Järgnev talgulugu pärineb Eesti Rahva Muuseumi arhiivist ja kõneleb naiste kaasavara talgutest Järvamaal Ambla kihelkonnas Lehtse vallas 1920.-1930. aastatel. Loo on kirja pannu Leontine Rei. Tegemist on talgulugude kogumiku avalooga, millest siinkohal avaldame vaid alguse – lõpuni saab kuulata plaadilt või talguveebist.
Naistetalgud olnud kaasavara valmistamise talgud, ketruse, sulenoppimise, sukakudumise, õmblemise ja ka linaropsimise talgud.
Kui teada oli, et mõnel neiul pulmad lähenevad, läksid ümbruskonna naised talgute korras talle appi kaasavara valmistama. Vanasti polnud õmblusmasinaid. Kõik tuli õmmelda käsitsi. Lõngad kedrati kodus vokkidega. Ketrusi ja teisi „naistetalguid” peetud ikka talvel.
Minu vanaema rääkis, et enne tema mehele minekut olnud nende rehetoas üks mardipäev 20 neidu ketruse talgul. Ema muudkui valmistanud aga koondlaid ja küpsetanud koldeis kartulaid ja kerisel liha talgulistele. Ketrus toimunud peeruvalgel ja noored mehed tulnud mõnutegemiseks peergusi nuuskama – põleva peeru otsast sütt ära murdma. Siis loobitud hullamisega mõne neiule süsi kraevahelegi.
Talgule tulnud iga naine oma vokiga. Perenaine aspeldanud lõngad ja siis kiitnud, kui ilusat ja peenikest lõnga keegi ketrada oskab.
Patjade valmistamiseks tehti sulenoppimise talgud. Sule noppimine kui igav töö üksinda, olnud talgute korras väga lõbus ja vahel saadud päeva jooksul terve padja talgutel täis nopitud sulgi. Vanasti peetud pea igas talus hanesi, eriti seal, kus tütred majas. Et saada tütardele pehmeid patju kaasavaraks…
Lugu jätkub – kuula loo lõppu ja teisi jutte talgulugude plaadilt või talguveebist aadressil www.teemeara.ee
Allikas: Teeme Ära talgupäeva meeskond