„KÕIK, MIS TEEN, TEEN ISEENDALE”, EHK SEITSE TUNDI KÜLASTAJANA TÄNAVAFESTIVALIL

Fotogalerii

Tammekivi kohvikus Raeküla VII tänavafestivalil kohtumine suure kiisuga.

Foto: Urmas Saard / Külauudised

Arvamus

Eile Pärnus alanud Raeküla VII tänavafestivali Augustijäljed teemaks valitud mõttetera „Kõik, mis teen, teen iseendale” on ühtaegu nii isiklik kui ka kogukonda ühendav.

Kui me reedel kella ühe paiku Raeküla suunas teele asusime, üks Sindist ja teine veidi kaugemalt Röövliaugult, oli meie esmane kavatsus külastada võimalikult palju ühepäevakohvikuid ja kirbuturulaadseid õuemüüke. Samuti kavatsesime teha kõrvalhaake, et näha ka pealaval ja selle läheduses toimuvat. Ajalisi piire me endale ei seadnud ja olime juba aegsasti kokkuleppinud, et viibime tänavafetivali melus seni kuni jaksu jätkub – ei võta külastust mitte tööülesande täitmisena vaid laseme endi kehal ja vaimul lõõgastuda selles, mida ülisõbralik Raeküla kogukond on iseendale tehes ka teistele teinud.

Läti etnogrupp Silavoti Mare Tammekivi kohvikus Raeküla VII tänavafestivalil.

Video: Urmas Saard / külauudised

Kust alustada? Otsus sündis üsna viimasel hetkel, kui pidi fooriristmikul otsustama, kas pöörame vasakule või paremale. Võtsime siiski suuna linnapiirile ja seejärel pöördusime linnast väljuval Riia maanteel viimase foori juurest Raeküla väikeelamute vahele orienteeruma.

Toomas ja Mare Tammekivi kohvikus. Foto: Urmas Saard / külauudised

Esimesena oli sihikul Laane tänaval avatud Tammekivi kohvik, sest eelteavituse põhjal oli lootus kohtuda suure kiisuga. Puudus aimdus kui suurega õnnestub kohtuda. Mõttes sai arutletud, kas koju jäänud Arnoldist võib mõni kass veelgi suurem olla? Kuid kassi asemel astus pikal sammul esmalt meile vastu kohviku perenaine Mare isiklikult, rõõmsalt ja käsi ette sirutades nagu oleksime olnud ammu oodatud. Küllap olid kõik meist varjasemad, aga ka hilisemad külastajad sama oodatud. Aga arvasime, et ilmselt märkas ta meist ühe käes tavalisest suuremat kaamerat ja teise näppus märkmete pabereid ning pliiatsit. Arvasime, et see võiski hetkeliselt perenaises suuremat huvi tekitada. Aga hiljem selgus, et Mare teab hästi kõiki oma külalisi ja tunneb silmapilkselt ära, kes uustulnukas. „Mul on harjumuseks kõiki sellise aupaklikusega tervitada.”

Ernesto bänd Laane tänava Tammekivi ühepäevakohvikus. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Laval mängis kitarri ja laulis ühemehe Ernesto bänd. Magusate kookide valikus oli üheksa magusat või koguni õige magusat kooki. Lisaks kiluvõileivad ja teised soolased ampsud. Istusime, mugisime ja kiitsime tegijat ning nautisime muusikat. Sai küsitud, kas Tammekivi on olnud kõigil senisel seitsmel korral avatud? „Ei, meie tegutseme üheksandat aastat,” vastas Mare ilmse uhkustundega ja selgitas, et nemad pidasid ühepäevakohvikut ka koroona aastatel, kui teised seda ei teinud, vähemalt enamik. Mare tutvustas oma tublisid abilisi, kelleks on abikaasa Toomas, lisaks Leen ja Helery, samuti mamma Tiiu.

„Alkoholi me ei paku,” selgitas perenaine ilma küsimatagi. Aga see meid ei kurvastanud, sest oleme samuti peaaegu karsklased.

Läti etnogrupp Silavoti Mare Tammekivi kohvikus. Foto: Urmas Saard / külauudised

Ernesto järel sättis end lavale Läti etnogrupp Silavoti, kes on Raekülas sage külaline. Esmakordne kohtumine toimus aga hoopis 2020. aastal Ruhjas, kus Silavoti hääled kõlasid läbi aasta lühema öö kuni hommikuni.

Nüüd oli meil hetk lähemalt tutvuda ja kolmekesi lauas istuda ka äsja lavalt maha astunud mehega. Vestluses saime teada mehe kodanikunime – Ernst Juht. „Esinejanimega Ernesto Bänd ja viimasel ajal ka Retroman, sest minu muusika on retrohõnguline. Teen oma noorusaja meelismuusikat. Tulen mina Tõrvast, ilusast Lõuna-Eesti linnast,” rääkis Ernst. „Ja esinemas, noh, käin üle Eesti – Lätis, ka Soomes. Et siis sellistel kohvikupäevadel ja -õhtutel, lisaks pulmad, juubelid. Teen ka õhtujuhtimist asutuste pidudel, ka pulmavanana, samuti olen jõuluvana.” Küsimusele, mitu aastat muusikuna on tegutsetud, vastab lõbusa olemisega mees parimates aastates: „Kui ma nüüd mõtlen, ongi vist väike juubel – 45 saab varsti. Kaldun arvama, et järgmisel, aga ikkagi juba juubelihõnguline.”

Usutledes saame teada, et Ernst on ka teistega koos musitseerinud: „Kunagi Märjamaa kandis oli selline noorte, kuidas öelda nüüd, kolhoosinoorte ansambel Tiira-Taara.Mõned aastad nagu tegin. Aga sellest ajast sai selgeks, et kui sa teed ise, vastutad ka ise kõige eest. Et ei jää kuskile purjus peaga magama poole peo ajal ja nii edasi.” Ja hea jutuga mees jätkab meie küsimustele vastamisega: „Jaa, akordionit mängin nagu lõkkeõhtutel. No kitarr on muidugi viimasel ajal põhiliik expressed, aga süntesaatoriga on need põhjad tehtud. Ja kunagi koolipõlves olen õppinud hoopis basskitarri. Üleeelmisest aastast mängin ka Saarepeedi kapellis – teen kaasa siis nii kitarristina, kui lauljana.”

Jutt voolas mehe suus järjepanu ka ilma küsimata. Ta kiidab oma naist, kes väga mõistvalt lubab käia peolt peole. „Teistel on, ma olen kuulnud, et “Ära nüüd nii palju pidu ka pane, onju, ära pidudel käi”, aga minul just nagu vastupidi. Ernst oli Tammekivikohvikua kolmandat korda, kuid tuttav selle pererahvaga varasemast ajast. „Käisin ka nende pulma tegemas ja istutasime selle mälestuseks kuus aastat tagasi tamme.”

Nõustume Ernsti kiitva hinnanguga, et koht on väga meeldiv, maitsvad söögid ja joogid. Kuid aeg liigub armutul kiirusel. Tahtsime enne lahkumist siiski ka suurt kassi näha, aga tema ei ilmutanud ikka veel ennast. Riskisime siis teha kiirkäigu Uku puiesteele.

Kati emme, poiss Leon, tütar Maia, naabritüdruk Sara Uku puiesteelt. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Külaliste tulekuks oli juba kella kümneks valmis pandud taaskasutus ja puutöö & brasiilia nurgake „Doce brasileira”, käsitööna valmistatud brasiilia maiustused. Meid võtsid vastu Kati emme, poiss Leon, tütar Maia, naabritüdruk Sara. Hiljem tuli veel vanaisa Urmas, kes ulatas tugeva käepigistusega sõbraliku käe teise Urmase pihku. Õuel pakkus huvi tisleri tööd armastava Urmase valmistatud aiamööbel. Taas üks koht, kus tasuks pikemalt peatuda, aga tõttasime tagasi Laane tänavale, et kärsitus ootuses kasvõi vilksamisi kohata suurt kassi.

Kiisu koos oma perenaise Marega. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Ja viimaks ta välja ilmuski, perenaine käevangus. Pidi hulk samme taganema, et kass ikka tervenisti kaadrisse mahuks. Kahjuks polnud ühes mitme meetri pikkust mõõdupuud, millega miisut täpsemini mõõta.

Terje kaup Järva tänaval asuval koduõuel. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Järva tänaval avas Terje esimest aastat oma õuel vähe kasutatud rõivaste müügi: kleidid, seelikud, pluusid, püksid. Meie suvereporteri süvenenud keskendumine kaubaga tutvumisel katkes ootamatult hetkel, kui tugev tuulehoog haaras paar pikka rõivastanget oma jõulisesse haardesse ning järgmisel silmapilgul pillas muruvaibale maha. Suur pahandus oli tehtud, aga see ei heidutanud Terjet ega appi tõtanud meest. Peagi oli kõik endine ja kauplemisega võis jätkata. Tuleval aastal tahab Terje midagi enamat teha. Mida täpsemat, seda on aega vähem kui aasta veel nuputada.

Viru tänava õuehoones avatud raamatute müük. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Ka Viru tänaval pakuti erinevaid vähekasutatud asju. Kaubavalikus oli ka mahukas raamatulett, millelt jäid esimestena silma paksemad teosed: „Kivid ja leib”, „Ladina-eesti sõnaraamat”, „Kremli kirjad”, „Hitler”, „Brežnev”, „Orwell”, „Tsaaririik maailmasõjas”, aga ka lai valik terviseteemalist kirjandust. Midagi erialast leidis endale ka meie suverreporter.

Tantsuhoos Fancii Lembitu tänava asfaldil. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Koduõuede külastamiselt kõrvalpõiget tehes uudistasime ka Raeküla Vanakooli keskuse juures toimuvat. Meiega üheaegselt oli kohal ammune tuttav ja üks meelisansambleid Silavoti. Tähelepanu köitis SA H. Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu” heategevuslik annetuse kogumine, mille juurde kuulus sedakorda ka tänukingitusena heategijale kaasa antud raamat. Sihtasutuse esindajana oli kohal pärnakas Kerli, kes tegutseb Tänavsuu Vähiravifondis alates aastast 2016. „Fond tegutseb peamiselt küll Tallinnas ja Tartus, aga Pärnuski on küllalt palju vabatahlikke abilisi. Raekülas oleme esimest korda,” selgitas Kerli. Teda ennast tõi vabatahtliku tegevuse juurde kurb kogemus lähedasega. Esines Fancii koos Maria Toodoga. Toimus käte surumine.

Heategevus Lastefondi heaks Vambola tänaval. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Pealavalt kuuldekaugusel Vambola tänaval oli kõikjal märgatav Kristi Raidla vilgas tegevus ja kutse mitmekülgsele heategevusele. Töötas lastekohvik & bazaar. Müügil olid hea hinnaga laste- ja naisteriided, mitme tuntud disainimärgi kaubad, jalanõud, mänguasjad, raamatud. Hetegevusloosis võitis iga loos ja kogu annetatud tulu läheb Lastefondile. Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond toetab annetajate abil raskelt haigete laste ravi ning vajalike seadmete soetamist TÜ Kliinikumi lastekliinikule ja teiste kliinikute lasteosakondadele. Abistatakse lapsi, kes vajavad ravi või muud abi, mida Tervisekassa ega kohalik omavalitsus ei rahasta kas üldse või mitte täiel määral. Toetatakse lapsi üle Eesti, sõltumata, kas ravitakse Tartu Ülikooli Kliinikumis või mitte.

Pärnus on avatud sisegolfi keskus, aga Kristi valmistas oma kätega taaskasutusele võetud esemetest – suusad, hokikepid jm – minigolfi.

Pizza läheb ahju. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Riisika tänavale sõideti meie kohal viibimise ajal vähemalt kolmes grupis jalgratastega, et süüa kiviahju pitsat ja jahutada ennast pehme masinajäätisega. Pitsat ja kohvi tellides sai selgeks, et kohvikutepäeval liikudes tuleb varuda rohkem sularaha või ongi vaja ennast taltsutada varem määratud summaga, millega kulutusi teha, sest ahvatlus on kõikjal valitseva hea kauba ja maitsvate toitude ostmiseks tõepoolest suur.

Tare Uulitsa Täikal midagi vajalikku autodele. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Tare Uulitsa Täikale oli toodud kõike, mida garaažist ja kapist leida võib. Amelia tõstis kelmikalt gaasimaski näo ette ja ütles, et neid on veelgi. Tema kauples teist aastat. Tehnika kaubast oli pakkuda GAZ-53 karboraatorit ja teisi varuosasid. Midagi võis leida ka Opelile. Kõige suurem väljapanek koosnes tavapäraselt rõivastest, millest enamuse moodustasid naisteriided.

Raeküla tänavafestivali Augustijäljed peakorraldaja on Raeküla Vanakooli keskus ja selle eestvedaja keskuse juhataja Piia Karro-Selg. Kuna festivali käesoleva aasta teemaks valitud „Kõik, mis teen, teen iseendale” on olnud ühtaegu nii isiklik kui ka ühendav, osutus toimuv suurepäraseks aluseks, millele oma festivalikogemus toetada. Kahju ainult, et vaid murdosa kõigest selle melust võis vahetult kogeda.

Samal teemal:

RAEKÜLA TÄNAVAFESTIVALI TEEMAKS ON „KÕIK, MIS TEEN, TEEN ISEENDALE”