Saja-aastaseks saanud Eesti riigi juubelipäeva hommik algas Pärnumaal Tori vallas piduliku lipuheiskamisega Sindi raekoja torni lipumasti.
[pullquote]Mehis Born, kelle arvates ei saagi meie maal olla Sindist rohkem sümboolsemat asukohta, kus Eestile kõige olulisemaid tähtpäevi pühitseda[/pullquote]Päeva koitmisel 17 pügalat allapoole nulli langenud külmakraadid olid etteaimatud ja sellest tulenevalt pakasega arvestav. Säästes suurt hulka lippude rivistusel seisjaid, lauljaid ja puhkpillimängijaid piirduti tseremooniaväljakul kõige olulisemaga. Kell 07.55 heiskas Mihhail Škljar Eesti hümni saatel sinimustvalge lipu. Hümni esitasid Kaido Kivi dirigeerimisel Kaitseliidu Pärnumaa maleva puhkpilliorkester ja Sindi laulukoor. Sajad südamed tukslesid sellel hetkel valjemalt kui tavaliselt.
Esimesena tervitas Tori vallavanem Lauri Luur juubeli hommikule kogunenud rahvast veendumuses, et järgmised 100 aastat on meie kätes ja ainult ühine pingutus tagab isamaale helge tuleviku.
Sindi on kaugesse minevikku ulatuvate traditsioonidega linn. Iseseisvuspäeva tähistati paraadidega, milles osalesid ka koolid ja Kaitseliit, juba kahe ilmasõja vahelisel ajal. Ajaloolisele järjepidevusele ulatasid taas käed Sindi gümnaasium ja põhikoolid Arest, Saugast, Torist, samuti kodutütred ja noorkotkad. Kõigil viimasel seitsmel aastal on ühises rivis seisnud ka Kaitseliidu Pärnumaa maleva liputoimkond. Sellepärast tervitas Pärnumaa maleva nimel major Mehis Born, kelle arvates ei saagi meie maal olla Sindist rohkem sümboolsemat asukohta, kus Eestile kõige olulisemaid tähtpäevi pühitseda. Ta selgitas, et kõneldes riigi 100. sünnipäevast võime rääkida ka kohast, mis on kogu meie rahva ja maa alguse hälliks. „Kui mõtleme ajaloos nii umbes 12 000 aastat tagasi, siis siin Pärnu ja Reiu jõe kallastel oli juba inimasustus algust tegemas.“ mõtiskles Born.
[pullquote]et jääda Eestina alles, mitte kaduda nüüd, kui vabadus käes[/pullquote]„Mihkel Mutt on juhtinud tähelepanu asjaolule, et tihtilugu kuuleme justkui polekski Eestil enam üht suurt ja uhket ideed, mis annaks meile suuna ja eksistentsi sisu. Tegelikult oleks sellist ideed ikkagi tarvis ja me peaksime seda kuskilt otsima,“ jätkas Born. Tsiteerides kirjanikku ütles ta, et suur idee on ju ometi olemas, igal sentimeetril, igas sekundis: „Suur idee lausa hüüab näkku igal tänavanurgal. See on idee, et jääda Eestina alles, mitte kaduda nüüd, kui vabadus käes!“ Borni sõnul tuleb see endale meelde jätta ja mitte lasta ennast tolle idee hoidmisest ja kandmisest kõrvale kallutada.
Mart Nõmme korraldusel rivistusid mitmed sajad jalapaarid 1,1 kilomeetri pikkusele jalutuskäigule läbi linna. Sinimustvalgetele lippudele lisasid värvide mitmekesisust ühinenud omavalitsuste lippude värvid: Are, Sauga, Sindi, Tori. Lisaks allasutuste ja seltside lipud. Kuna puhkpilliorkestril olnuks madalate miinuskraadide juures ülimalt raske, kui mitte võimatu, marsihelisid mängida, siis kiirustas orkester koolimaja õuele. Rongkäik võis viimastel kümnetel meetritel viivuks siiski ka jalgealuse marsirütmis põruma panna. Kaitseliidu Pärnumaa maleva orkester Kaido Kivi juhatamisel täitis oma ülesande sõjameestele omase visadusega suurepäraselt.
Hommik jätkus Sindi gümnaasiumi aulas sellega, mis raekoja juures ära jäi ja sellega, mis juba algselt oli teise osasse kavandatud. Kuum tee tõi sooja kehasse tagasi ja ühislaulmine ei lasknud hingesoojusel jahtuda. Poodiumil võtsid kohad sisse Jannseni aegse Sindi laulukoori lauljad. Esimesena kõlas segakoori ja Alen Veziko suus „See maa“, mis on solisti enda looming. Veziko austas Sindi külastamisega lähema paari kuu jooksul juba teist korda siinset rahvast. Tema hääl ja hingestatud laul jääb sõnades kirjeldamata, muljetasid mitmed lauljad.
Ja siis kuulati hinge kinnipidavas vaikuses Sindi gümnaasiumi 8a klassi õpilast Sirelin Kukke, kes täpselt neli aastat tagasi kõnetas inimesi raekoja rõdul. Sirelin meenutas põgusalt toonast esinemist: „Ütlesin, et peaksime olema õnnelikud sellises kohas elades, kus puuduvad maavärinad ja üleujutused. Aga on olemas neli imekaunist aastaaega,“ Sirelin rääkis, et nüüd on ta saanud veidi vanemaks, kuid oskab endiselt olla õnnelik ning armastada Eestit. Samas on ta õppinud rohkem märkama ka muret tekitavaid asju: „Mulle tundub, et noored võiksid ekraanide silmitsemise asemel rohkem üksteisele silma vaadata ja kuulata, mida teistel inimestel öelda on. Kurvaks teeb paljudes kodudes valitsev ükskõiksus.“ Ja veel: „Emad, isad, vanaemad, vanaisad, teie lapsed on ja jäävad teie näoga. Parem Eesti saab alguse minust, sinust, meist kõigist. Minu õpetaja Eneli ütleb ikka ja jälle, et elu mõte on teineteisele tuge pakkuda.“
[pullquote]Sindi gümnaasium on Sindi vaimule alma mater[/pullquote]Järgmisena kuulati „Rahu hällilaulu“, mis pani mõnelgi kuulajal silmad vett voolama. Siis astusid lauljate ja kuulajate vahele Sindi gümnaasiumi näiterühma õpilased, kes esitasid sõnalise montaaži „Inimeseks olemisest“. Mõtteterad saja neljakümneseks saanud A. H. Tammsaarelt, Eesti kasvatusteadlaselt Viive-Riina Ruusilt, ajakirjanik Margus Mikomägilt ja õpilastelt endilt andsid taaskordselt mõista, et Sindi gümnaasium on Sindi vaimule alma mater.
Nelja Sindi gümnaasiumi noore jaoks muutus 24. veebruar ja riigi sajas aastapäev eriliseks sellega, et nad said avalikult kinnitatud Eesti lipu seltsi liikmeteks. Lisette Kandima, Eliise Kull, Georgina Ristoja ja Chätlyn Parts said mälestusväärsel päeval kingituseks laualipu, mille alusel tekst EV 100.
Kuid Sindi gümnaasiumi direktoril Ain Keerupil oli veel üks hästi saladuses hoitud üllatus. „Minu kingitus ei ole Eesti riigile, vaid selle riigi ühele väärikale kodanikule, Sindi gümnaasiumi 11a klassi tütarlapsele Chätlyn Partsile,“ teatas Keerup, kes on samuti lipu seltsi liige. „Alustasime mõlemad kooliteed Sindi gümnaasiumis 1. septembril 2007. Tema õpilase ja mina direktorina. Chätlyn oli Sindis üks minu esimestest õpilastest, kellele ulatasin Aabitsa. Olen olnud tema õpetaja ning 1. septembrist 2016. tema klassijuhataja, Chätlyn aga meie klassi klassivanem. Kuu aega tagasi valiti ta Sindi Gümnaasiumi õpilasesinduse asepresidendiks. Soovitasin Chätlynit lipu seltsi liikmeks hästi kerge südamega, sest austan teda inimesena, keda usaldan,“ rääkis Keerup, kes hoidis käes ebatavalist kingitust, mitte päris tavalist lippu.
[pullquote]just sulle, Chätlyn, kes oled osalenud lipuüritustel alates 4. klassist[/pullquote]„See lipp lehvis Sindi raekoja tornis 1. maist 2010 kuni 9. veebruarini 2011. See lipp kingiti mulle 50-daks sünnipäevaks lipukultuuri edendamise eest. Olen tunnustuse üle väga uhke, aga ei tea ilusamat aega kui Eesti Vabariigi 100. aastapäev, et kinkida sama lipp järgmisele põlvkonnale edasi,“ selgitas Keerup. „Soovin kinkida just sulle, Chätlyn, kes oled osalenud lipuüritustel alates 4. klassist. „Mul on olnud korduvalt võimalus öelda, et annad jõudu uskuda Eesti tulevikku! Oled inimene, kes sageli ei jää silma, aga oled alati olemas. Soovin olla samasugune. Usaldan sulle julgelt koos selle lipuga ka Eesti Vabariigi tuleviku.“
Neli isamaalist laulu „Õrn ööbik“, „Kungla rahvas“, „Palve“ (Tõnis Mägi), „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ pidanuks rahva võimsalt kaasa laulma panema, aga eriline hoog saadi sisse alles viimase lauluga. Mindi koguni nii hoogu, et nõuti kordamist.
Urmas Saard
Pildigaleriis on fotode autorid Helen Parmen ja Urmas Saard
Samal teemal:
Üks tüdruk küsis: kas tead oma ema silmade värvust?
Viktor Arak püsib Sindi gümnaasiumi mälestustes
Merike Teppan-Kolk: märkame, mõistame ja innustame positiivselt üksteist
Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise hommik Sindis
