Keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen räägib laupäevases KUKU Raadio Ilmaparandaja saates selleaastasest Rohelisest nädalast Euroopas
Euroopa Roheline nädal, mida Brüsselis hiljaaegu külastasin, kujutab endast Euroopa suurimat iga-aastast keskkonnapoliitika konverentsi. Tänavune Roheline Nädal oli aga tegelikult sinist värvi, sest arutluse keskmes olid veega seotud keskkonnaprobleemid. Nii oli ka Euroopa Rohelise nädala alapealkirjaks seekord lause: „Every drop counts“ ehk „Iga piisk loeb“. Annan siin väikese ülevaate, milliseid veega seotud keskkonnaküsimusi Brüsselis esile kerkis ning toon välja mõned faktid Euroopa veekeskkonna kohta, mis ma ürituselt kõrva taha panin.
Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Janez Potocnik lausus Rohelise nädala avakõnes, et vaid kaks protsenti maakeral leiduvast veekogusest on värske ja kasutatav ning praegu on see vesi suuremas ohus kui kunagi varem. Maailma üha kasvav rahvaarv, majanduse areng ning muutused maakasutuses viivad üsna tõenäoliselt reostuse suurenemise ja vee nappuseni. Kliimamuutused mõjutavad meid enam ja enam, eriti Vahemere ääres ning üleujutused saavad olema sagedasemad ja intensiivsemad mitmetes Euroopa paikades.
Alustuseks mereteemadel. Muide 50 kilomeetri raadiuses merest elab pea pool Euroopa rahvastikust ning rannajoont ei ole vaid viiel Euroopa Liidu liikmesriigil: Ungaril, Tšehhil, Slovakkial, Luksemburgil ja Austrial. Brüsselis toimunud Rohelisel nädalal koorusid välja mitmed mere ökosüsteeme kahjustavad aktuaalsed keskkonnaprobleemid. Peamiseks merekeskkonda mõjutavaks faktoriks võib lugeda üha kasvavat laevandust. Lisaks sellele, et see transpordiharu väljutab korralikult kasvuhoonegaase, kannab ta kavatsematult edasi ka selliseid võõrliike nagu meduusid, koorikloomad ja nuivähid. Need võivad tõsiselt kahjustada vete ökosüsteeme, sest edasi liikudes ei hävita looduslikult neid enam teised kiskjaliigid. Samuti mõjuvad mere ökosüsteemidele laastavalt kõikvõimalikud laevaõnnetused. Näiteks tankeriga Erika 1999. aastal Bretagne’i rannikul toimunud laevaõnnetuses hukkus kütteõli reostuse tõttu umbes 150 tuhat lindu. Muidugi kahjustavad laevaõnnetused ka veeimetajaid ja veetaimestiku arengut üldiselt.
Üha aktuaalsemaks probleemiks on prügi, mis kandub merre nii maalt kui laevadest. Prügi ei reosta mitte üksnes meie randasid, vaid ka mere ökosüsteeme tervikuna. Näiteks on kindlaks tehtud, et 95 protsendil Põhjamere ääres elavatest jää-tormilindudest leidub kõhus plastikut, mis mõjutab nende tervist, paljunemisvõimet ja ka ellujäämist.
Samuti on tarvis jõulisemalt sekkuda ebaseaduslikku ülekalastamisse. Näiteks on illegaalse kalastamise tõttu Vahemerel ja Atlandil väljasuremisohus kõige populaarsem tuunikala liik harilik tuun. Keskkonnakahjusid põhjustavad endiselt ka merepõhjade süvendamised ja maa-aladelt merre kanduv reostus.
Kõiki neid ohtusid suurendab omakorda mõju, mis tuleneb kliimamuutustest. Näiteks mere temperatuuri tõus tingib planktoni liikumisi, mis omakorda mõjutab planktonist toituvate liikide elupaiku. Kliimamuutused põhjustavad ka merevee happestumist. Eriti tundlikud sellise muutuse suhtes on niigi haprad korallid ja mereelukad, kes ehitavad oma kõvad koorikud ja skeletid kaltsiumkarbonaadist.
Brüsselis toimunud Euroopa Rohelisel nädalal oli jutuks ka see, et ehkki Euroopa ei ole üldiselt kuiv piirkond, siis on veepuudus üha sagedasem ja murettekitavam probleem siin. See mõjutab vähemalt 11% Euroopa rahvastikust ja 17% Euroopa Liidu territooriumit.
Vee jaotus Euroopas on üsna ebaühtlane, mõjutatuna peamiselt inimtegevusest. Kõige teravam on veepuudus lõunapiirkondades, kus eeskätt turisminduse areng on suurendanud nõudlust vee järele. See on viinud osade alade kõrbestumise ja soolase vee tungimiseni põhjaveekihtidesse. Samas on veepuudusega seonduvaid probleeme pidanud aegajalt lahendama ka teised Euroopa piirkonnad.
Põuaperioodid on alates 80ndatest aastatest Euroopas suurenenud ja need on läinud ka üha karmimaks. Üks karmimaid põudasid oli 2003ndal aastal, mil see mõjutas kolmandikku Euroopa Liidu territooriumist ning enam kui 100 miljonit inimest. Nõudlus vee järele kasvab terves Euroopas.
Hinnanguliselt raisatakse Euroopas saadaolevast veest 20-40%- põhjuseks lekked veevarustussüsteemides, vett säästvate tehnoloogiate puudumine, ülearune niisutus, lekkivad kraanid jne.
Stsenaariumi kohaselt kasvab elanikkonna, tööstuse ja põllumajanduse veetarbimine 2030ndaks aastaks 16%.
Euroopa Liidus on välja töötatud mitmesuguseid meetmeid, kuidas veekeskkonda kaitsta. Näiteks veepoliitika raamdirektiiv kehtestab liikmesriikidele ülesande jõuda kõigi veekogude hea kvalitatiivse ning kvantitatiivse seisundini aastaks 2015.
Euroopa Komisjoni hiljutisest uuringust nähtub, et kümnest eurooplasest seitse tunneb veeprobleemide pärast tõsiselt muret. Ja muidugimõista on Euroopa Liidu ülesandeks ka kodanike seas koduses majapidamises vee säästmist promoda. Euroopa Roheliselt nädalalt leidsin ühe selleteemalise trükise, milles leiduvad mõningad nõuanded oleks paslik meie saategi kuulajaile üle korrata.
Umbes kolmandik koduses majapidamises kasutatavast veest läheb alla meie WC-potist. Kahesüsteemsed potid ei säästa mitte ainult vett kui loodusressurssi, vaid hoiavad kokku ka meie raha. Ja saame WC veekulu vähendada ka ise, seadistades paagis ujuki kõrgust või vahetades loputuspaagi sisu.
Veekulusid aitab kindlasti kokku hoida vihmavee kogumine, mida saab kasutada näiteks kastmisveeks või autopesuks.
Vannile tuleks eelistada dušši ning hambaid või pesu pestes ei tohiks lasta veel niisama voolata. Pesumasin või nõudepesumasin tuleks enne töölepanekut võimalikult maksimaalselt ära täita.
Pudelivett tuleks tarbida kokkuhoidlikult, sest Euroopas on ka kraanivesi joogikõlblik.
Oma seekordse Euroopa Rohelise nädala teemalise ülevaate lõpetaksin aga värske uudisega, mille avaldas Briti ajaleht „The Guardian“. Ajaleht kirjutab, et hoolimata Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast on kasvuhoonegaaside emissioon Euroopas siiski tõusuteel.
Värske statistika ütleb, et 2010ndal aastal kasvas kasvuhoonegaaside emissioon Euroopas 2,4 protsenti. Euroopa Keskkonnaagentuur, kes uuringu teostas, ütles, et selle kasvu põhjuseks oli toonane külm talv ning majanduskriisist taastumine mõningates piirkondades.
2010ndal aastal kasvas Euroopa Liidus taastuvenergiaallikate kasutuselevõtt 12,7 protsendi võrra. Kuid samal ajal kasvas ka nafta kasutamine 7,4 protsendi võrra.
Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel on kasvuhoonegaaside emissiooni kasvust enam kui 50% põhjustatud kolme suurriigi poolt- nimelt Saksamaa, Poola ja Suurbritannia poolt.
Mirjam Matiisen