Jaan Viska,
Vigala
Enim meenutatakse eelmist suve, sest idast jäid soojad õhuvoolud tulemata, tuli leppida läänetuultega.
Kui täpselt on võimalik ilma ennustada? Või mida arvata ilmast inimeste tegemistes? See on midagi igapäevast aruteluks, sest ilmajutt on igavene.
Kui tihti kuuleme, eriti talve tulekul, et tee on muutunud liiklusohtlikuks! Kõigepealt algab teema nähtavusest ja udust, millest hoolimata ei jälgita sõidukiirust. Sügiskuudel novembris ja detsembris räägime ebameeldivast teekaaslasest vihmast. Eriti salakaval on must jää ehk kiilasjää. Viimati nimetatut leidub kohtades, kus õhuniiskus on suurem ja temperatuur madalam. Lumelobjakaga võib talv alata ja lõppeda kevadel.
Kokkuvõtvalt võib öelda: raske on pakkuda autojuhile, põllumehele, suvitajale, meremehele parajat, igati sobivat ja meelepärast ilma. Kuid õppigem käituma meile antud oludes. Minu tähelepanekud on varasemate kuude ilma kohta.
Klimaatiline talv algas Kirde-Eestis jaanuari algul. Sademete hulk ulatus poole normini. Veebruar paistis silma -21kraadise külma ja 8kraadise soojaga Võrus. 10. veebruari öösel kell kolm sai jälgitud osalist kuuvarjutust. Veebruar oli kõige sajusem talvekuu, samas kõige päikesepaistelisem. Päikest oli loomulikult kõige enam Roomassaares, kõige vähem Jõhvis.
Märtsis sadas kõige rohkem Kihnus. Klimaatiline kevad algas 3. mail, aga mullu 7. aprillil. Jahe kevad hoidis lumevaipa Kirde-Eestis; 9.-10. mail tuli Saaremaale viie sentimeetri paksune lumekiht. Kõige jahedam aprill jääb 50 aasta tagusesse aega (1966). Kevadkuudel oli enim päikest Sõrves ning samas Valga oli kõige sajusem piirkond. Kuusikul oli 10. mail -7 kraadi külma.
Kliima muutub, kevadised suurveed saabuvad peaaegu kuu varem. Lumi ei püsi hiliskevadeni. Teadlased arvavad, et jõgede ökosüsteem saab kahjustatud, sh kahjustab see eriti luhtadel kudevaid kalu. Kliimasoojenemine oleks nagu elutegevuses kergendus, aga Lapimaal hukkus 2013 hulk põhjapõtru, sest sulaga ja jäätumisega oli raske samblikke välja kraapida.
5. mail oli Sauga jõe ääres Nurmeveski silla juures maalihe, koormatud jõekallas vajus jõkke. Ilmselt oli ka varem hoiatatud, et viirsavikihid võivad teineteise suhtes libisema hakata. Ja hakkasidki. On veel teine tuntud näide tuua seoses kevade varase tulekuga: Lätimaal varises Turaida lossi nõlv 9. veebruaril 2002, seega 15 aastat tagasi. Hiljem suudeti kallas kindlustada. Meenutati, et aastatel 1206 põletas liivlaste vanem Kaupo lossi maha, kuid nüüd pääses.
Juunikuusse jätkus jahedust. Sademete ööpäevase tulekuga paistis silma Valga. Juuli oli ikka kõige kuivem kuu. 7. juulil oli Kuusikul 3 kraadi sooja. 13. juulil tabas Tartut paduvihm, mis uhtus kohati maanteid. 12. augusti paiku olid üleujutused Tallinnas. Linnades uputab, sest pole arvestatud äravoolukanalisatsioonis selliste vooluhulkadega. Nagu ikka paistsid soojusega silma saared Ruhnu ja Vilsandi. Kokkuvõttena saab suve kohta öelda järgmist: jahedam suvi oli näiteks aastal 1993. Praegune suvi oli normaalsus, sest soojenevas kliimas oleme varasema jaheduse unustanud.
September jätkus vihmadega, kolmandik üle normi, oktoober tõi juba külma -7 kraadi Võrumaale kuulõpu pool. Oktoobris ka poolteist normi, Raplamaal Kuusikul sadas 35 mm ühe ööpäevaga 10. oktoobril. Meie ilmastik on seotud päris kaugete piirkondadega, näiteks tsüklon Ophelia tõi Iirimaale tormi ja sealt riismetena Portugali põlengutuha ja Sahara kõrbe liivatolmu meile 17. oktoobril. Pilves ilmaga tundus, kas maailma lõpp läheneb.
Lõppenud sügisel oli põllumajanduses kurb seis: veerand kartulist ikaldus, hernest jäi koristamata 55%, avamaa köögivilja 27%, põlduba 69%. Kokkuvõttena jäi koristamata 15% põllukultuuride pinnast. Maakondadest kõige kehvem olukord oli Ida- ja Lääne-Virumaal, järgnesid Raplamaa ja Järvamaa. Kogukahju miljonites. Jäi ka väga palju talivilja külvamata.
Põldoa kohta saan tuua hea näite: Vängla küla (nüüdse Märjamaa valla) kodulähedaselt põllult jõuti uba koristada algusega 19. oktoobril. Kõrge veeseis Velise jões ei olnud koristusel takistuseks, aga sügise süvenedes vihmade tagajärjel on tee mitmeid kordi üle ujutatud Rumbas, Velise ja Vigala jõe ühinemiskohas.
Ilm ja inimeste tegemised on igati seotud, vahel tundub, et on vaja tarkust leidmaks võimalust iga soodsa hetke ärakasutamiseks. November oli keskmiselt kõrgema temperatuuriga ja sajuhulgaga, miinimum temperatuur oli 2. novembril Narvas –9 kraadi.
Mida kokkuvõtvalt sügise kohta öelda: jõuti 1961. aasta sajurekordi lähedale. Tallinn oli kõige sajusem, samas Kunda kõige kuivem. Dirhamis tihti loodest puhub tugev tuul, oktoobri lõpul 27 meetrit sekundis. Sõrves, Vilsandil ja Kihnus pole nii vihmast sügist nähtud.
Halingas sai veel detsembris näha koristamisel poolelijäänud maisipõldu. Kohalik juhataja Peets ütleb, et nad on hellitatud ilusate sügiste poolt, aga sel aastal tahtis vanajumal teisiti. Keskmine õhutemperatuur oli detsembris 1,3 kraadi, kuid paljude aastate keskmine -2 kraadi. Kuusikul oli 7. detsembril -8 kraadi. Sajuhulk oli poolteist normi. Seevastu Soomaal jätkus pidevalt viies aastaaeg. Nii Lätis kui ka paljudes kohtades Eestis on metsast puidu kättesaamisega raskusi. Ilma vaheldumises pole mingit seaduspära, seetõttu on raske järgmist aastaaega ennustada.
Võib öelda, et kokkuvõttena on meil hästi. Lõppenud suvel räägiti palju orkaanidest, mis saavad oma nimed sooliselt vaheldumisi, iga kuue aasta järel. Naisnimedega orkaanide kohta on sel aastal naljatamisi öeldud, nad tulevad ilusate silmadega, lahkudes jätavad su ilma nii majast kui ka autost. Ilm on muutlik ja soovin lugejaile head uue aasta jätku ja karge, lumise ning oodatud talve tulekut.