RIIALASTE ARMASTATUD WÖHRMANNI PARK

Fotod

Wöhrmanni park 20 saj algul. K. F. M. Hebenspergeri foto. (Marko Šorini erakogu)

Maailmas on vähemalt kaks linna, kus asuvad Wöhrmanni pargid – Sindi ja Riia. Muidugi ei ole need kaks linna võrreldavad oma suuruselt, ajaloolt ja tähtsuselt. Üllataval kombel saab Wöhrmanni pargist rääkides tuua pildile Napoleon Bonaparte ja arutleda revolutsionäär Sergei Kirovi mõrva üle.

Riia Wöhrmanni pargi (läti keeles Vērmanes dārzs või ka Vērmanītes) ajalugu on seotud 1812. aasta suure tulekahjuga, kui riialased Napoleoni vägede kallaletungi kartuses ning Riia sõjalise kuberneri, Virumaalt Kalvi mõisast pärit Magnus Gustav von Esseni käsul Riia eeslinnad maha põletasid. Strateegiliselt oli Riia oluline eelpost, sest siit edasi oleks vaenuväed suundunud läbi Pihkva ja Narva juba impeeriumi pealinna Peterburi peale. Tulekahju väljus tugeva tuule tõttu kontrolli alt ja süütas elumaju. Linna 33 000 elanikust jäi peavarjuta 10 000.

Eeslinna põlemine 12.07 1812. K. T. Fechhelmi maal (Riia Ajaloo- ja Merendusmuuseum).

Kardetud rünnakut aga ei järgnenud. Von Esseni ettevaatusabinõu osutus tarbetuks ettevõtmiseks, tekitades linlastele tohutut kahju. Sügisel määrati tema asemel ametisse uus kuberner. Von Essen suundus järgmise aasta suvel Baldonese linnakesse ravile, kus ta uppus. Arvatakse, et kuna tema uppumine toimus Riia põletamise aastapäeval, siis sooritas ekskuberner süümepiinade tõttu enesetapu. Tagantjärele tundub selline hukkamõist ülekohtune, sest põletamine oli selles sõjas väga levinud võte – Kutuzovgi lasi Moskva maha põletada, kuid seda peetakse pigem hiilgava väejuhi sõjakavaluseks.

Aasta hiljem julgustas uus kindral-kuberner Filippo Paulucci kaaslinlasi asutama eeslinnade ahervaremete asemele parke. Kõige suurem panustaja oli Anna Gertrud Wöhrmann, kes annetas linnale 0,8 hektarit talle kuulunud maad avaliku pargi rajamiseks. Lisaks pärandas ta linnale testamendiga 2000 kuldrubla pargi hoolduskuludeks. Ta seadis tingimuseks, et park peab olema avatud kõigile, seda ei võõrandata ega jagata osadeks. See oli väga suur annetus, sest see oleks olnud ka piisav summa, et alustada äri, rajada tehasehoone või tagada perele aastakümneteks muretu ja luksuslik elu.

Anna Gertrud Wöhrmanni taastatud obelisk, mille taga asub endine mineraalvee

Pargi asutamine

Pargi asutamise päevaks võib lugeda 8. juunit (uue kalendri järgi 20.06) 1817. aastal. Sellel päeval avati park kõikidele riialastele. Pargi kujundas aednik Johann Ludwig Schmeisler. Park rajati kõigi selleaegsete parkide eeskujul, kus oli nii restoran, laululava kui purskkaevud. 1829. aastal püstitati parki Anna Gertudile tema poja eestvedamisel tänutäheks graniitobelisk. Sama poeg asutas kolm aastat hiljem Pärnu jõe äärde, Sindi mõisa maadele kalevivabriku, millest sai suurim tööstusettevõte nii Liivimaa kui Eestimaa kubermangus.

1833. aastal avati Wöhrmanni pargis kunstmineraalvee asutus. Uudis põhjustas Euroopas omajagu sensatsiooni. Seda tuli uudistama lausa briti keemik-füüsik Michael Faraday, kes andis omapoolse heakskiidu, et Riia mineraalvesi maitseb kui tõeline mineraalvesi. Kui algul sai vett lahtiselt, siis varsti hakati seda pakkuma pudelist. Teada on, et 1843. aastal müüdi 15 000 pudelt. Ligi kolmkümmend aastat oli mineraalvesi pargi peamisi „atraktsioone“. Äriedu tingis vajaduse rajada uuem müügikoht. Nii rajati Merkela ja Tērbatase tänavate ristumiskohas mineraalvee müügiks mõeldud uus paviljon. Endine müügihoone muudeti restoraniks ja kontserdimajaks. 1920 – 1930 tegutses selles majas kino. Hoone hävis 1944. aastal.

Wöhrmanni pargi restoran 1876. aastal. J. D. Felsko graafika. (Marko Šorini erakogu)

Eelnevalt mainitud uus müügipaviljon on ainus tänapäevani säilinud hoone pargis. See valmis 1863. a Peterburi arhitekt Ludwig Bohnstedti projekti järgi. Mõni aasta varem oli ta projekteerinud ka Riia ooperimaja. Riia vesi oli väga kuulus üle Vene impeeriumi ja uue paviljoni valmimise aastal müüdi rekordiliselt 800 000 pudelit vett. Anna Gertrudile pühendatud obeliski taga asuv paviljon elas üle ka nõukogude aja, kui seal asus bussijuhtide klubi, hüüdnimega Baranka. Ajastu lõpuks oli hoone üsna halvas seisukorras, kuid selle päästis Läti taasiseseisvumine. Ärimees Jūlijs Krūmiņš renoveeris maja ja seal hakati korraldama Riia vägevamaid pidusid. Paraku oli ettevõtmine kahjumlik ning tegevus lõppes. Praegu tegutseb maja kolmel korrusel sündmuskeskus nimega Whitehouse.

Park saab suuremaks

Kui algselt oli park vaid 0,8 hektarit, siis 1881. a liideti pargiga linnaplatsid ja osa õigeusu seminari kruntidest. Planeeringuga sai park enamvähem praeguse, ligi viie hektari suuruseks. Laiendatud parki istutati Riia Linnaaedade ja -parkide direktori Georg Friedrich Ferdinand Kuphaldt’i juhendamisel mitu tuhat eri liiki haruldast puud ja põõsast. Senine puidust aed asendati luksusliku metallaiaga, mis lammutati 1934. aastal, kuid taastati 1990ndatel. Elizabethi ja Kr. Baronsi tänava poolne värav ehitati juurviljakioskiks. Parki toodi kuus Kreeka-Rooma antiikstiilis kuju: jahijumalanna Diana, põlluharijate jumalanna Ceres, ajaloomuusa Klio, lüürilise luule muusa Polyhymnia, astronoomiamuusa Urania ja muusikamuusa Euterpe. Need võeti maha 1937. aastal, sest ei vastanud enam rahvusromantilisele stiilile.

1869. aastal paigaldati parki päikesekell (hävis I MS ajal) ja Berliinis Buchholzi ja Hahni valmistatud pronksitud tsingist skulpturaalne purskkaev “Neli aastaaega”. Purskkaev kujutab nelja naist, kellest igaüks esindab ühte aastaaega, nende kohal mängivad kaks last merejumal Neptuni kolmhargiga. Valitud materjal polnud Läti ilmastikuoludele sobilik ning hakkas aja jooksul mõranema. 1972. aastal purskkaev demonteeriti ja 1978. aastal valmistas skulptor Mirdza Lukaža sellest pronksist koopia.

Purskkaev „Neli aasta-aega“ 1871. A. Wegeri graafika. (Marko Šorini erakogu)

1884. aastal paigaldati Anna Gertrudi obelisk tänasesse asukohta kahe Sileesia liivakivist lõviskulptuuri (skulptor August Volz) vahele. Ümber selle rajati graniitpostidega ja metallkettidest aed.

Enne Esimest maailmasõda oli park muutunud linlaste hulgas ääretult populaarseks. Siin esinesid peale sõjaväe orkestrite veel viiulivirtuoosid. Pidevalt olid kohal tsirkuseartistid. Rangelt oli väljakujunenud kord, et eespool istuvad vähemkindlustatud pealtvaatajad, et paremal elujärjel kodanikud saaksid neil silma peal hoida.

Laululava 1910ndad. A. Lyra foto. (Marko Šorini erakogu)

1930 aastatel kujundati parki veel kord Andrejs Zeidaksi projekti järgi, mille tulemusena rajati avarad muruplatsid, püsikute peenrad, uus roosiaed ja mänguväljak, samuti laiendati teid ja ehitati vana, kuid legendaarse laululava asemele uus.

Vasakul: Laululava 2026. aasta juulis. Paremal: Pargi 200 aastapäeva järgselt oli tekstiilkatetega antud lavale ajalooline välimus. 2017. augustis. Marko Šorini fotod

Kirovi park

Nõukogude aeg tõi taaskord uued tuuled. 1950. aastal, kui tähistati suurejooneliselt Läti Nõukogude Liitu astumis 10-ndat aastapäeva, nimetati park Sergei Kirovi nimeliseks Kultuuri ja Puhkuse Pargiks. Laululava lammutati ning arhitekt Leon Stakhovskise projekti järgi ehitati restorani kunagisele asukohale uus lava. Endise laululava asukohale püstitati pronksist Jossif Stalini büst, mis täitevkomitee 1952. a 20. augusti otsusega nr 687 pargist siiski mujale viidi. Anna Gertrudi obelisk võeti maha ja 1952. a juunis püstitati selle asemele Kirovi kipsist kuju (autor Moisei Grīnšpun). Obeliski juures olnud lõvikujud paigutati mujale. Peagi löödi kipskuju tükkideks ja siis hakati rääkima, et see oli lõvide kättemaks. Pärast vandaalitsemist paigaldati uus kuju, seekord pronksist. Võimude arvates ei olnud see aga kunstiliselt õnnestunud ja skulptor Vladimirs Rapiķiselt telliti uus büst. Järjekordne mälestusmärk avati Kirovi mõrva aastapäeval 1. detsembril 1954.

Jossif Stalin seismas Sergei Kirovi kirstu juures. (Marko Šorini erakogu)

Pargi teised mälestusmärgid

31. oktoobril 1985. a avati pargis Läti rahvalaulu isa, dainade ehk läti rahvalaulude koguja Krišjānis Baronsi 150. sünniaastapäevaks skulptor Lea Davidova-Medene loodud monument.

Krišjānis Baronsi monument 2026. a juulis. Marko Šorini foto

1990. aastal ennistati pargile esialgne nimi ning Kirovi büsti asemel pandi 2000. aasta Anna nimepäeval (26. juuli) tagasi Anna Gertrudi taastatud obelisk (kunstnik Inga Medne). Taastatud mälestussambal on autentne saksakeelne kiri, mis kõlab tõlkes: „See obelisk on pühendatud Anna Gertrud Wöhrmannile ja neile, kes seda parki kõrgelt hindasid ja austasid”. Kohal olid Wöhrmanni pere järeltulija Aina Vāvere-Vērmane ja Läti peaminister Andris Bērziņš.

Peale II maailmasõda sai pargist maletajate meelispaik, kes hakkasid spontaanselt koos käima lava esistel pinkidel, et üksteisega mõõtu võtta. Legendi kohaselt on pargis mänginud ka tulevane maailmameister Mihail Tal, kord isegi maailmakuulsa meistri Israel Zilberiga. Aja jooksul on maletajaid vähemaks jäänud, kuid isegi praegusel ajal võib leida sealt eest nii mõnegi paari ajusid ragistamas. 2001. a püstitati skulptor Oļegs Skarainise valmistatud Mihail Tali monument.

Maletajad 2017. a augustis ja Mihail Tali monument. Marko Šorini fotod

Lastemänguväljaku juures on „salapärane“ nimetu obelisk, mis on pühendatud pargi asutamise eestvedaja kindral-kuberner Pauluccile (on esialgse koopia, mis paigaldati 2003). Wöhrmanni pargi aia tagant leiab jalutaja samuti kaks mälestusmärki. Merkela tänava ääres on kunstnik Kārlis Padegase ja Kr. Barona tänava ääres ainsale Lätis sündinud ja Tartu Ülikoolis õppinud Nobeli preemia laureaadi Wilhelm Friedrich Ostwaldi mälestusmärgid (mõlema autor on skulptor Andris Vārpa, püstitatud vastavalt 1998 ja 2001).

Kārlis Padegase ja Wilhelm Friedrich Ostwaldi mälestusmärgid. Marko Šorini fotod

Pargis asub ka 10. aprillil 1927. aastal toimunud Läti esimesele autonäitusele pühendatud mälestuskivi. Näitus oli tohutult menukas ja tõi kohale tuhandeid huvilisi, see oli sellel ajal väga suur number.

Tänapäeval on Wöhrmanni pargi pea viiel hektaril esindatud 10 kohalikku- ja 71 eksootilist liiki puid. Parki on aegade jooksul muudetud ja ümberkujundatud, kuid mõni plaan on (õnneks) jäänud ka teostamata. Nii pole siia rajatud maa-alust parklat ega piki Elizabethi tänava külge kavandatud meelelahutus- ja kaubanduskeskust.

Wöhrmanni pargi varandus

Rahvajuttude põhjal peideti 1917. a revolutsiooni ajal parki Odessa rikka kaupmehe Rostovtsevi naise teemandid. Kuna nad olid Venemaalt põgenemas, kuid üle piiri poleks varandust viia õnnestunud, peideti rikkus kõigi silmade alla, kust keegi ei oskaks seda otsida. Väidetavalt ei tuldud peidetud kalliskividele kunagi järgi.

Kuid see ei ole ainus legend parki peidetud varandusest. 1836. aastal leidsid Riia kullassepad, et keegi müüb regulaarselt neile väärtuslikke kuldmünte. Koos arutades saadi aru, et müüjaks on noormees, kes ei käi kunagi sama kullassepa juures münte müümas. Kuu hiljem andsid nad noormehe politseile välja.

Selgus, et noormees oli mineraalveebasseini rajamise käigus leidnud varalaeka. Linnavalitsus võttis varanduse endale, kuid otsustas premeerida ka leidjat. Paraku leiti noormees oma korteris surnuna. Ta oli ennast üles poonud, ilmselt kartes premeerimise asemel hoopis karistust.

„Salapärane“ nimetu obelisk, mis on pühendatud kuberner Pauluccile.

Marko Šorini foto

Teine aardeleid toimus 1860 – 1870ndatel, kui töölised leidsid maha kukkunud puu kännu alt ilusa puust kirstu. Kirstus olid rebenenud riideräbalad, pärlitega tikitud kaelarihm ja koeraväljaheited. Oletatakse, et need väljaheited kuulusid A. G. Wöhrmanni neljajalgsele sõbrale.

Mis puudutab Rostovtseva teemante, siis neid ei ole seni ametlikult leitud. Need võivad veel peituda Wöhrmanni pargis, kuid võib-olla on keegi need ikkagi üles leidnud.

Wöhrmannide hauaplats Riia Suurel kalmistul. Marko Šorini foto

P.S Anna Gertrud Wöhrmann on maetud Riia Suurele kalmistule. Wöhrmannite hauaplats renoveeriti mõni aasta tagasi. Järgmise aasta 21. augustil möödub 200 aastat Anna Gertrudi surmast.