks. Rõõm on tõdeda, kui hästi oli maavanemal lühike ülevaade Läänemaa suurmehest olemas. Kingitusena kaasas Laikmaa parki õunapuu „Valge klaar“. Loe edasi: Laikmaa kunstis ja poetess Underi luules
oli palju tunnete tärkamist

Jaan Viska: Laikmaa pidas oma kodu kõige aluseks

Hillar ja Sirje Aiaots, Erich Jõendi ja Uuno Hints Laikmaa mälestuskivi paika panemas. Foto: erakogu

Jaan Viska, Vigala vald

“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” (Juhan Liiv)

Mõttetera Juhan Liivilt on igati asjakohane, sest lähenemas on Ants Laikmaa 150 sünniaastapäev. Kohalikud Vigala inimesed Jaan Laanemets ja Kaie Bergmann on varasemates kirjutistes maininud: vähe teatakse Laikmaa tegemistest ja tema loomingust. Mäletama peaksime seetõttu, et olevik ja tulevik võiksid olla just sellised, kus meie süda on rahul ja meel rõõmus. Seetõttu väärivad märkimist mineviku suurkujud ja nende kuulsusrikkad saavutused. Eelmisel aastal tähistasime Bernhard Laipmanni 150. sünniaastapäeva, nüüd venna oma.

Tähelepanekuid kohapealt. A. Laikmaa teostest on väljapanek Mare Ülemaantelt Vana-Vigala raamatukogus, sest kunstnik oli ka tubli kirjamees. Öeldi, et Vana-Vigala kool korraldab viktoriini vanemale kooliastmele, juhendajaks õpetaja Mare Kivi. Siit üks küsimus lugejaile: kellena ta tegutses aastatel 1913-1932? (vastus: tegutses loovkunstnikuna ja pedagoogina, tema ateljeekooli lõpetas 800 õpilast).

Küla ekskursioonidel oleme jõudnud käia Laikmaa muuseumis, Kumus tema näitusel. Nüüd jõudsime ajaloohuvilistest perekond Sirje ja Hillar Aiaotsaga Araste küla Paiba tallu, et uurida kohalikku võimalust kunstniku sünnikoha tähistamisel. Koha omanik Rauni Lilleväli oli igati vastutulelik ja teda toetas naabrimees Erich Jõendi. Palju kordi meelde tuletatud tähelepanek Laikmaa sõnastuses võiks kõlada nii: iseseisvas Eestis on aeg ükskord peremeesteks saada. Nõnda lausus Laikmaa 1921.a. Vana-Vigala pargis röövraiet ja lohakat hooldust nähes. Siis oli iseseisvat riiki ainult kolm aastat olnud. Laikmaa oli tubli organisaator ning ootas alati kiiremat tegutsemist. Loe edasi: Jaan Viska: Laikmaa pidas oma kodu kõige aluseks

Reisikiri kodumaalt:
Külas naabermaakonnas – Pärnus ja Sindis

Pärnu täiskasvanute varjupaiga õuel. Fotod: erakogu

Jaan Viska, Vängla küla külavanem, Vigala vald, Raplamaa

Vigala vallavolikogu sotsiaalkomisjoni külaskäik jätkus pärast idaviru reisi Maie Üürikese eestvõttel Pärnumaa kohaliku MTÜ aktiviseerimiskeskuse Tulevik tööga tutvumisel. See on täielikult uus valdkond, mis omavalitsustes kohalike probleemide lahendamiseks loodud.

Oma juhitavat MTÜd Tulevik tutvustas Mirjam Vabrit, kelle initsiatiivil on keskus käivitatud. Eesmärgid on laiaulatuslikud, hädavajalikud: tekitada või taastada tööharjumus inimestes, aidata kohalikel ettevõtetel luua töökohti; anda toimetulekualast õpetust – ikka neile, kes eluga ise toime ei tule. Seega on teenuste hulk lai alates puidutööst mööbliremondil, jalgrataste pisiremondist, pakutavast transporditeenusest, abitööde teostamisest, territooriumide korrashoiust jne.

Taasiseseisvunud vabariik oma üle 20 tegutsemisaasta jooksul osadele taganud edu, teisalt jätnud osa elanikkonnast niiöelda unarusse. Hea, kui piirkondades tekivad kohalikud MTÜd, esialgu projektipõhisel rahastamisel, paljuski vabatahtlikkusel. Võib küsida, kas kutsekoolid oma õppekavadesse uute erialade loomisega saavad ühiskonna jätkusuutlikkuseks omapoolset abi osutada. Igal juhul mõtlemise koht, enne kui öelda: hiljaks jäime. Vabandades, kuidas me ei märganud täiskasvanuid abistamast. Süvenev õpilaste vähesus sunnib ka ametikoole ühiskonda tervikuna vaaatlema.

Loe edasi: Reisikiri kodumaalt:
Külas naabermaakonnas – Pärnus ja Sindis